Kirik kõrg- ja keskajal: probleemid ning nende mõju kirikule (0)

Kirik kõrg- ja keskajal: probleemid ning nende mõju kirikule ja ühiskonnale.
Kiriku üldine langus ja ilmalike valitsejate suur kaal kirikuasjade otsustamisel olid peamised iseloomujooned kõrgkeskaja alguses. Üha sagedamini hakati kasulikke vaimulikukohti ostma raha eest. Paraku sellised sündmused ja allakäigud, näiteks simooniad, ei saanud ju jätkuda ning nii tekkiski kõrgkeskajal ( 11-14 saj.) kiriku sees mitmesugused uuendusliikumised ja reformid . Hiliskeskaega ( 15-16 saj.) oli aga rahulikum, kiriku mõju ühiskonnas hakkas vähenema.
9.-11. sajandi katoliku kiriku languse vastukaaluks tekkis uuendusliikumised, paavst Gregorius VII reformid, mis pidid ilmaliku ja vaimuliku elu üksteisest kaugemale viima. Paavst nõudis, et ilmalik võim lõpetaks kiriku asjadesse sekkumise. Seda võib pidada enesestmõistetavaks, sest kirikul puudus ju sõnaõigus. Näiteks määrasid ilmalikud valitsejad vaimulikke kohtadele ja piiskopi- või paavstipoolne kiriklik ametissekinnitamine oli ainult formaalne . Paavstluse reformidega taheti tugevdada paavsti vaimulikku võimu ning kehtestada paavsti ülemvõimu ka kreekakatoliku kiriku üle.Täpset sätestamist vajas ka paavsti valimis kord, mis muutuski 1059. aastal.
Lateraani kirikukogu otsustas, et edaspidi valivad paavsti Rooma peapiiskopkonna kardinalid. Kirik ja vaimulikud said endale nüüd sõnaõigust ja sõltumatust ilmalikust võimust, kuid võib arvata, et reformid põhjustasid ka uusi probleeme, sest paavstivõimu ja ilmaliku võimu vastuolu süvenes.
Vastuolud peegeldusid kõige selgemalt investituuritülis, kus paavst nõudis, et Saksa- Rooma keiser loobuks vaimulikust investituurist. Sellist nõudmist paavsti poolt võib pidada samuti täiesti normaalseks, sest tulutoovaid vaimulike kohti sai lausa raha eest.
Keisirile jäi see aga arusaamatuks ning pidas selliseid nõudmisi võimu piiramiseks. Seega võib väita, et raformidest ei saanud oma täit tahtmist ei kirik ning veel vähem ilmalik võim. Tulemuseks oli vaid suur ilmaliku- ja vaimuliku võimu kaugenemine ning tülide jätkumine. Samuti kaotas riik sissetulekuallikaid, mis andis tunda ühiskonna heaolus.
Ilamliku - ja vaimuliku võimu tüli jõudis haripunkti 1076. aastal, kui keiser Heinrich IV tagandas paavst Gregorius VII. Vastukaaluks kuulutas Gregorius VII tagandatuks keiser Heinri. Nüüd kui tüli oli sedavõrd suur ning ametis ei olnud ei keisrit ega paavsti kannatas riik ja kiriku elu tohtutl, sest puudus isik, kes juhiks neid. Lahendus sellisele segadusele tuli aga peagi. Rahvas, täpsemalt ülikud toetasid paavsti ning keisrit ähvardati ametist kõrvaldada. Tüli lõppes täielikult alles 1122. aastal sõlmitud Wormsi konkraadiga, millega vaimuliku ametitunnused andis paavst või piiskop ja ilmaliku võimu aga keiser. Sellist lahendust võib pidadaigati õiglaseks ja võrdseks. Wormsi konkordaadi mõju ühiskonnale ja kirikule oli seega igati positiivne.
Kõrgkeskaega mõjutasid tugevalt ka ristisõjad, mis kasvasid välja katoliku kiriku doktoriinist ning paavsti püüdlusest haarata enda kätte kristliku maailma juhtohjad, samuti tahtis Rooma paavst laiendada oma mõjuvõimu itta , vabastada ristiusu pühad paigad . Rüütlid tahtsid eelkõige vallutada uusi maid ja saada osa Idamaade rikkustest. Talupojad lootsid, et ristisõjad toovad kaasa suure elujärje paranemise . Kokku toimus seitse ristisõda, mille tagajärgi võib pidada Lääne-Euroopa ebaõnnestumiseks ja läbikukkumiseks. Sõdade eesmärke ei õnnestunud lääneeurooplastel saavutada. Jeruusalemm ja Püha Maa jäi muhamedlaste valdusesse ning ülemaailmset paavstiriiki ei tekkinud. Paavsti võim nõrgenes ning läänemaailma, Bütsantsi ja islamimaade vahel hakkas kasvama vaen. Ristisõde tagajärjed olid kindlasti hea õppetund paavstivõimule, et ei ole hea muutuda liigselt ahneks.
Hiliskeskaja üheks kõige tähtsamaks sündmuseks kirikuelus võib pidada suurt skismat ehk kirikulõhet ( 1378-1409). Paavst Urbanus VI hakkas oma kuurialt nõudma kommete rangust, tekkis aga luksusliku eluga harjunud kuurias talle vastuseis. Urbanuse vaenlased valisid paavstiks Clemens VII ning naasid temaga koos Avignoni . Seda katoliku kiriku lõhenemist nimetataksegi suureks skismaks. Suure skisma mõju kirikule oli kindlasti laastav ning sellised vastuseisud viisid vaimuliku võimu alla ja paavstide tähtsus vähenes.
Kõrg- ja hiliskeskajal probleemideks võib pidada vaimuliku- ja ilmaliku võimu vahelisi tülisid, kus kord saavutab üks oma tahtmis , teine kord aga jälle teine. Sellised tülid lõhestasid ühiskonda ja isegi rahvaid.