Kurt Lewin (0)

Kurt Lewin
Lewin sündis 9. septembril 1890 aaastal Ida- Preisimaal Moglinos (tänapäeval Poola ala). Et kindlustada lastele paremat haridust, kolis Lewini perekond Berliini. Lewini perekonda kiusati juudi päritolu tõttu taga.
Lewin sai 1914. aastal Berliini ülikoolis Ph. D. psühholoogias. Berliinis olid Lewini kolleegideks Köhler ja Wertheimer, kes tegelesid Gestalt psühholoogiaga.
1921 hakkas Lewin õpetama doktorante Berliini Ülikooli Psühholoogia instituudis. Sel ajal hakkas ta ka formuleerima välja (grupidünaamika) teooriat.
1930ndaks oli Lewin maailmakuulus.
Esimest korda käis Lewin Ameerikas 1929. aastal Rahvusvahelisel Psühholoogia kongressil Yale'i ülikoolis, kus tutvustas välja teooriat kõnega "Keskkonna jõudude mõju". 1933 emigreerus Lewin Ameerikasse. Pärast Ameerikasse minekut hakkas ta huvi tundma grupi mõjust indiviidi käitumisele. Lewin uskus, et grupi identiteet kindlustab indiviidi oma arvamusega. Kui inimene saab informatsiooni, siis sõnumi tähenduse määrab osaliselt grupi kuuluvus. Ameerikas sai Lewinist sotsiaalpsühholoog.
Kui Lewin 1933. aastal Ameerikasse läks, õnnestus tal saada vaid ajutine kaheaastane ametikoht Cornelli ülikooli kodumajanduskoolis. Cornellis juhtis ta uurimust ülikooli lastesõimes sotsiaalse surve mõjust laste toitumisharjumustele.
1935 kutsuti Lewin Iowa Ülikooli Lapse Heaolu Uurimise Vaatluskeskusesse ( Child Welfare Research Station). Lewini jaoks oli Iowa atmosfäär pingeline , sest ta nimetati ametisse Lapse Heaolu Uurimise Vaatluskeskusesse mitte psühholoogia osakonda . Lewinit finantseeris sama osakonna direktor. Psühholoogia osakonda juhtis aga Lewini välja teooria tugev oponent Kenneth Spence.
1945. aastal Iowast lahkudes, kaks aastat enne surma juhtis Lewin MIT'is grupidünaamika uurimise keskust (Research Center for Group Dynamics). Siis oli ta juba kuulus ka Ameerikas, ent ei leidnud sellest hoolimata enesele kindlat ametikohta. Lewinil tuli leida uurimuste tarvis raha väljaspoolt ülikooli, mistõttu viibis ta ka tihti oma tööst eemal. Mitmesugused fondid olid nõus Lewini tööd rahastama tingimusel, et uurimusel on ka praktiline tulem. Sõltuvus rahast võib olla põhjuseks, miks Lewin tegeles sotsiaalprobleemide uurimise ja lahendamisega.
Ühel päeval, kui Lewin koos oma õpilastega kohvikusse läks, märkasid nad üht huvitavat asja. Seltskond istus mõnd aega kohvikus, ajas juttu , jõi kohvi ja sõi kooki. Mingil hetkel telliti arve. Ettekandja , kes ei teinud märkmeid, teadis täpselt, kes ja kui palju tellis ning esitas siis arve. Mõne aja möödudes pärast arve tasumist paluti ettekandjal öelda, kes ja mida tellis. Ettekandja aga ei mäletanud seda enam, põhjendades seda arve tasumisega.
Lewin kasutas välja teooriat selle näite seletamiseks. Välja teooria keskseks ideeks on uurida indiviidi oma "väljas". See "väli" ehk " eluruum " on tegutsemise keskkond, sotsiaalne olukord inimese ümber. Lewin laenas välja teooria esitlusmeetodi füüsikast, kus räägitakse näiteks magnetväljast. Lewini teooria oli lähedalt seotud kommunikatsiooniga - teadmine on kommunikatsiooni tulemus. Räägitu on pärit samast teadmisest. Vajadus tulla toime teatud ülesannetega käivitab psühholoogilise pinge, mis vabaneb ülesande lahenemisel. Kui ülesanne jääb poolikuks, siis pinge ei muutu ja lõpetamata ülesannet mäletatakse kauem kui lõpetatud ülesannet. Sarnane Freudi mõttega, et soovid jäävad seniks , kui need saavad rahuldatud.
Lewin ütles, et ta ei suuda mõelda produktiivselt, kui ta ei räägi teistega . See mõtlemine-läbi-rääkimise lähenemine pani Lewinit avastama gruppi nimega Quasselstrippe ("chatter line"). Quasselstrippe diskussioonid olid avatud, ilma kriitikata. Igaüks võis rääkida ja kõiki julgustati seda tegema. Tavaliselt räägiti uurimisplaanidest või uurimustulemuste tõlgendamisest.
Quasselstrippe näitas, et uurimus on sotsiaalne protsess, mis vajab diskussiooni. Inimesed käisid jätkuvalt diskussioonides iga nädal ning ootasid järgmist kohtumist .
Lewin töötas teistega rääkides. Ta organiseeris Quasselstrippe gruppe igas ülikoolis, kus ta õpetas. Lewin uskus, et looming on pigem sotsiaalne protsess kui indiviidi pingutus . Kurt Lewin mitte ainult ei õpetanud grupi kommunikatsiooni, vaid ka kasutas seda oma tudengite ja kolleegidega.
Lisaks Lewini vajadusele olla ümbritsetud inimestega, tundis ta ka vajadust muuta oma teoreetilised ideed visuaalseks. Tahvel oli esmane asi Lewini töövahendite hulgas.
Westigate'i projektis uuris Lewin kommunikatsiooni võrke abielus tudengite seas Westigate'is korteritega majas. Iga majapidamise käest küsiti, kes on need kolm inimest, kellega nad kõige rohkem suhtlevad. Füüsiline distants oli üks põhilistest määrajatest erinevate majapidamiste vahel. Umbes 2/3 kommunikatsiooni võrkudest oli samas majas. Rohkem kui pooltest juhtumitest oli tegemist naabritega , kes ei elanud kaugemal kui 10 meetrit. Põhiline järeldus Westigate'i uurimusel oli, et ruumiline kaugus on põhiline tegur, mis määrab selle, kes kellega suhtleb.
Grupidünaamika idee - rakendus Lewini üldisemale välja teooriale - sai alguse 1946. aastal, kui Connecticut Interracial Commission otsis lahendust rassilisetest eelarvamustest üle saamiseks. Selleks korraldati kahenädalane treeningkursus, mis sisaldas peamiselt loenguid psühholoogiast ja eelarvamustest. Grupidünaamika treeningu liikumine oli tegelikult juhus . Connecticuti töögrupi tuumik kogunes igal õhtul, et teha kokkuvõtteid ja planeerida järgmist päeva. Ühel õhtul soovisid aga kolm kursuslast staffi diskussiooni kuulata. Kurt Lewin häbenes veidi, kuid lubas siiski neil vestlust kuulata. Varsti mainiti ühe "külalise" nime ja arutati tema käitumist. Too inimene polnud aga järeldustega sugugi nõus ja põhjendas siis oma tegutsemisviisi. Kurt Lewin oli lisainfost vaimustuses, teoretiseeris siis selle põhjal edasi. Ja nii juhtus ka teise ning kolmanda külalisega. Järgmine loogiline samm oligi lõpetada treeningloengud ja jätkata grupiülesannetega, tagasiside ja diskussioonigruppidega.