Kunstiajaloo valikessee, DADAISM (0)

Karin Kikkas, 12.C

Kunst on surnud! Elagu kunst!

„Kui on olemas surematu kunst , siis ei saa seda kunstikultuse hävitamise teel tappa” – Wieland Herzfelde
Kõik sai alguse 20.nda sajandi alguses, kui algas sõda. Neutraalne Šveits ja Zürichis avatud klubi nimega Cabaret Voltaire sai koduks paljudele põgenenud kunstnikele ja kultuuriinimestele. Selle algatas Hugo Ball, kes oli tuntud mitmel alal – poeet , draamakirjanik, vasakpoolne poliitik . Klubis toimusid tantsuõhtud, joodi, lauldi ning segati madalat ja kõrget kultuuri omavahel. Kui klubisse ilmus Richard Huelsenbeck , sai klubi juurde agressiivsema noodi, tema tõttu sai alguse Cabaret´i tegevus: irduda maailmast. Klubi liikmete kunstiobjektid ja teod oponeerisid Lääne tsivilisatsioonile, sest Huelsenbeck oli õhutanud inimesi üles sellega, et Saksamaa on selle sõja alustanud.
Kogu kunst , ekspressionism ja avangardism, mõisteti hukka, sest see oli olnud kui osa sõjamasinast. Sellest ajast alates tehti klubis muusikat mittemuusikariistadega – bruitistlikku muusikat. Kirjanduses olid nonsenss-luule, mis koosnes suvalistest mõtetest, olid tähenduseta silbid ja nn. „simultaansed luuletused” – ühel ajal esitati kaks või enam luuletust. Igasuguste kuntivoolude vastased manifestidki ei puudunud. Ühesõnaga, alates 1916. aasta suvest alates sai sellele voolule nimeks „dada”, mis pidi olema pudikeelne variant Voltaire´i nimest. Dada sai tuntuks 1917. aastal. Dadaistid omasid enda galeriid ja andsid välja ajakirja. Kui dada sai rahvuslikuks , siis hakkas Zürichi rühmitus vaikselt lagunema . Eelpool mainitud tegelased Huelsenbeck ja Ball lahkusid linnast. Hans Arp asus dadaismi edendama koos Max Ernstiga, Kölni linnas. Eelnevalt oli ka Ameerikas toimunud omamoodi dada-liikumine, kui Duschamp Pariisist sinna läks ja enda ümber dada pooldajaid hakkas koguma.
Dada ei tekkinud tegelikult neist eelnevatest liikumistest. See vaimsus tekkis küsimustega, kas sõda on õigustatud, kas sõda on illusioon , kas ka kunst on seetõttu illusioon, kas modernism või kubism on midagi saavutanud, kas mitte futuristid ei propageerinud sõda? Dadaistid ei võtnud paljusid inimesi eeskujudeks, dadaistid pöörasid enese loomingu tagurpidi ja selle loomeprotsessi tagurpidi käsitlus oli mõeldud ka eneses kahtlemiseks. Dada ei olnud mingi kunstivool , ta väljendas end sõnades – ajakirjanduses, mida anti välja Zürichis, Berliinis, Kölnis, Moskvas ja mujal. Illustratsioonid olid segased ja agressiivselt mõjuvad. Sisu oli enamasti verbaalne ja adresseeritud publikule – lugejaskonnale.
Dada oli kirjanike ja kunstnike sünnitis, teosed olid küll konstruktiivsed, kuid ainult seetõttu, et kunstnike tegevusest mingigi püsiv vorm olemas oleks. Kui kirjanik sai oma hüüdlausete ja jõhkrate sõnumitega publikut püüda, siis kunstnik pidi suutma oma loomingu pilkupüüdvaks ja köitvaks muuta, see pidi olema materiaalne vorm. Dadaismis haarati kunsti alla ka igasugune teatritegemine, tsirkused , näitused ja deklamatsioonid. „Kõik, mille kunstnik välja sülitab, on kunst”, ütles Kurt Schwitters. Seega dadaismis võis vabalt teha ja öelda seda, mis pähe tuleb, kõiges kahelda ja muuta oma loomingu ideed ka selle teose loomise ajal. See, mida kunstnik peab kunstiks, see ka on kunst. Kubismis ja futurismis seda ei öeldud välja, kuid nüüd oli see avalik loosung .
Dadale sai iseloomulikuks loobumine kuntniku kontrollivast funktsioonist, ka tema kunstikäsitöö oskustest. See oli aluseks Marcel Duschampi mitmele tööle – kui alguses oli ta olnud vaid rahutu kuntnik, kes midagi uut soovib proovida, siis edaspidiselt katsetas ta igasuguseid erinevaid materiale ja lõpuks juhuse tõttu kukkus tal mitu niiti lõuendile, millest ta arendas edasi „ Niitide võrgustiku”, maalides selle klaasile . Edaspidi lähtus Duchamp ükskõiksusest, ostes erinevaid esemeid ja andis neile veidraid nimesid , näiteks pissuaar signatuuriga „R.Mutt”, lumelabida nimega „Vältimaks murtud käsi”. Duschamp leidis, et kunstniku roll on hoolimatu selektsioon, ainult iga situatsioon võib olla uus, kuid objektid on igapäevased ja masstoodang. Selle asemel, et inimesed saaksid kunstiteost imetleda, peavad nad endalt hoopis küsima, kas see üldse on kunstiteos ja mis asi on kunstiteos. Kunstnik paneb endast selle sisse minimaalselt, teos on nagu ühiskonnale ette antud probleem, mis võib kõik kunstilised väärtushinnangud purustada.
Duschampi filosoofiline lähenemine kunstile muutus keerukamaks. Ta kunstniku osa oli väike, kuulates pigem, kuidas rahvas tema vastu huvi tunneb ja kuidas ta kuulsus kasvab. Peale ta surma 1968 selgus fakt, et mees on viimased aastakümned tegelenud ühe suure teosega . See taies koosnes gaaslampi hoidvast aktist ja maastikust koos kosega selle taga. Kogu seda pilti varjas värav, mille vahelt sisse piiluda sai. Mehe peateoseks sai aga hoopis täielikult valmis saamata töö, mille kallal ta töötas 1915-1923. Pealkirjaga „ Pruut , keda riietavad lahti seitse poissmeest”. See töö oli tal kavandatud, koos mõne tööga avaldas ta mõned visandid. Ta oli pannud sellesse ka erinevaid teooriaid tehnikast, matemaatikast, teemaks oli seks, unistus, igatsus , inspiratsioon.
Üldiselt arvasid inimesed, et dada on vahend, millega poliitiliselt meelt avaldada. Berliini jäi dada rühmitust juhtima Huelsenbeck, kellega koos olid ka teised juhtfiguurid G. Grosz , J.Heartfield, R.Hausmann ja J.Baader, anti välja ajakirju ja töötati koos teiste väljaannetega. Korraldati näitusi, kus publik sai sõnarahet kultuuri- ja poliitikateemadel, kanti ette ilma sisuta luuletusi. Igal liikmel oli oma eriala, kuid ühine oli nende kirg muuta maailma. Mõnikord võis neist jääda loll mulje, nt. kui Baader ründas Kristust keset jumalateenistust Berliini katedraalis või Weimaris väitis, et on vabariigi esimene president . Tegelikult oli reaalne võitlus, sest Berliinis olid rahutused , Weimari vabariigi vaadete tõttu puhkes uus kodusõda.
Venemaal olnud dadat nimetati futurismiks. Peterburis ilmunud almanahh „Kohtunike lõks” oli üks kirjanduslik kogumik, mille üheks toimetajaks oli maalikunstnik Matjušin, kes vene keelde kubismi käsitleva raamatu tõlkis. Tema üks kaastöölisi Burljuk toetas avangardismi. Burljuk avaldas ühe almahanni pealkirjaga „Kõrvakiil avalikule maitsele”, mis oligi ette nähtud inimesi šokeerima. Venemaa dadaistid tegid igasuguseid kelmusi, Burljuk, Majakovski jt. kõndisid Venemaal maalitud nägudega, naljakate riietega, nööpaukudesse kinnitati rediseid ja puust lusikaid. Nad irvitasid kõrgkultuuri üle, nagu lääne dadaistidki, aga tegid seda avalikult. Malevitšit tõukasid tegudele heidetud väljakutsed, Burljuk kirjutas ja maalis ja organiseeris näituseid. Riigi revolutsioon ühtis nende omaga, ka väljaspool Venemaad ei tehtud vene dadal ja sõjajärgse revolutsiooniga ilmunud kultuurisuundadel vahet. Berliini dadaistid teadsid, mis toimub Venemaal, Berliinis korraldati Vene kunstinäitus, ku oli nii traditsioonilist maali kui ka konstruktivismi. Kui suhtumine kunsti hakkas Venemaal muutuma , siis Berliini emigrantide arvule lisandusid ka mõned Vene kunstimaailma keskmes olevad kunstnikud , nt. Gabo ja Kandinsky (kõige kuulsamad ).
Piscator, ja ta kunstnikest sõbrad G.Grosz, J.Heartfield ja kirjanik W.Herzfelde astusid Saksamaa Kommunistlikku parteisse. Nad moodustasid Berliini dada vasakpoolse tiiva . Nad otsustasid, et sõda tuleb pidada kodus ning Grosz ja Heartfield hakkasid koos kollaaze looma, Herzfelde asus raamatuid välja andma, mille illustreerisid siis kas Grosz või Heartfield. Kollaazidel oli ka fotograafilisi detaile kasutatud, Heartfield kasutas fotosid ja filmimaterjale oma kunsti toormaterjalidena. Heartfield pani aluse fotomontaazile.Vene kunstnikud imetlesid Groszi ja Heartfieldi töid, maalikunst kuulutati surnuks. Rodtšenko ja Majakovski tegelesid fotomontaazi ja luulega . Rodtšenko lisas Majakovski luuletusele fotosid luuletuse esileedi Lilija perekonnaalbumist, kuid kasutas ka muid fotograafilisi allikaid , et nüansirikas ja pealetükkiv luuletus oleks võrdväärne visuaalse vormiga .
Groszi lähteallikateks olid kubism ja futurism . Ta kujutlused on üsna tülgastavad, kuid need koos moodustavad suurepärase efekti. Samas on imelik, et K.Schwittersit ei võetud vastu dadaistide rühmitusse, arvati, et ta ei ole piisavalt poliitikakeskne. Schwitters aga oli hoopis oma lakkamatu teostevooluga esile kerkinud , oma nonsenss luuletuste, mis tegelikult ei olnud naljakatena mõeldud; ta luuletus „Ursonate” koosnes hoolikalt valitud häälitsustest; ta andis välja ajakirja, kus olid kõrvuti nonsenss ja mõtestatud tekst. Selline pilla -palla näitas Schwittersi usaldamatust ümbritseva elu vastu. Ja siis veel Arp, kes läbis protsesse, lõi kolmemõõtmelisi skulptuure, leppis materjali vigadega ja suhtestus loodusega lihtsamalt kui kultuurisuhetega. Schwitters aga oma kollaazide kaudu katsetas ekspressiivseid võimalusi, mõned kollaazid on tal dramaatilised kuid teised on õrnad ja peenetundelised, tema edasi aretatud teosed võtsid mahult juba mitmeid ruume ja korruseid, samas korjas ta kokku igasugust prügi ja asetas neid siis omavahel kokku.
Kölnis tegutsenud dadarühma juhiks oli Max Ernst, kes oli õppinud hoopis filosoofiat . Tal olid kontaktid Arpi , Groszi ja Herzfeldiga. Iseendast kirjutab ta, et „suri 1914 ja ärkas taas 1918”, kolis Kölni ja hakkas koos Arpi ja J.Baargeldiga välja andma perioodikat ja nad häirisid metoodiliselt reaktsioonilisi kultuurisündmusi. Väljaannetes aitasid kaasa ka Berliini ja pariisi sulesepad. Kuna Kölnis olid enamik rahvast rooma -katoliku usku, siis enne paastu võis teha, mida taheti. Dadaistid kasutasid seda 1920. aastal ära ja panid püsti näituse, kuhu sai sisse uksest, mille koha oli silt „Meeste tualett ”. Publik sai näitusel tööriistadega eksponaate hävitada, sellel näitusel oli suur menu , kuid politsei sulges selle põhjendusega, et see on ebatsensuurne. Ernst lahkus hiljem, läks Pariisi, sest Kölnis tehti tema nime maha. Pariisis aga kohtus ta kirjanikega, kes tema tööde vastu sügavamat huvi tundsid. Siiski tegi Ernst oma enamik töid kollaazitehnikas, kuigi 1909-1919 valmis tema käe all ka maale, mis ennustasid juba ette tema tulevasi sürrealistlikke töid. Mõned ta tööd valmisid paberi kokkuhõõrumisel vastu puust trükiplaati. Hiljem leidis ta vaimustust reklaamidest, illustratsioonidest, mida ta muutis ja kokku asetas, see tehnika sai tema lemmikuks.
Dada abil sai moodne kunst omale uued funktsioonid. Kui mitte arvestada dadat poliitiliselt, jäävad teosed, mis õrritavad ja ähvardavad arusaama kunstist kui visuaalsest kommunikatsioonivahendist. Minu arvates andis selline suund kunstnikele valida, kas nad liituvad selle vooluga või ei. Igaühel oli võimalus minna seda rada, mida sooviti. Väga palju sai katsetada esemetega, tehnikatega, mõttesisuliste ja mõttevabade teoste loomisega . Kui mina oleksin elanud 20.nda sajandi alguses, siis oleksin ma liitunud Schwittersiga ja ehitanud oma toa täis igasuguseid üllatavaid ja naljakaid asju, olemasolevatest esemetest ja aiarisust. Ma pole nõus, et teda ei võetud vastu dadaistide rühmitusse. Dada ei ole tegelikult surnud, selle sisu on olemas meie aja kunstis ka praegu. Mitte iga teos ei kätke traditsioonide võrgus ja kindlate reeglite kütkes. Praegu juba luuakse uusi võtteid ja suundi, miks ka mitte dada- laadset käitlemist kasutusele võtta. Dada ideaaliks oli „suur Eimiski, Tühjus, Auk”. Kogu Euroopa ühiskonda haaras tollal paanika , kõik väärtused varisesid justkui kokku, aga ma arvan, et selle tõttu said ka uued väärtused alguse. Ei ole midagi,millest midagi uut ei sünni!!! Dada ainus programm oli igasuguse programmi puudumine. Lõpuks kestis dada siiski vaid kuni 1922. aastani, sest see hakkas killustuma, kunstnikud leidsid oma kindla stiili ja dada rühmitused ei tulnud lõpuks enam kokku. Ma arvan, et selle algmeid või riismeid on ka praegu 21.sajandi kunstis olemas, sest huvitav oleks ju vaadata inimeste reaktsiooni, kui nad teose ees seistes ei oskaks muud öelda, kui „Ah ja oh”

Kasutatud kirjandus:

„20.sajandi kunst” /Ants Juske, Jaak Kangilaski , Reet Varblane
„ Moodsa kunsti lugu” /Norbert Lynton
http://et.wikipedia.org/wiki/Dadais m
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/dadaism.ht m
5