Ühesõnaga, alates 1916. aasta suvest alates sai sellele voolule nimeks ,,dada", mis pidi olema pudikeelne variant Voltaire´i nimest. Dada sai tuntuks 1917. aastal. Dadaistid omasid enda galeriid ja andsid välja ajakirja. Kui dada sai rahvuslikuks, siis hakkas Zürichi rühmitus vaikselt lagunema. Eelpool mainitud tegelased Huelsenbeck ja Ball lahkusid linnast. Hans Arp asus dadaismi edendama koos Max Ernstiga, Kölni linnas. Eelnevalt oli ka Ameerikas toimunud omamoodi dada-liikumine, kui Duschamp Pariisist sinna läks ja enda ümber dada pooldajaid hakkas koguma. Dada ei tekkinud tegelikult neist eelnevatest liikumistest. See vaimsus tekkis küsimustega, kas sõda on õigustatud, kas sõda on illusioon, kas ka kunst on seetõttu illusioon, kas modernism või kubism on midagi saavutanud, kas mitte futuristid ei propageerinud sõda? Dadaistid ei võtnud paljusid inimesi eeskujudeks, dadaistid pöörasid enese loomingu tagurpidi ja selle
filmis Lepatriinude jõulud. Elulised situatsioonid segunevad tema näidendeis viidetega fantaasiamaailma ning muutuvad seeläbi ilmnenud äärmuslikus igapäevarealismis üdini koomilisteks ja lausa sürreaalseteks, kuid jäävad seejuures vaatajale inimlikult lähedasteks. Oma uuemates näidendites kasutab Kivirähk rohkem biograafilist materjali nii Eesti kui ka Euroopa kultuuriloost. Sürrealistide Dali, Breton, Duschamp, Tzara, Bunuel jt elulugudest lähtub näidend "Sürrealistid", Eesti teatri saja- aastast ajalugu läbi huumoriprisma vaatab "Teatriparadiis" ning kohaliku teatriajaloo suurmehe ja teatrikooli asutaja Voldemar Panso elulool põhineb "Voldemar". Viimase eest tunnustati Kivirähki 2007. aastal nii Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia kui algupärase dramaturgia preemiaga. Tema hetke kõige kuulsamad teosed on ''Rehepapp'' ja '' Mees
annaabi.ee 
