Kuidas
on kodumaatunne muutunud läbi aegade?
Kodumaaks peab
inimene maad, kus ta on üles kasvanud, kus elavad tema sugulased
ning kus peetakse lugu ühistest traditsioonidest. On inimesi, kes
oma sünnimaad ülistavad, kuid ka neid, kes leiavad, et kusagil
mujal on elada parem. Oleme kõik omanäoliste isiksustega, leiame
erinevatest tegutsemistest ja sündmustest rõõmu. Kuid on üks
tunne, mis peaks meil olema samaselt mõistetav - see on
kodumaatunne. See tundmus hoiab oma rahvast isamaa ligi ning saadab meid kogu elu. Sealjuures on isamaa- armastusel kombeks võimsust
võtta periooditi , see tuleb välja nii ajaloo etappe uurides, kui ka
Ei saa seljaga seista tuleviku poole. Seda ei ole kunagi olnud rahvusluse programmis. Tuleviku ei saa unustada, see on platvorm, mis annab enesekindluse sellele indiviidide grupile. Kultuuriline paradigma. Varem on euroopa kultuuris asjad toiminud nii, et kultuur oli ainult kõrgklassi asi. Kõrgklassi kuuluvate inimeste poolt tehtud ja mõeldud kindlalt auditooriumile. Romantism tõstab nüüd selle rahvaliku kultuuri ka kõrgkultuuri staatusesse. Rahvalik arusaam esteetikast, kuidas laulda, riimida jne tõuseb järgmisele kultuurilisele astmele. Muinasjutud rahva folkloorine pärand. Rahvakunst tõusis omamoodi kõrgkunsti kõrvale. Vähemalt herderlikus mõttes on need samaväärsed. Faehlmann kogu kokku jutukatkendid. Loob sellest võimsaima kirjandusvormi, milleks on eepos. Need protsessid toimusid Eestis juba 1830ndatest alates. Selle haripunktiks „Kalevipoja“ ilmumine. Seal väljaöeldud mõtted hakkavad raamatukaante vahelt ilmuma tegelikkusesse.
abile Stockholmist. 17. sajandi keskpaiku hakati ehitama manufaktuuri tüüpi ettevõtteid (1628 Hüti klaasikoda Hiiumaal, 1650 Narva vase- ja saeveski, 1664 Tallinna paberiveski). Rootsi kuningas Gustav Adolf pööras tõsist tähelepanu haridusolude korraldamisele meie maal. Asutatigi gümnaasiumid Tartusse 1630. aastal ja Tallinnasse 1631. aastal. Tallinnasse jäi gümnaasium püsima ja on pidevalt töötanud poeglaste õppeasutusena sajandite kestel mitmete valitsevate rahvaste aegade läbi, samal kohal, kus töötab praegugi (Kloostri tänav), ehk küll käesoleval ajal koolina ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi nimetusega. Tartu gümnaasium muudeti 1632. aasta 30. juunil Gustav Adolfi poolt alla kirjutatud otsusega ülikooliks. Ülikoolil on tulnud selle aja kestel töötada ka Pärnus (1656-1710) ja olnud kohapeal täiesti suletud tegevuses, kus töötas vaid ülikooli surrogaat (asekool) Järvamaal Albu mõisas, mõisnikele. Maarahva lastel oli ülikooli pääsemine võimatu
KADRIORU SAKSA GÜMNAASIUMI ÕPETAJAD VÕIMUKEERISES Uurimistöö Triinu Jaanhold 11b Juhendaja: õp. Reet Viikholm Tallinn 2010 1 SISSEJUHATUS Käesoleva uurimistöö teema valimisel osutus oluliseks kriteeriumiks huvi selle vastu, kuidas mõjutasid 20. sajandi keskpaigus toimunud võimuvahetused üksikute inimeste elu ja olmet ning, mis tundeid tekitab võõra võimu all elamine. Otsustavaks valiku juures oli ka autori isiklik kokkupuude teemaga, nimelt on võimukeeristes olnud ka tema vanavanemad. Antud teema on eestlaste jaoks aktuaalne, sest palju Eesti inimesi on pidanud üle elama võõrvõimude terrorit ning ka võitlema oma riigi tekkimise eest.
kujunditele luules (Kepp 1999; Soovik 2002; Speek 2002). Eraldi looduse kujutamisele keskenduva proosa uurimine kirjandusteaduslike vahendi- tega ning selle kaasamine eesti kirjandusloo üldpilti on senini entusiast- liku algatuse tasemel, piirdudes peaasjalikult vastavateemaliste käsitlus- tega ajakirjanduses ja artiklikogumikes (Maran, Tüür 2001a; 2001b; Tüür 2004) ning publitseerimata töödega (Relve 1989; Tüür 2003). Loodusest kirjutavaid autoreid on Eestis aegade jooksul olnud kümneid ning nen- de loomingu mõju kultuurile on võrreldav rahvusvaheliselt tuntud ameerika ja norra loodusesseistikaga. Looduskirjanduse määratlus Vähesed olemasolevad sekundaarsed ülevaated, mis analüüsivad ja mõtestavad Eesti loodusest kirjutatud teoseid, pärinevad peaasjalikult loo- dusteaduste või pedagoogika vallas tegutsenud autorite sulest. Üks vara- semaid sääraseid käsitlusi, mis hõlmab ka looduskirjanduse osa, on 1940.
Kaheksas murdes, 12 000 värsirida, poeetiline stiil, Autor teadmata, arvatavasti saksa ordu rüütlivend. Ristiusk tuuakse tule ja mõõgaga. Maarjakultus, misjonikroonika. Algab jumalasõna kuulutamisega, läheb üle põhilooks. Faktoloogia ei huvita (3 aastaarvu), trubaduurluule. Vanema riimkroonika autor ei tundnud Läti Henriku ajaraamatut, tema poliitiline suunitlus on teistsugune, hoopis erinevad on kirjanduslik-kunstilised võtted. Autor seab endale eesmärgiks jutustada sellest, kuidas ristiusk toodi Liivimaale, valgustades sealjuures ajaloosündmusi eeskätt sõjanduslikust küljest. Kroonika kirjutatud kesksaksa murdes, Kindel värsimõõt puudub, autor püüab ainult saavutada tingimata täisriimi. Olles raskustes riimsõnade leidmisega, ei suuda autor alati kinni pidada faktidest (laseb Jäälahingu kirjeldamisel võitlejatel langeda rohule). Väga palju trafertseid väljendeid, ülespuhutud fraase ja mitte midagi ütlevaid sõnakõlkse
loomulik. Ma olin koos oma vanematega ja tundsin end järelikult kõikjal kodus," on Lennart Meri meenutanud. Lennart Meri sõnul oli teine, lühike Pariisi-periood perekonna õnnelikem aeg. Paraku jäi õnneaeg lühikeseks, sest samal aastal kutsuti Georg Meri tagasi Eestisse. Hilissügisel 1938 nimetati Georg Meri Eesti Välisministeeriumi välismajanduse osakonna juhatajaks ja Merid naasid kodumaale. Läbi Euroopa reisides saadi mitmesuguseid kogemusi, millest mõni äratas hirmugi. Koduteel ööbis perekond Saksamaal Torgaus. Öösel oli nende prantsuse numbrimärgiga ja paksu tolmukihi all olnud autole kirjutatud tekst -Deutschland erwache !'Hiljem peatusid Merid ühes tanklas, et kütusepaaki täita. Pere rahuliku kohvipausi katkestas tanklaomanik, kes tuli teatama, et keegi oli nende autos traadid süüteküünaldest otse bensiinipaaki vedanud.
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 7 7. Kirikukirjanduse väljaandmine 18. sajandil (eestikeelne piibel jm). Uue Testamendi tõlge ilmus 1715 Kullamaa pastori H.Gustlaffi trükkitoimetamise viljana, Forselius-Hornungi parandatud kirjaviisis. Selles väärib tähelepanu saksakeelne eessõna kõige varasema eesti kirjandusloo ülevaatena. Ka see müüdi üsna pea läbi, teine trükk 1929 Tallinnas. Eelkõige tehti tööd uuemate tõlkimiste ja muudatustega, plaanidega uusi trükke välja anda. Kirik vajas oma tööks uut trükki Uuest Testmendist. Vajati ka kiriku-käsiraamatut ja selle juurde kuuluvat katekismust, mille varasemad trükid olid läbi müüdud. Käsiraamatu parandamine kujunes põhjalikuks, püüti kaotada kirikukeele ja maakeele erinevusi, trükiti Saksamaal - ilmus 1721. aastal
keelekasutuses märgata mõnd uut inglise päritoluga sõna." See väide pole sugugi mitte vale. Kuid kas võime end pidada ka sadade aastate pärast eestlasteks, kui me ei räägi enam oma emakeeles, vaid oleme praktiliselt üle võtnud teised keeled ning unustanud oma rahvuse ja päritolu? Selles uurimustöös vastame küsimustele ,,Kes on eestlane" ja ,,Mida tähendab olla Eurooplane." Lisaks uurime, millised on klassikaaslaste seas läbi viidud küsitluste tulemused. Juttu tuleb Euroopa suurimatest rahvustest ning keeltest, seal hulgas kindlasti Eestist, eestlastest ja meie emakeelest- eesti keelest. Eestlane kes ta on? Ilmselt lihtsaim definitsioon oleks , et oma iseseisvuse väljavõidelnud väike rahvas väikesel territooriumil, kes hoiab kokku ühise raske mineviku tõttu. Kuid kes on eestlased? Kas tõesti ainult väike rahvus, kel on vaid ühine minevik ja maa-ala?
Kõik kommentaarid