Kuidas Jaanusest sai Tasuja? 14. sajandil, elas Jaanus metsas, koos oma isa Tambetiga. Tal oli vanaisa, Vahur, kes oli karuga võideldes saanud piiskopihärra käest tükikese metsa ning oli sinna talu rajanud. Seda kutsuti Metsa taluks. Kui Vahur, hakkas surema, oli Jaanus tema surivoodi juures ning jättis vanaisa poolt Tambetile öeldud viimased õpetlikud sõnad eluks ajaks meelde. Vahur soovitas Tambetil talu harida ja viimasele kõrge müüri ümber ehitada ning mitte sakstega läbi käia, kuid viimast Tambet ei teinud. Ta pani Jaanuse Tallinna Mustamunga kloostrisse õppima. Esimene kohtumine Lodijärve mõisalastega polnud just kõige meeldivam. Lossihärra poeg Oodo ässitas oma koera Jaanusele kallale, mis polnud just kõige kombekam käitumine
Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas, kuid piiskop leidis ta üles ja tahtis teda piitsaga lüüa. Järsku tuli metsast välja karu piiskop kohe paluma Vahurit et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri lasi ta enne sulasel tüki maad põlluks muuta. Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus. Tambeti naine suri kahe aasta pärast. Tambet ostis endale kolm sulast, ehitas ilusa ja suure maja, piiras õue palkseintega. Tambet hakkas hoolimata Vahuri keelust saksa keelt õppima. Jaanuse saatis ta Tallinna Mustamunga kloostrisse õppima. Jaanus oli kümme aastat vana kui ta esimest korda isaga Lodijärve lossi ratsutas, mille maadel Tambeti talu seisis. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast
.. hoia oma vabadust kavalusega ... tee kõrge müür maja ümber, osta rohkem sulaseid, hari maad ja kogu jõukust ... ära tee isandatega tegemist, põlga nende segast usku ...". Jutustuse alguseks oli Vahur ja tema armastatud naine surnud, surnud oli ka Tambeti naine. Metsa talus majandas agar Tambet, kes armastas rikkust koguda ja oma elujärge järjest parandada mitmete sulaste abiga. Eestimaa õnnetu saatus ei läinud talle suuremat korda. Tema poeg Jaanus õppis isa soovil Tallinnas Mustamunga kloostris ja Tambet ise omandas sakste keele ning käis tihti Lodijärve lossis ja Tallinnas nii kauplemas kui ka sakstega muidu suhtlemas. Ta oli oma isa sõnad sakstega mitte asju ajada juba ammu unustanud. Väikesel Jaanusel aga püsisid vanaisa hoiatused meeles. Tallinnas munkade juures õppides ei unusta Jaanus kunagi, et on üks selle rõhutud rahva hulgast ja muretseb eestlaste edasise käekäigu pärast.
Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas, kuid piiskop leidis ta üles ja tahtis teda piitsaga lüüa. Järsku tuli metsast välja karu piiskop kohe paluma Vahurit et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri lasi ta enne sulasel tüki maad põlluks muuta. Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus. Tambeti naine suri kahe aasta pärast. Tambet ostis endale kolm sulast, ehitas ilusa ja suure maja, piiras õue palkseintega. Tambet hakkas hoolimata Vahuri keelust saksa keelt õppima. Jaanuse saatis ta Tallinna Mustamunga kloostrisse õppima. Jaanus oli kümme aastat vana kui ta esimest korda isaga Lodijärve lossi ratsutas, mille maadel Tambeti talu seisis. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast
Vahurit piitsutati tihti ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas ja tahtis teda piitsaga lüüa.Järsku tuli metsast välja karu ning piiskop hakkas kohe paluma Vahurit, et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri, lasi ta enne sulasel tüki maad põlluks muuta. Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus. Tambeti naine suri kahe aasta pärast. Tambet kolis isa saadud majasse ning piiras õue palkseintega. Tambet hakkas hoolimata Vahuri keelust saksa keelt õppima. Jaanuse saatis ta Tallinna Musta- munga kloostrisse õppima. Jaanus oli kümme aastat vana,kui ta esimest korda isaga Lodijärve lossi ratsutas. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis
maade serval seisis. Ainult sõjas pidi ta piiskoppi aitama. Tugev Vahur ehitas enesele metsa sisse majakese, oli aga liiga laisk, et põldu harima hakata. Ta luusis mööda metsi ja toitis ennast jahisaagist. Tema kõige suurem lust oli kiskjaid elajaid hävitada. Tema haruldane kehajõud tegi teda kaugel ümberkaudu kuulsaks ja tema nimi ning teod elasid saja võrra suurendatud kujul kaua rahva suus. Temast räägiti, kuidas ta kord terve hundikarja, kes kibeda külma ajal ta kallale kippunud, palja käega ara kägistanud, nahad maha nülginud ja kered kui jõulukingitused kuuse okstesse riputanud, kust neid siis nälginud suguvennad halastades maha rebinud ja ausasti oma tühja kesta matnud; kuidas ta kord targema rahva suust kuulnud, et vanal ajal olnud üks väga rammukas mees, Simp-son või Sampson, kes sada hunti või karu sabapidi kokku sidunud, mispeale tema, Vahur, ühe metshärja, ühe karu,
jutustuste buumile, mille summutas alles tsaaririigi tsensuur 1894. aastal. rohkem kui tosina aasta jooksul ilmus üle 30 jutustuse ja romaani, mille rollist kujuneva rahvuse ajaloomälu loomisel annab tunnistust juba seesama ärakeelamise fakt ise. „tasuja” käekäiku XX sajandil kirjeldab tamm kui jüriöö-teksti kujune- mist eesti kultuuris (tamm 2008: 113). ta näitab detailselt, kuidas Bornhöhe „tasuja” leidis jäljendamist ja vastukaja erinevatel ajastutel ja mitmetes mälukultuuri meediumides – lisaks ilukirjandusele ka populaarajaloolistes tekstides, teaduskirjanduses ja mälupoliitilistes algatustes –, kirjeldades sel- le kaudu ilukirjandusliku teksti muutumist kultuuritekstiks.1 nii pakkus 1 kultuurimälu uurija aleida assmann käsitleb kultuuriteksti retseptsiooninähtusena,
a. Meinhard suri. Järgmine piiskop Berthold hukkus kohe esimeses lahingus liivlaste käe läbi. Enne lahingut püüdis ta samuti kohalikke heaga ristiusku pöörata. Ta jagas pärast saabumist nii paganatele kui kristlastele kingitusi. Mõne aja pärast hakati talle ette heitma, et Berthold tuli Liivimaale rikkaks saama. Piiskop sõitis salaja Saksamaale paavstilt ja peapiiskopilt abi paluma. Berthold saabus Liivimaale tagasi koos sõjaväega. Liivlased kogunesid Riia juurde pärima, miks tal sõjavägi kaasas on. Sõlmiti rahu, millest kinni ei peetud. Lahingus tormas Bertholdi väle hobune keset lahinguvälja ning piiskopile tuldi mitmest küljest kallale ja rebiti lõhki. Seejärel liivlased põgenesid, arvates, et ühe saksi kiivri pähe pannud kaasmaalase näol on tegemist terve neid jälitava vaenlase sõjaväega. Ristisõdijad laastasid seejärel liivlaste viljapõlde. 2 4
Kõik kommentaarid