Kuidas hinnata Isa Gorioti isaarmastust? (1)

Kuidas hinnata isa Goirot’i isaarmastust?
Isaarmastust saab avaldada mitmeti – see võib välja tulla kasvatuses, rahalises kindlustatuses, emotsionaalses kontaktis lastega, hariduse tagamises ja kõiges muus. Isa-tütre roll, mida käsitletakse raamatus, on üks keerulisemaid perekonnas esinevaid suhteid. Noorte tüdrukute arengus mängib väga palju rolli isa käitumine varajases lapseeas – kui palju annab ta tütardele tähelepanu, kuidas ta neisse suhtub. Paljud hilisemad iseloomukesksed probleemid, mis tüdrukutel varateismeliseeas esile tõusevad, on tingitud isa varasemast kohtlemisest.
Isa Goriot töötas nuudlivabrikus, see viitab selgelt faktile, et kui tütred noored olid, keskendus ta pigem tööle kui perele. Tõenäoliselt ei arendanud ta suhteid oma lastega inimliku tasemeni, kus võiks tekkida teatud usaldus isa-tütre vahel, kus arenenud suhe püsiks rohkemal kui vanemlikul ülemvõimul laste üle. Palju töötades võis Goriotis siiski täheldada armastust, sest tihti ei suuda mehed end emotsionaalselt väljendada vaid jälgivad oma soorolli (materiaalne kindlustaja) täitmist ning heausklikult peaks sellega kõik korras olema. Kuid tegelikult ei ole.
Mida aeg edasi, taipas Goriot, et tüdrukud on siiski ainus, mis tal on. Kõige põhilisem inimese tung on sugutung, elutung – enda „ igavesti elama panemine “ (Freudi „Psühhoanalüüs“). Tõenäoliselt taipas isa Goriot, et ta on liiga vana, et ise kuhugi jõuda, elada, temas kustus primitiivne unelm enda ihad täide viia, ta suunas need oma tütardele – võrdlustas enda õnne tütarde omadega. See ei olnud aga tõeline armastus, see oli lootusetus , mille ainus ülejääk – väike lootus – oli suunatud tütardele, kellest ta kujundas enda mõjutajad, iseenda jumalused.
Isa Gorioti isaarmastus avaldub ka Rastignaci suhtes. Varem mainitud sugutungi põhiidee on igavesti elada ja selleks ei ole paremat võimalust, kui oma poeg, kes sinu seemet „edasi kannab“. Goriotil ei olnud poega , ei olnud pärijat. Goriot nägi võimalust end siia maailma veel panustada. Osati oli Rastignac Goriotile meelepärane pelgalt sellepärast, et too Dephine meele rõõmsamaks teeb, osalt aga seepärast, et tal oli võimalus mängida isarolli, anda enda panus maailma.
Rikkus kadus , aeg tuli. Mida kõrgemale kolis ta Vaqueris, seda rohkem oli tal aega, et mõtiskleda armastuse üle, elu üle, tütarde üle. Muidugi pidi ta neid armastama – vanemainstinkt, mis soovib võsukestele parimat . Ta oli arvanud, et raha on armastus, ta ei mõistnud, et seal taga võib olla midagi enamat . Kui ta lõpuks leidis, oli selleks liiga hilja . Või kas oli? Enda jaoks lahendas ta küsimuse ära – ta suri rahus , sest ta suuris andestada ja võib-olla ka sügavamat armastuse definitsiooni tunnetada. Kuid mis ta andis edasi oma tütardele – kas nemad kunagi oskavad armastada ? Oli ta olnud eeskujuks?
Tõenäoliselt ei mõista Anastasie ja Delphine kunagi armastust tõeliselt, sest neid on kasvatatud rahaga , mitte tunnetega. Nende isa ei suutnud neid armastada alguses ning hilisem raha kallamine tütarde eludesse ainult süvendas viimaste materiaalset ning hedonistlikku elukäsitlust.
Isa Goriot on nii valusalt tänapäevane, aga õnneks palju sügavam. Tänapäeva isaarmastus on tihti väga sarnane – oma „ produkti “ investeeritakse vaid raha, et ta saaks selle eest organiseerida omale „õnne ja rõõmu“ ning vastutasuks soovitakse armastust. Aga kuidas isad peaksidki teistmoodi käituma, kui säärane elukorraldus oli juba rakenduses kahe sajandi eest.
Hanna