Kui võim on rahva käes siis kelle käes ta on? (2)

Kui võim on rahva käes siis kelle käes ta on?
Eesti liitus demokraatlike riikidega uuesti 17 aastat tagasi, kui 20. augustil 1991. a. Toimus augustiputš ja Eesti sai ennast vabariigiks kuulutada. Minu jaoks on see aeg, mida ma ei mäleta. Sündisin küll ENSV - s, kuid oma teadliku elu olen elanud Eesti Vabariigis.
Rahvas saab valida omavalitsuse, Euroopa Parlamendi ning riigikogu. Selle põhjal võiks öelda, et võim on rahval. Kuid mille põhjal langetatakse valik ühe või teise erakonna kasuks? Inimestel peaks olema lihtsam otsust langetada kui neid informeeritakse erinevate erakondade programmist kuid kas see peab ilmtingimata toimuma reklaami abil. Kus ennast reklaamitakse, kui mingit pesuvahendit, mis teeb puhtaks kogu maja. Lõpude lõpuks on nii valija kui ka kandidaat mingisuguses näilises vangis. See tulenebki sellest, et tänapäeva maailm aina enam mattub reklaami ja igasugu mõttetu meedia kära ja müra alla. Reklaam on asi mille ohvriks langetakse kergesti, kuid kui hakkata mõtlema ja analüüsima selle sisu siis ei pruugi sealt midagi tarka leida. Inimesed saavad küll endale meeldivaid kandidaate valida aga kui nad saavad mingisuguse jamaga hakkama, siis ei saa me neid tagasi kutsuda ja tema asemele panna hoopis kellegi teise kes seda kohta väärib.
Pistise võtmine tänapäeval ei ole kuigi haruldane , kuid iseasi on selle tõestamine. On ka igasuguseid sobitehinguid kinnisvaraga . Kuigi selline käitumine on taunitav kõikide isikute puhul, kuid eelkõige tuleks näpuga näidata riigipalgal olevatele isikutele. 2008. a. Märtsis leidis aset intsident, kus Reiljani süüdistati pistise võtmises, kui keskkonnaministeerium müüs oma maja Tallinnas Rävala pst. Kui isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises ja ta on riigikogu liige, siis muud moodi ei ole võimalik kriminaalasja edasi menetleda, kui tuleb taotleda saadikupuutumatuse äravõtmist, et saaks edasi esitada süüdistust. Sellise teguviisi puhul on mul nende üle tõsiselt häbi. Tekib küsimus, millele vist ei saagi kunagi täiesti ausat vastust. Kas siis tõesti on riigikogulase palk ja erinevad hüvitised nii väikesed, et sellest ei saaks hoiupõrsasse midagi mustadeks päevadeks kõrvale panna?
Olukord, mis oli 2008. a. Lõpus sotsiaalsfääris, ei tohiks enam kunagi korduda. Kui puudega inimesed jäid oma igakuisest toestusest ilma. Valdav osa puudega inimestest ei käi tööl ja seega on see toetus ainus allikas, mille kaudu leib lauale tuleb. Lausa ebaõiglane on see toetus mitu kuud maksmata jätta ning siis kui ükskord makstakse mitme kuu toetus, kuid asja konks on sellel see, et siis läheb korraga maha ka suurem tulumaks . Selle peale võiks väita, et võim ei ole rahva käes, sest mina kui üks pisike osa rahvast ei tuleks selle pealegi, et otsida kõige nõrgem keda saaks „nöörida“.
2004. a. Toimusid Euroopa Parlamendi valimised ning kõik, kes valiti sinna ka läksid. Kuid on hoopis teisi võimalusi, seades oma kandaduuri üles ainult häälte püüdimiseks ning hiljem loobudes sellest andes oma koha teisele erakonnakaaslasele, kes ei pruukinud üldse häälte arvu põhjal sima paista. Sellisest valimissüsteemist tuleb selgelt välja see, et näiliselt on võim rahval. Mis mõtet on siis rahval valida, kui need valimistulemused keeratakse nagunii peapeale.
Demokraatlikus riigis peaks olema võim rahval, kuid on ikkagi neid kel rohkem võim. Siin kehtib piltlikult Darwini seadus, kes tugevam jääb ellu. Enamik meist usub, et demokraatia on ainus valitsemisvorm mis toimib, mõni usub rohkem teine vähem, kuid kõige paremini iseloomustab seda Churchill, kes on öelnud, et demokraatia on kõige viltsam süsteem, aga paremat pole seni leitud.