Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama? Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees. Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene? Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus
selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõepärastena nagu härra Anquetili ajaloos ära tunda Louis XIII, Austria keisrikojast pärineva kuninganna Anna, Richelieu, Mazarini ja suurema osa tolleaegsete õukondlaste kujud. Nagu teame, ei avalda see, mis kütkestab poeedi tujukat mõttelendu, sageli mingit mõju laiadele lugejate hulkadele. Ja nii juhtuski, et kuigi meie, nagu kahtlemata [teisedki inimesed, imetlesime eespool mainitud üksikasju, huvitas meid siiski kõige rohkem
» «Miks sa siis ei seganud?» käratses Oodo vahele. «Mina olin tükk maad ees ja oleksin võitnud.» «Aga enne oleksid sa mära lõhki ajanud ja oma kaela murdnud,» mõnitas Jaanus tõsiselt. «Selle raipe kärvamine poleks mind võitmast keelanud.» «Kuidas nii?» «Ma oleksin Tarapita selga istunud.» «Ja siiki võitnud?» «Seda ma arvan. Mis sa ütled, Tarapita?» Tarapita hakkas hüplema, tunnistuseks, et isanda usaldus teda tõesti «liigutas». «Kuule, Oodo, meie võidusõit võib seekord parem pooleli jääda,» algas Emmi, ja kui Oodo 28 vahele tahtis karjuda, lisas ruttu: «ja ma jätan võiduau sinule. Aga meie võime nüüd kolmekesi muidugi Prohveti-Pärdi poole sõita. Eks, Jaanus, sa tuled kaasa?» Jaanus tahtis rõõmuga oma rahulolemist avaldada, aga Oodo karjus vahele: «Mina ei sõida enam sammugi, mitte ühte sammu selle imelooma seljas.» «Aga, Oodo . . . » «Ei sõida. Ennem lähen neljakäpukil koju tagasi.»
juhirollile. Ta on Austraalia Hariduskolledži kol- „Iga Bill Rogersi raamat leiab innustunud vastuvõttu klassiõpetajatelt ning teistelt, kelle töö hõlmab õpilaste käitumist ja hingehoidu. Bill Rogersi kirjutuslaad on siiras, lõbus ja teravmeelne. Pärast stressirohket päeva leegiumi liige, All Saintsi ja Trinity kolledži ning klassiruumis võib see raamat anda teile jõudu jätkamiseks. See on tulvil praktilisi nõuandeid soovitusi Leedsi Ülikooli kolleegiumi eluaegne auliige ja anekdootlike lugusid, mis põhinevad tõsielulistel olukordadel. Seda raamatud peaksid lugema kõik ning Melbourne’i Ülikooli haridusinstituudi õppivad ja äsja kvalifitseeritud õpetajad, nagu ka kogenud õpetajad.“ kolleegiumi auliige. SAGE on kirjastanud mit-
1) Eesti kirjanduse ja kultuurielu aastatel 1905-1940, kirjanduslikud rühmitused, kutselise teatri teke. · Aastal 1905 moodustati kirjanduslik rühmitus ,,Noor Eesti, kelle eesotsas oli Tuglas ja Sütiste. Sisaldas kultuurimehi, kes tahtsid arendada Eesti kirjandust. ,,Olgem Eestlased, aga saagem Eurooplasteks,, (taeti Eesti kultuur viia euroopa tasemele) · Aaata 1906 hakkas ilmuma ajakiri ,,Eesti kirjandus,,. Samal aastal avati Tartus esimene eesti keelega seotud keskkool (tütarlaste gümnaasium) · Samuti 1906 pandi alus ka kutselisele teatrile( Karl Menning) · Valmis uus ,,Vanemuise,, teatrihoone, mis avati näidendiga ,,Tuulte pöörises,, (A. Kitzberg) · Rahvuslik teater 1870 · Hakati korraldama kunstinäituseid. · 1909 avati Eesti Rahva Muuseum (Tartus)
Olulisel kohal on ka XiX sajandile tüüpiline sotsiaalne vahekiht kubjas-kilter-aidamees, keda esindab kubjas. jaanuse vaba talupoja pere on ja jääb erandlikuks Bornhöhe jüriöö-sajandi sotsiaalses süsteemis. kui arvestame, et ajalooline proosa mitte ainult ei kasuta anakronisme, vaid tegeleb tihti ka kirjutamisaja ühiskondlike ja kultuuriliste probleemide- ga, võib vaba talupoja motiivi paeluvust XiX sajandi fantaasiates maarahva minevikust seletada talude päriseksostmisega, mis Liivimaal saavutas oma kõrgpunkti just „tasuja” kirjutamise ajal, 1860.–1880. aastatel, Eestimaal hiljem (Lust 2010: 240; kahk 1993: 65). samal ajal erineb Bornhöhe vaba talu- poeg XiX sajandi teise poole omast. tal on rohkem ühist aadlike kui pärisorja-
ühtegi kuldset viiru taamal pilvedest. -----Ava oma uksed ja vaata õue. -----Nopi oma õitsevast aiast lõhnamälestusi saja aasta eest hääbunud õitest. -----Tunne oma südamerõõmus seda elurõõmu, mis kord kevadisel hommikul lauldes saatis saja aasta taha oma rõõmsa hääle. ("Aednik") Millised tunded ja mõtted avalduvad Tagore eeltoodud värssides? Milles avaldub looduslähedus? Modernistlik e avangardne luule XX sajandil Sõna modernism võib tõlgendada mitmeti: selles võib näha kitsalt sajandi alguses briti ja ameerika kirjanduses tekkinud ja viljeldud suunda või, vastupidi, seda võib pidada ka väga laiaks nähtuseks, mis hõlmab peaaegu kogu kahekümnenda sajandi kultuuri. Sai alguse 19. saj lõpus Prantsusmaalt. Uuenduslikud suunad. Individualism, iseenesest lähtuv. Põlgus massilisuse vastu. Ei usu maailmaparandamise võimalusse. Avangardiks nimetatakse pärast sümbolismiperioodi, selle sajandi alguses tekkinud
" Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema. Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valget või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata. Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud: neiu naeratas, ja see naeratus jäi tal millegi pärast kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus. ,,Mis on, noormees?" küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari
Kõik kommentaarid