Kreeka kunst klassikalisel ajajärgul (1)

November 2010
1) ARHAILINE e vana aeg 600480 eKr
2) KLASSIKALINE e õitseaeg 480 323 eKr
3) hiline e HELLENISTLIK aeg 323 e.m.a.30 a eKr
Maaliti vahavärvidega, mis saavutas
täiuslikkuse IV sajandil. Levinud
oli tempera. Maalipinnana kasutati
marmorit ja puud.
Levinud oli vaasimaalid. 540530
eKr võeti kasutusele
punasefiguuriline vaasimaal. V
sajandi lõpul kaotab vaasimaal
tähtsuse.
Maaliti vahavärvidega, mis
saavutas täiuslikkuse IV
sajandil. Levinud oli
tempera. Maalipinnana
kasutati marmorit ja puud.
Levinud oli vaasimaalid. 540
530 eKr võeti kasutusele
punasefiguuriline vaasimaal.
V sajandi lõpul kaotab
vaasimaal tähtsuse.
· Kunstnik hakkas lähtuma
maali puhul vaid sellest,
mida ta nägi.
Võeti kasutusele
perspektiivvõte.
500 eKr hakati jalalaba
kujutama otsevaates.
Pronkskunst
V sajandiks valmistati
Kreekas sõjavankreid,
kaitserüüsid, tarberiistu ja
muud.
Glüptika
Levinud olid gemmid
(nikerdistega kaunistatud
kivid). Algselt kujutati
jumalate ja kangelaste pilte.
Esimese õitseaja kõrge stiil ­ kõrgklassika
Teise õitseaja kaunis stiil ­ hilisklassika
Kõrgklassikat hinnati rohkem.
Kujurite ülesandeks oli luua jumalakujusid ja kaunistada
templeid reljeefidega; selle lisandusid veel ilmalikud
kujud näiteks kõnemeestest või olümpiavõitjatest.
Ateena koolkonnale oli iseloomulik liikumise kujutamine
Tuntuimad kunstnikud olid Myron, Pheidias
Kuju püstihoidmine on oluline probleem.
Mõnikord kasutati tugiposti, enamasti aga paigutati
inimese jalad toetavaks.
Sageli kujutati sportlasi.
Kreeka skulptorid on kujutanud ka loomi seda
nimetatakse animalistikaks.
Väga täpselt kujutati lihaseid ja inimkeha ehitust.
IV sajandi kunst paneb aina suurenevat rõhku tunnete ja
siseelu väljendusele.
Üha enam täiustub vormilise ilu ja täiuslikkuse
taotlemine, kusjuures eriti toonitakse õrnust ja leebust;
seda kunsti on nimetatud ka kauniks stiiliks.
Materjalidena eeistab IV sajand pronksi kõrvale peamiselt
marmorit, mis on eriti kohane õrnade ja peente nüansside
kujutamisel; kullaja elevandiluutehnika ununeb.
IV sajandi esimene suurmeister plastikas oli Skopas, kes
materjalina kasutas üksnes marmorit.
Teine Skopase kaasaegne on Praxiteles, kelle kuulsaim
säilinud töö on "Hermes".
Kolmas IV sajandi suurmeister oli Lysippos, kes arendas
innukalt edasi Polykleitose armastatud teemat
atleedikuju.
Erinevalt Skopasest ja Praxitelesest, kes töötasid peamiselt
marmoris, eelistas Lysippos pronksi.
Klassikalist arhitektuuri VanaKreekas võib mõtteliselt
jagada kolmeks perioodiks: algselt oli see range, see
vahetus välja ülevaga ning ajastu lõpetas nn ilus periood.
V sajandi kreeka arhitektuuris on tempel ühiskondlike hoonete
hulgas endiselt juhtival kohal.
Sajandi esimesel poolel loodi dooria ehituskunsti tähtsamad teosed:
Poseidoni tempel ja Zeusi tempel.Ehitusmaterjaliks kasutati üht
suursugusemat kiviliiki -- marmorit.
Kreeka templi kõige iseloomulikum tunnus on ümber kogu hoone
kulgev ühe või kaherealine sammastik.
Klassikalise ajajärgu varasemateks ehitisteks, kus esineb veel
arhailisuse sugemeid on Aphaia tempel ja Poseidoni tempel.
Ateena Akropoli tekkeloos ja arengus peegeldub kogu
Kreeka V sajandi õitseng.
Akropoli ehitajad kasutasid ehitusmaterjaliks pärslaste
poolt pooleldi hävitatud kunstiteoste jäänuseid, nende seas
ka arhailisi skulptuure.
Akropolile pääses künkalt tuleva trepi lõpus oleva
paraadvärava -- Propüleede kaudu.
Dooria stiili põimiti üksikuid joonia elemente ja hoone
kaunistati rikkalikult skulptuuridega.
See Akrpoli peatempel oli pühendatud Neitsilikule
Athenale.
Templis seisis Pheidiase loodud Athena Parthenose
grandioosne kullast ja elevandiluust kuju.
Erechtheion oli viimane ehitus Akropolisel, see rajati
sajandi viimasel veerandil Philoklese poolt.
Erechtheioni kompositsioon oli midagi täiesti uut kreeka
arhitektuuris.
Erechtheion näitab ennast iseseisvate, üksteist
väljavahetavate vaadete seeriatena.
Erechtheionit tuleb vaadata võimalikult lähedalt, ainult
siis võib õigesti hinnata tema arhitektuuri ornametikat.
Üheks ilusamaks Kreeka teatriks peetakse Epidauroses
asuvat teatrit, mis pärineb IV sajandist.
Tavaliselt ehitati teatrid mõne Dionysosele pühendatud
pühapaiga lähedusse.
Teater ehitati järsu künka jalamile, kust avanes avar vaade
ümbrusele.
Teatri keskel asus ümmargune platvorm orkestra.
Orkestra taga asus hoone nn skene, mille esimüür oli
taustaks tegevusele.