Unistada on mõnus (0)

Unistada on mõnus
Koostas: Kivirand Käty
Õppegrupp: MY08
Juhendaja : Aunin Ellen
Unistada on mõnus, sest unistusi ei saa keegi kellegilt ära võtta. Ning kui sa ei taha siis keegi neid ei näe ega ka ei kuule .
Kõik unistused pole reaalsed. See tähendab seda, et inimesed ei pea unistama normaalseid ja igapäeva elus unistusi. Vahest võib ka teisipidi unistada. Väikeste tüdrukute jaoks on unistused kui ilusad pärlikeed. Unistavad väga palju ja ilusatest asjadest. Unistamine on tasuta. Unustada võib oma mõttemaailmas „maksuvabalt“, et peaks selle eest midagi maksma. Nagu näiteks poes šokolaadi ostes pead selle eest maksma. Kuid kui unistad hetkel šokolaadist, siis sa ei pea selle eest maksma unistustes. Kui mingist unistusest loobud , enne kui ta jõuab täituda. Ei saa see unistus kahjuks uut võimalust. Kui me oskame unistada millestki või kellestki, siis oskame ka need unistused täide viia. Ning kõigil on hea olla. Unistused peab ka teostama, mitte neid jätta unarusse või visata neid peast välja. Unistused ei täitu iseenesest, need tuleb ise täide viia on lühike aforism selle kohta. Tegelikult ei pea unistused üldse rahaliselt mõõdetavad olema. Helistad oma ammusele sõbrale, kirjutad luuletusi või oled lihtsalt üks päev oma elust fotograaf, kes pildistab oma unistustest . Millest unistus koosneb? Unistus koosneb elust, kui sa ei elaks, siis sa ei saaks unistada...kuigi vahel, soovime , et unistus teoks saaks! Ning vahel tundub, et see ei juhtu iialgi. Unistused näivad võimatuna siis kui on aeg minna edasi ja mitte neile mõelda! Unistused jäävad vaid unistusteks. Unistustele ei saa muud nime ja tähendust panna, sest unistused on ja jäävad ka unistusteks. Ning keegi ei saa neid muuta. Inimesed ei peaks teiste ea-kaaslaste unistuste üle naerma, sest neil on vähemalt tõelised ja tahetavad unistused olemas, mida näiteks münel inimesel üldse ei ole. Ega ainult väikesed kaasmaalased ei unista. Kui ka täiskasvanutel ja eakate südames peitub kindlasti vähemalt üks pisikene unistus. Ja see pole üldse lapsik mõtteviis. Me ei peaks kunagi loobuma , sellest mida tõesti tahame teha. Kuna suurte unistustega inimene on võimsam kui kõigi faktidega inimene. Unistada võib paljuski, aga elu näitab, et kõik unistused ei saa täituda. Kui on deppressioon või masendus millestki, nt. läksid õpetajaga tülli koolis või kutist lahku ja tahaks enesetapu teha kuti pärast; hakkaks parem unistama, kuidas kõik heastada efektiivsete sõnadega. Kuna unistused tavaliselt päästavad inimesed masendusest ja kurbusest. Unistusi muuta ei saa, aga oskusi parandada saab. Kui teeme unistustes midagi valesti, saab neid parandada ja paremini väljendada. Aga unistuste fakte muuta ei saa. Unistused ja mälestused on ainuke kui ka tõeline paradiis, kust keegi ei saa kedagi välja tirida. Kui me oleme juba unistamas, siis me olemegi ja jääme sinna paradiisi , kus keegi ei saa segada meid. Kuna me oleme omas mõtetes unistamisega. Vahel on klomp kurgus ja pisarad silmis – unistuste purunemine on valus . Kui inimene unistab kellestki ja äkki see unistuste pealik on kellegi teisega koos, siis lihtsalt unistus puruneb tuhandeteks kildudeks ning sära-rõõmsate silmade asemel on pisarad ; mis voolavad jõgedena silmadest vägagi pikaks teekonnaks, siis peab võtma appi taskurätiku. Nii lihtsalt võivad kaduda unistused. Tegelikult on igal inimesel teatud unistus. Kõik mida inimesed tahavad, ei olegi nii roosiline elu.
Mina väiksena unistasin, et teismelise east saaksin endale roosa digikaamera; playboy voodipesu ; sülearvuti kui ka koera . Sülearvuti sain ma kõige ennem, sest emal sai siiber , et ei lasknud teda arvutisse ja koolitükkide abiks oli ka tarvis lisaarvutit. Ja oligi nii, et ükskord läksimegi peale kooli kaubamajja ning sain ise valida missuguse arvuti tahan ning ema ostiski ära selle. Koeraga olid sellised lood, et ema ükskord õhtul tuli koju ja tal oli selline kaisukaru moodi mõmmi kaenlas. Ja siis ma koridoris karjatasin, et „ma pole enam väikene laps, kellel oleks vaja veel mänguasju juurde“ ning kui tuppa tuli pani ta koera maha ja koer jookis ema tuppa ja siis ma sain aru, et ma sain endale chow -chow tõugu koera. Ning mingi ajapärast sain teise chow-chow koera veel. Talvel on mõnus nendega lumes möllata. Roosa digikaamera ja playboy voodipesu kinkis mulle ema 17.a. sünnipäevaks ja ma olen siiamaani õnnelik, et kuidas mu unistused tasapidi teoks saavad. Ma saan kõik, mis on mu soovid. Ma tunnistan ka seda, et ma olen ära hellitatud teismeline. Seda ka on paljud öelnud, ja see on tõsi. Selline pisike lugu minu mõnedest unistustest. Ma olen sageli imestanud, et kuidas ja mis imeläbi olen ma sattunud praegusesse olukorda ja teen neid asju, mida ma teen...on üks teooria, et paljud suured ootused – mida õppima minna või millist töökohta valida, on tehtud osaliselt alateadlikult ja üldsegi mitte ratsionaalselt paljude inimeste arvates. Inimesed lihtsalt järgivad oma unistusi, isegi, kui nad on need unustanud. Sellele teooriale toetudes otsitakse neid oma väikeseid lapsepõlve unistusi.
On ka faktiline-teooria, et kui inimene pole oma unistustega kontaktis – kui ta on need unustanud või neid loobunud või lausa vägivaldselt väldib neid – siis ei saa ta ka kunagi tõeliselt õnnelikuks. Miks siis muidu otsustavad inimesed, näiteks sellised, kellest saates tagatargemad lugusid on olnud, uuesti kooli tagasi minna? Juhul, kui töökoht ega mingi muu väline põhjus ei sunni neid selleks? See on ikka mingi sisemine vajadus lõpetada, see, mille pärast kunagi oli kurb, et see pooleli jäi. Isegi unistused on nagu sellised lõpetamata asjad. Alustatud mälupildid....hingetundmused ja kui nad pole täide läinud, siis jäävad nad sinna lõpetamata asjade hulka. Ja oi-oi kui paha on ju kui on elus palju lõpetamata asju. Lootus on unistamisega tasakaalus, mis sureb alati viimasena inimeste südames. Minu arvates ongi unistamine mõnus, sest siis on hea olla ja ka tuju on parem. Muidu on täielik mossitamine peal, ja see aitab mossitamise vastu.