Koolikiusamine. Paratamatus või mitte? (0)

Koolikiusamine . Paratamatus või mitte?
Kui nüüd püüda defineerida sõna „koolikiusamine“, siis tähendaks see üldpildis ühe või mitme inimese negatiivset ja sageli agressiivset või manipuleerivat tegu teise inimese/inimeste suhtes. Kiusamist nimetatakse väärnähtuseks ja see põhineb jõudude ebavõrdsusel.
Kiusamisel on 4 erinevat vormi, milleks on füüsiline kiusamine , mittefüüsiline kiusamine , vara kahjustamine ja küberkiusamine . Kuna füüsilise koolikiusamise alla käivad löömine, togimine, teistele haiget tegemine, hammustamine, sülitamine jms, siis minu arvates ei saa seda tõlgendada paratamatusena. Kiusamine on tagajärg. Keegi ei sünni hea või halvana. Esimestel eluaastatel õpib laps kõige rohkem oma vanematelt, sugulastelt ja kodust. Elu jooksul toetub ta oma käitumisel eeskujudele, järgides kodust saadud moraalinorme. Seetõttu peaksid lapsevanemad andma oma lastele kodust teadmise, et kiusamine on taunitav . Edasist lapse arengut mõjutab suures osas lasteaed ja kool.
Kiusajaks osutub sageli laps, kes soovib saada tähelepanu. Mingil põhjusel ei oska laps oma tunnetega ise hakkama saada, veel vähem seda sõnastada. Tagajärjeks on teistele „haiget tegemine“ , pälvides seejuures tähelepanu. Kiusajal on sageli suurenenud võimuvajadus ja tal puudub süütunne ja empaatiavõime.
Mittefüüsiline kiusamine jaguneb kaheks: verbaalne kiusamine ja mitteverbaalne kiusamine.
Verbaalse kiusamise all mõtleme hirmutamist, narrimist, solvamist, mõnitamist jne. Arvan, et verbaalne kiusamine on mingil määral paratamatus, sest omavahelisi nalju, kus käib sageli kaasa narritamine, on palju. Näiteks kui algklassides meeldib mõnele poisile mõni tüdruk, siis võib ta seda väljendada tüdrukule näiteks narrimise või kiusamise teel. Samas arvan ka, et lastele tuleb õpetada oma tundeid, arvamusi ja tahtmisi väljendada muul moel.
Koolis tuleb ikka ette, et mõni õpilane võtab teise asju ära ja peidab neid kuskile. Sinnamaani, kui asi piirdub vaid naljaga mõlema suhtes, on kõik korras. Kui „nali“ ületab aga piirid, on asi märksa keerulisem. Meie „piirid“ on erinevad. On aga üldkehtivad ja –tunnetatavad piirid, mille ületamine on kiusamine.
Küberkiusamine näitab kasvamise tendentsi. Selle tõsidusest annab märku ka internetis töötav veebipolitsei. Halvustavate sõnumite saatmine, fotode üles riputamine, jututoas kellegi teisena esinemine jne. on suur probleem. Kuid nagu ka lähiminevikus toimuvate sündmuste põhjal näha saame, ei jõua veebipolitsei igale poole. Arvan, et vanemad peaksid ise oma laste kontodel (rohkem) silma peal hoidma. Püüdmaks aru saada laste võimalikest probleemidest, saab lapsevanem lapsega vestelda ja vajadusel ka sekkuda. Samas arvan, et kui pere on ühtne ning läbisaamine üksteisega hea, siis tulevad juba igapäevase suhtluse käigus välja erinevad probleemid jms, millega üheskoos hakkama saadakse. Kokkuvõtvalt väidan, et koolikiusamine on paratamatu. Nii õpilased, kui ka koolis töötavad inimesed omavad
erinevaid kodust kaasasaadud väärtushinnanguid, millel põhinevad nende käitumine ja hakkamasaamine erinevates olukordades . Äärmuslikes olukordades ei tohiks jääda ükskõikseks. Saame üksteist märgata ja vajadusel toetada.