Muusika arvustus (0)

dots Heiki Mätliku
kitarriklassi kontsert
Käisin vaatamas ning kuulamas 10. mail Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia kitarriklassi kontserdi.
Esinesid:
Fan Feng
Aengus Kirakowski
Siim Kartau
Davide Pierbattista
Asija Ahmetžanova
kirill Ogorodnikov
Kontsertmeister oli Thea Nestor
Kõik kitarristid olid mehed ning küllaltki noored.Nende repertuaari kuulusid: Joaquin Turina, Mario Castelnuovo- Tedesco, Johann Sebastian Bach , Maurice Ohana, Federico Moreno Torroba, Manuel M. Ponce, Alberto Ginastera, Fernando Sor ja Leo Brouwer.
Esimesena tuli lavale Fan Feng, kes mängis Joaquin Turina I osa Sonaadist kitarrile op 61.
Alustas väga jõuliselt ning kiire tempoga mis muutus aja pikku aina rahulikumaks, kuid ei jäänud rahulikuks, sest kõrgused vaheldusid väga kiiresti kord madalamalt, kord kõrgemalt.
Järgmiseks kitarrisooloks oli Fan Feng valinud Mario Castelnuovo- Tedesco I osa kitarrikontserdist D- duur op 99. See on duett vanema naisterahvaga, kes mängib klaverit. Algab pika klaverimänguga millele järgneb pikk kitarrisool. Kitarr ja klaver sulanduvad kui üheks instrumendiks, nende mäng on rahulik ja malbe , kuid samas väga kiire ning kontrollitud. Tänu sellele, et mäng läks nõnda kiireks tegid nii klaveri- kui kitarrimängija lohakus vigu. Samas lõppes nende duett väga mõnusates ja rõõmsates toonides.
Järgmiseks oli Aengus kirakowski kord, kelle esimeseks valikuks oli Johann Sebastian Bach'i Tšellosüdisdist BWV 1010 Sarabande ja Gigue . Eelmise esinejaga võrreldes oli selle mehe kitarr kõvasti võimsama kõlaga. Lugu oli suhteliselt aeglane, aga selle eest mängis ta väga hästi välja kõik akordid . Mäng oli väga vahelduva tempoga, aeglane tempo oli kõvasti ülekaalus.
Teiseks valikuks jäi Maurice Ohana Craphique de la Farruca et Cadences. Teine meloodia oli kiirem , tempokam ja koos klaveriga. Nende mõlema mäng oli väga jõuline, hiljem jäi mulje, et läks rohkem lõhkumiseks üle, aga läks malbelt edasi, sees olid väga madalad ja sünged toonid. Isiklikult jäi mulje nagu räägiks lugu kasvavast vihast mis lõpuks vabaneb, kuid laulu jõulisus säilib.
Kolmas härrasmees oli Siim Kartau, repertuaari kuulus Federico Moreno Torroba: Kastiilia süit- Fandango , Arada, Danza. Alustas väga rahulikult kõrgematelt toonidelt liikus madalamatele. Tegi palju pause, isegi liigapalju, oli pisut häiriv. Kitarrimäng iseenesest oli väga rahulik ja tekitas sellise mõnusa meeleolu. Oli näha, et see esineja närveeris pisut liiga palju, higistas, käed värisesid ja eksis tihti. Kokkuvõtteks sai ta mänguga rahule jääda.
Neljandana astusid publiku ette Davide Pierbattista ja Asija Ahmetžanova kes mängisid Manuel M. Ponce I osa Allergo moderato sonaadist kitarrile ja klaverile. Asija Ahmetžanova mängis klavessiini ja Davide Pierbattista kitarri. Kitarrimängija võttis kasutusele noodid mida eelmised esinejad veel teinud ei olnud. Meloodia oli väga hea ja kõlav sulandus kergelt ühte, ei tekkinud tahtmatuid pause kõik oli väga meeldiv ja sujuv. Enam jaolt oli kõik samas toonis, kuid klavessiini mängija oli natukene jõulisem ja tema meloodija oli domineeriv. Kitarrist kui klavessiinist elasid endi mängu nii sisse, nende mäng kiirenes iga hetkega ja seal oli tunda teatud sünergiat.
Teiseks oli Alberto Ginastera Esordio ja Scherzo. Algus oli väga kiire mille tulemusena ka hingamine kiirenes mis oli tugevalt segav faktor. Lisaks kitarrimängule võttis ka vahepausidel kasutusele kitarri peale trummi löömise. Hakkas liigselt pingutama, mida ei oleks tarvis olnud. Silma jäi ka teine segav faktor milleks oli lahtine suu ja silmade tõmblemine, kuid see tema mängu ei seganud, oli tõesti omas elemendis. Pälvis väga suure aplausi.
Viiendaks härraseks oli Kirill Ogorodnikov, kes mängis Hernando Sor'i Fantaasiat Morceau de concert op 54. Tajus väga hästi terve kehaga kitarrihelisid. Algas pikemate pausidega ning näitas välja jõulisust mida aeg edasi seda kiiremaks läks ka tema mäng. Ise oli väga rahulik ja kontrollitud. Loo tempo oli väga hüplev ja energiline, kiiresti kaasahaarav. See artist mängis päris pikalt ning säilitas terve soolo ajal oma vapustava taseme. Endale meeldis see härrasmees eelnevatest kõige rohkem, sest ta tõsiselt nautis mis ta tegi, samal ajal kui teised pingutasid liigselt, meeldiv oli kuulata.
Kuuendaks duoks oli Kirill Ogorodnikov ja Aengus Kirakowski, kes mängisid Leo Brouwer'i Per suonare a due (helisemine kahele). Leo Brower oli Kuuba helilooja ning seda teost mängitakse Eestis esimest korda. Teose esitamise ajal sai kuulda nii nipsutamist, plaksutamist, susistamist ja muud suuga häälitsemist ja seda kõike vapustavale kitarrimängule. Ennem selle esitluse algust palus kontsertmeister (Thea Nestor) võtta asja kui kevadist komöödiat ning lihtsalt nautida. Algus oli kiire, väga kiire, säilitades samas vaikse mängu, mõlemad mehed olid vapustaval tasemel. Mängus on teatud hüpped ja ebatasasused, aga mõlemad mehed lähevad aina kiiremaks ja valjemaks just nagu üritaksid nad üksteist iga korraga üle trumbata. Teatud hetkedel venitatakse mõnda nooti jättes see pikalt helisema. See duo tõi asja juurde midagi ebamaist ja huvitavat. Mõlemad indiviidid mängivad täiesti erinevat rütmi kokku sulandub väga kena, mahe samas tugev rütm. Üks mängib kiirelt ja kontrollitult ühte ja sama rütmi üha uuesti ja uuesti, teine üritab igal võimalusel tema mängu segada jõulisuse ja pealetükkivusega. Uskuatult huvitav kooslus , kokkumäng oli võrratu, näha oli, et need mehed võtavad asja vabalt nagu oleks iga teine päev harjutamas.
Üldjuhul oli väga huvitav kontsert, kuigi oli vähe rahvast, umbes 40 oli siiski elamus meeldejääv. Enamus publikust olid vanemad naisterahvad, sellele vaatamata suutsid ka nemad asjast mõnu tunda ja adekvaatse oleku säilitada. Lisaks meeldis mulle selle ruumi akustika mis oli väga paigas.