Konstantin Päts (0)

Konstantin Päts
Konstantin Päts oli Eesti esimene president . Pätsil oli kaks äärmuslikku rolli: esiteks positiivne osa novembris 1918, kui oli otsustamisel vastloodud Eesti Vabariigi iseseisvuse kaitsmine Punaarmee pealetungi eest ning teiseks negatiivne roll septembris 1939 Moskva baasidelepingu nõudmiste vastuvõtmisel, loobudes omariikluse kaitsest relva jõul.
Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874. aastal Pärnumaal ehitusmeistrist talupoja teise lapsena. Pätsi koolitee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonna koolis. Raeküla alevisse kolides jätkusid tema õpingud Pärnu Nikolai koolis. Hiljem õppis Päts Riia Vaimulikus Seminaris ning Pärnu Gümnaasiumis. 1898 . a lõpetas Päts Tartu Ülikooli õigusteaduse kandidaadi kraadiga.
1900. a asus Päts advokaadina tööle Jaan Poska abilisena. Tol ajal oli läbilöögivõimelisi eestlastest haritlasi Tallinnas vähe ja puudus ka eestikeelne ajakirjandus . Pätsile sai selgeks, et eestlaste olukorra parandamiseks on eelkõige vaja asutada võitlusvõimeline eesti ajakirjandus. 1901–1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte  Teataja . Ajaleht pani rõhku rahva elujärje parandamisele, kuid võitles ägedalt ka sakslaste eesõiguste vastu.
1904 . aastal linnavolikogu valimistel saavutas eesti-vene-blokk ülekaaluka võidu. See oli suur rahvuslik võit, mida pühitseti üle kogu maa. 1905. aastal valiti Päts Tallinna abilinnapeaks ja juhtis samal ajal ka linna volikogu. Pätsi võitlus eesti rahva õiguste eest jõudis tulipunkti 1905. aastal, kui ta korraldas märgukirjade aktsiooni.
Pätsi rahvuslik võitlus ei jäänud aga Vene ametivõimudele märkamata: ta vangistati mitu korda ja taheti mässulise tegevuse eest surma mõista. Pätsil õnnestus aga põgeneda ning ta tegutses mõnda aega põranda all.
1917. aastal, kui tsaari võim Venemaal lõplikult kokku varises, sai Pätsile selgeks, et saabunud oli aeg, kus tuli kiiresti tegutseda ning kasutada kõiki võimalusi, et rebida Eesti Venemaa küljest lahti. Seda sundis tegema ka Saksa vägede kiire lähenemine. 19. veebruaril 1918 tuli salaja kokku enamlaste poolt laiali saadetud Maapäeva vanematekogu , kes valis kolmeliikmelise Päästekomitee (Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik ).
24. veebruaril, vaid päev enne Saksa vägede jõudmist Tallinna, kuulutas Päästekomitee välja Eesti iseseisvuse. Saksa okupatsioonivõimud vangistasid Pätsi ja saatsid ta vangilaagrisse.
Alates 1918. aastast oli Konstantin Päts Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse peaminister ning sise- ja sõjaminister, aastatel 1922-1923 esimese Riigikogu esimees. 1917-1919 aastal oli K. Päts Maanõukogu liige ja 1919-1920 aastal Asutava Kogu liige.
1934. algas nn "vaikiv ajastu", mille käigus kehtestati Eestis poolautoritaarne riigikord . Eesti poliitilises korras ja ametlikus ideoloogias oli diktatuurile iseloomulikke jooni, need jooned polnud aga äärmuseni viidud ega lõpuni välja arendatud nagu suurtes diktatuurimaades.
1936. aasta rahvahääletuse tulemusena loodud Rahvuskogu võttis 1937. a vastu uue, kolmanda põhiseaduse. 1938. aasta 24. aprillil valis valimiskogu ainukeseks kandidaadiks olnud 64.a. Konstantin Pätsi Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks.
1939. aastal otsustas president Konstantin Päts loobuda sõjalisest vastupanust ja sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, uskudes, et tal õnnestub Eesti sõjast eemal hoida. Paraku läks teisiti. 17. juunil 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Paljude meelest oleks K. Päts pidanud riigipeana olema kindlameelsem.
1940. a juulis küüditati Päts koos perekonnaga Venemaale. 18. jaanuaril 1956. aastal suri ta lõputute vintsutuste järel Burashevo vaimuhaiglas, olles ise täie mõistuse juures.
Oma viimases Võidupüha läkituses 23. juunil 1940. a ütles Konstantin Päts: "Kõige suurem, mida meie oleme suutnud luua on Eesti riik. Temale kuulub meie kõige palavam armastus, meie ustavus, meie töö ja meie elu."
Konstantin Päts on kahtlemata üks Eesti suurkujusid. Tema suhtes on võetud küll erinevaid hinnanguid, kuid minu meelest oli ta siiski väga edukas president. Päts juhtis eestlasi väga keerulisel ja pingeterohkel ajal. Ilma temata poleks meil arvatavasti enam ei oma riiki ega ka rahvust.