Kommunistlike režiimide lagunemise põhjused- arutlus (4)

Kommunistlike režiimide lagunemise sise-ja välispoliitilised põhjused
1917. aastal tulid Venemaal oktoobrirevolutsiooni läbi võimule kommunistid ning senine Venemaa Keisririik asendus peagi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu nimetusega. 1922. aastal kinnitati nimetus NSVL , mis riigikorralt oli totalitaarne diktatuur. NSVL lagunes 25. detsembril 1991. aastal kui Mihhail Gorbatšov loobus presidendikohast.
Väga suurel määral nõrgestas NSVL mõjuvõimu peale Teist maailmasõda alanud külm sõda e. vastasseis ida- ja läänemaailma vahel, mis lõppeski NSVL lagunemisega. Tolleaegne USA järje- ja põhimõttekindel president Ronald Reagan kuulutas isegi avalikes kõnedes oma eesmärgiks võitluse “kurjuse impeeriumi” vastu ning lubas heita kommunismi ajaloo prügikasti. See tal ka õnnestus, sest hoolimata toetuse vähesusest viis Reagan oma plaanid ellu: takistades järk-järgult NSVL võimutsemist Kesk- ja Ida- Euroopas, surudes NSVL majanduslikult nurka ning sundides NSV Liidule peale uue, kõrgtehnoloogilise võidurelvastumise laine.
Oluliseks pöördepunktiks NSV Liidu mõjuvõimu nõrgenemisel said ka välispoliitilised avantüürid. 27. detsembril 1979. tungisid Nõukogude väeüksused üle Afganistani piiri lootuses see maa täielikult oma kontrolli alla saada. Saatuslikuks sai aga USA ja teiste lääneriikide järsk reageering- boikoteeriti 1980. aasta Moskva olümpiamänge. Afganistanis algas aga sissisõda, mille võitmine NSV Liidule selgelt üle jõu käis. Nõukogude sõjavägi kaotas üle 15 000 mehe ning sõda tervikuna kurnas NSV Liitu nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka moraalselt. Johannes Paulus II Rooma paavstiks saamise järel tekkis vaimustus nii Poolas kui ka mujal Kesk-ja Ida- Euroopa riikides. See oli jällegi selge ohu märk kommunistlikele võimuorganitele ning juba mõne aasta pärast andis sõltumatute ametiühingute tegevus Poolas Nõukogude võimu autoriteedile saatusliku hoobi- kerkis küsimus: “Kui see oli võimalik Poolas, kas see pole võimalik siis ka mujal?” Üsna pea selgus, et oli küll.
1980. aastate keskpaigas peale Brežnevi ning seejärel tema järglaste Andropovi ja Tšernenko surma hakati Kremlis mõistma, et riik seisab silmitsi külma sõja peatse kaotusega. Hädasti vajati uusi reforme ning riigi etteotsa valitigi senini noorim liider NSV- Liidus Stalini surma järel- 54- aastane Mihhail Gorbatšov. Tema peamiseks ülesandeks sai NSV Liidu majandusliku arengu kiirendamine sotsialistliku ühiskonna ümberkujundamise e. perestroika näol. Perestroika kõrvale ilmus teinegi uudissõna- glasnost ehk avalikustamine , mis pidi tähistama Kremli juhtide senisest suuremat valmisolekut tõtt kuulata ja kõnelda. Kõik see aga süvendas oodatule vastupidiselt majandusraskusi ning kasvas ka rahva rahulolematust ning üldist sisepoliitilist olukorda. Samas oli aga üheks Gorbatšovi poliitika oluliseks osaks suhete parandamine lääneriikidega, eeskätt USA-ga. Selle tulemusena sõlmiti kokkulepe, kus NSVL likvideeris kesk-ja lähimaaraketid, lõpetas rahvusvahelise terrorismi rahastamise ja toetamise ning lahenesid mitmed regionaalsed konfliktid. See kõik muutis Gorbatšovi läänemaailmas tohutult populaarseks, kuid kodumaal tema maine langes. Meie jaoks oluliseks kujunes olukord Baltimaades, kus Eesti, Läti ja Leedu hakkasid oskuslikult ära kasutama perestroika võimalusi ning 1989. aasta lõpuks oli enamik baltimaalasi asunud toetama iseseisvuse taastamist.
Üheks olulisemaks sotsialistliku süsteemi lagunemise põhjuseks sai 1987. aastal Gorbatšovi avalik loobumine Brežnevi doktriinist, kus ta teatas, et annab igale rahvale võimaluse oma tee ise valida. Ja sealt saigi alguse kommunistlike režiimide lagunemine - kõigepealt Poolas, järgnes Ungari, oluliseks märgiks oli külma sõja sümboli Berliini müüri lammutamine ja sealt edasi püüdlesid demokraatiani kõik kommunistlike valitsustega Kesk- ja Ida- Euroopa riigid. Gorbatšovi püüdlused NSV Liitu koos hoida ei viinud eesmärgini ning 8. detsembril 1991 allkirjastasid Venemaa, Ukraina ja Valgevene juhid Belovežjes avalduse NSVL laialisaatmise ja Sõltumatute Riikide Ühenduse loomise kohta. 25. detsembril 1991 loobus Gorbatšov ametlikult võimust ning andis selle üle Jeltsinile . Külm sõda oli lõppenud ning võis alata demokraatia võidukäik kogu maailmas.
Kommunismi levik ei saanudki minu arvates mitte kuidagi lõppeda võiduga, sest erinevused ida- ja läänemaailma vahel muutusid liiga suureks ning kasvasid ka inimeste nõudlused pea olematu elatustasemega diktatuurriikides. Sotsialistliku maailmasüsteemi, kommunistlike režiimide lagunemine oli paratamatus , mis oleks varem või hiljem nagunii juhtunud- välispoliitiline surve oli liiga suur ning USA eesmärgiks oligi ju kommunismi kaotamine. Välispoliitilistest probleemidest said alguse ka sisepoliitilised ning enamik NSV liiduvabariikidest taotlesid iseseisvust. Demokraatia saavutas võidu hirmuvalitsuse ja kommunistlike režiimide üle ning praeguses olukorras polegi seda reaalselt võimalik mitte kuidagi muuta.