Mina plaksutan, mina plaksutan, mina plaksutan nii, nii. 2. Mina patsutan... 3. Mina lehvitan... 4. Mina kükitan... 5. Mina kallistan... (A. Kumpas. Väikese lapse laulud. Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 28) K. Tammik "Tee kaasa sina ka!" La-la-la-la, la-la-laa, la-la-la-la, la-la-laa. Jooksen ma, jooksen ma, jookse kaasa sina ka. Hüppan ma, trambin ma, jne. (A. Kumpas. Väikese lapse laulud. Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 48) M. Sink "Kahekesi kõnnime" 1. Kahekesi kõnnime, üks, kaks, kolm. Lõbusasti liigume, üks, kaks, kolm. Keerutame ringi, keerutame ringi. Lõbusasti keerutame, üks, kaks, kolm. 2. Kätega nüüd plaksutame... 3. Põlvele nüüd patsutame... 4. Sõrmega nüüd viibutame... 5. Jalgadega koputame... Lapsed kõnnivad paarides kätest kinni hoides mööda ringjoont. Sõnadega "keeru- tame ringi..." lasevad käed lahti ja keerutavad koha peal. Sõnadega "üks, kaks, kolm" jäävad seisma näoga ringi sisse, edasine tegevus teksti järgi. (M. Liivak
all nurga sees kassiauk. Ukse peal lahtine laud, mille kaudu valgust sisse ja suitsu välja võib lasta; ukse kõrval sulase voodi. Tagaseinas väike sagarate peal käiv uks, lingi asemel köieots. Ahjusuu ees iste, selle ees vokk, saviku lähedal pihijalg põleva peeruga. Hiline talveõhtu, õues torm ja aeg-ajalt huntide ulumine. PERENAINE, 40-aastane, vaevatud näoga, lühikeseks lõigatud juuste peal valge (Halliste) pearätt, mille kolm nurka selja peale alla ripuvad, kasukpihik, must körtsik, linane põll, jalanartsud ja parkimata nahast pastlad, -istub saviku lähedal ja ketrab. MANN (MARI), 8-aastane valgetverd tüdrukuke, linalakk, lühikesed juuksed, värviline villane lõng juuste peal, takune hame, keskelt kirju vööga mässitud, kurgu all väike vaskprees, - kükitab, paljad jalad hame all, savikul ja veerib suurest vanast lauluraamatust. MARGUS, 14-aastane
) On kõik hästi? Me ei tee teile tõesti mõtleksid? Kas sa saaksid mõelda, et see, tüli. Võite rahulikult magama heita. mis on toimunud, ei ole lõplik lahendus? Me OSVALD (võtab mõned riideesemed seljast, ei oleks iialgi kohtunud, kui seda kohtumist heidab kitsale voodile, tõmbab päevateki ei oleks väga vaja olnud. peale, jääb selili lamama): Und ei tule. Üks, LAURA: Kellele vaja? kaks, kolm, neli, viis... OSVALD: Meile. ROLAND (vaikselt Laurale): Nüüd jääb LAURA: Minu kohtumine oli juba ära. sünnipäeval käimata. Rolandiga. See oli ime. Ja teil ei ole seal OSVALD: No mida sa magad või oled. Üks kohta. trillallaa ja trallallaa käib. OSVALD: Imedeni me veel jõuame. Kas sul ROLAND: Vabandust.
) Kuidas sul, Laura, lood on? Oled sooja saanud? Õues on kohutavalt vinge tuul tõusnud. Kui nüüd midagi sadama hakkab, siis on see lumi. Külmusin ühe hetkega täiesti läbi. Kohutav ilm. Ja kottpime. Mitte midagi ei näe. Võib ju surnuks külmuda. (Suudleb Laurat.) On kõik hästi. Me ei tee teile tõesti tüli. Võite rahulikult magama heita. OSVALD: (võtab mõned riideesemed seljast, heidab kitsale voodile, tõmbab päevateki peale, jääb selili lamama.) Und ei tule. Üks, kaks, kolm, neli, viis... ROLAND: (vaikselt Laurale) Nüüd jääb sünnipäeval käimata. OSVALD: No mida sa magad või oled. Üks trillalaa ja trallalaa käib. ROLAND: Vabandust. OSVALD: Äkki proovid vaiksemalt olla. (Paus.) Mis kingituse te talle mõtlesite? Minul on olnud läbi elu kõige raskem asi kingituste ostmine. Mulle meeldivad kingitused. Nüüd ma võin teha väga uhkeid kingitusi. Mis kingitus teil oli mõeldud? Huvi pärast? 11
koopast, vaatas kuud...; Kui müristas ja välku lõi, siis vanapagan silku sõi; Kukulind ja kägu, need on ühte nägu; Laiskus, laiskus, lase mind lahti, peremees peksab sind ja mind; Mats linnas, lill rinnas; Oh ihu, ära värise, küll varsti tuleb kevade; Siga läks üle silla, saba tegi tilla-lilla; Ära aja jonni, kukud solgitünni! Vanasõnade kommunikatiivseist funktsioonidest, kujundeist ja lausevormist Need kolm on omavahel seotud asjad. Troobid Mõttekujundite e. nn. troopide põhitüübid on metafoor ja metonüümia. Metafoor on tunnust omistava (predikatiivse) funktsiooniga troop, mis seob kahelt eri mõistealalt pärit mõisteid, esitades tavaliselt midagi vaimset millegi füüsilisena ja/või midagi inimlikku millegi mitteinimlikuna, või ka vastupidi -- midagi abstraktset või mitteinimlikku millegi inimlikuna (viimase troobi nimetuseks on personifikatsioon)
KEVAD 1836 Aed ja intrerjöör. Lapsehoidja (pärisori) lükkab läbi aia maja juurest kaugemale lapsevankrit karjuva imikuga, kadudes vaateväljast. Aleksander ja Ljubov on seal, kus nad olid; tütre pea isa rinna najal, isa sõrmed sasimas tütre juukseid. LJUBOV: Sa võid tugevamini sügada. (Varenka tuleb tagaaiast, vääksuv laps süles. Temaga koos Tatjana, lükates tühja lapsevankrit, ja Aleksandra, kes nende ümber suure osavõtlikkusega tiirutab. Kõik kolm suunduvad toa poole.) ALEKSANDRA: Sa ei pea minema tuppa last toitma, me ütleme sulle, kui keegi tuleb. VARENKA: Sa oled üks väike ahne poiss! ALEKSANDRA: Las ma proovin natuke, Varenka! TATJANA: Ära ole loll! Kuidas sa saaksid... ALEKSANDRA: Ise oled loll! Ma lihtsalt tahtsin teada, mis tunne see on. (Varenka viib lapse majja. Aleksandra läheb temaga kaasa. Tatjana võtab
KALLIS, MA OLEN ÕNNELIK LIIS LUKK Eesti Teatri Agentuuri 2015. aasta näidendivõistlusel äramärgitud 1 TEGELASED: ANN FELIX KAREEN TIM SAARA MEES 2 ESIMENE Varahommik. Felix seisab elutoa akna all. Toas on hämar ja teda pole õieti näha. Kuulda on köögist kostev gaasiboileri surin ja Felixi kiirenenud hingamine. Korraga hüppab ta diivani peale ja teeskleb magamist. Välisust püütakse avada, kuid see ebaõnnestub korduvalt. Lõpuks uks avaneb. Siseneb Ann. Luksudes. Ta püüab luksumist kinni hoida, aga see ajab teda hoopis naerma. Ann on leidnud üles lüliti. Valgus süttib. Felix ärkab. Ann püüab saapaid jalast võtta ja kukub pikali. FELIX Sa oled joonud? ANN (endiselt luksudes) Mina? Ei. FELIX Ära valeta. ANN No sai mõni kokteil joodud. Mis siis? FELIX Varem sa ei joonud. ANN Siis olid lapsed. FELIX
kiisud. Väike Präänik on uustulnuk. Tõeline paharett, aga millegipärast keegi ei karista, kui ta pahandust teeb. Õnnelik hing. Minule Präänik ei meeldi. Ta mängib alati mu sabaga kui ma söön. Kõige hullem on see, et ta ei jäta isegi urinat kuuldes mängimist järele. Naudin hetke, mil Präänik magab. See on kõige rahulikum aeg üldse. Murriga olen väiksest saati hästi läbi saanud. Võib-olla seepärast, et ta on kõige rumalam koer maamunal. Murri on kolm korda auto alla jäänud, aga ikka ronib tee peale neid taga ajama. Minule piisas esimesestki korrast. Koeral on must lokkis karv ja ta pidavat olema pooleldi puudel. Arukas oleks vist jutustada ka meie kodust. Elame kõik pisikeses pruunide aknaraamide ja vihmaveetorudega kollases majas. Õue peal on tiik, veesilma ümber lillepeenrad. Tiigis elutseb tohutult palju kalu. Nämm.... . Maja ümber on kõrge punane aed. Mul on hea meel, et
Kõik kommentaarid