Kodutöö - kuus mõttemütsi (0)

Bri­ti psühho­loog ja koo­li­ta­ja, maail­mas tun­tud eelkõige kui loo­va mõtle­mi­se uu­ri­ja dr Ed­ward de Bo­no on oma uu­rin­gu­te­le tu­gi­ne­des väl­ja töö­ta­nud mi­tu liht­sat ja töö­kind­lat mõtle­mi­se aren­da­mi­se me­too­di­kat. Enim tea­tak­se te­ma kuue mõttemütsi teh­ni­kat (Six Thin­ king Hats).
Kuue mõttemütsi meetodit võib pidada viimase 2300 aasta olulisemaks inimkonna mõtteviisi muudatuseks.
Kuus mõttemütsi on Edward de Bono poolt loodud lateraalse mõtlemise meetod, mille puhul erinevaid perspektiive uuritavale probleemile või nähtusele tähistatakse kuut eri värvi mütsiga. Mütside tähendused on eelnevalt kokku lepitud:
Valge kui paber. Mõtted valge mütsi all on seotud informatsiooniga, faktidega, küsides: "Mida me sellest teame?", "Mida oleks meil tarvis teada?", "Milliseid küsimusi peaksime püstitama?". Keskendub puuduvale või olemasolevale faktipõhisele informatsioonile.
Must nagu kohtuniku kuub. See on ilmselt kõige kasulikum ja kasutatuim müts. Musta mütsi all pesitseb ettevaatus ja ohutunne, mis kaitseb meid kahjulike sammude eest. Musta mütsi mõtted paljastavad võimalikud riskid ja osutavad kriitiliselt meie senise mõttekäigu nõrkadele kohtadele. Ilma musta mütsita oleksime tihti hädas.
Samas ei tohiks seda liiga sageli kasutada - see võib halvata meie konstruktiivse mõttelennu.
Kollane kui päike, seondub optimismiga. Kollast mütsi kandes huvitavad meid väärtused ja praktiline kasu, mis käsitletud ideedest võib tõusta. Isegi kui meile pakutud lahendused eriti ei sümpatiseeri, paneb kollane müts meid otsima asja häid külgi.
Roheline kui loodus, seondub kasvu, energia ja eluga. Rohelist mütsi kandes esitad uusi ettepanekuid, ideid ja alternatiive seni käsitletud lahendustele. Võid ka pakkuda muudatusi - peaasi on konstruktiivsus ja loov lähenemine.
Punane kui tuli ja soojus . Punase mütsiga seonduvad tunded ja intuitsioon . Sa ei puugi teada, miks sulle miski meeldib või mitte. Kandes punast mütsi, võid jätta ratsionaalse arutluse tahaplaanile ja tuua välja oma emotsioonid ja aimdused - vajaduseta neid seletada või põhjendada.
Sinine kui taevas. Pisut teist sorti müts kui ülejäänud, sest selle kandja distantseerub probleemi sisust ja keskendub hoopis mõtlemise või arutelu PROTSESSILE, küsides: "Kuhu oleme oma arutlusega välja jõudnud?", "Mida peaksime järgmiseks käsile võtma?", "Kas kõik on saanud oma arvamust avaldada?", "Kas ei kipu me arutelu ühekülgseks jääma?"
Tavaliselt kasutame sinist mütsi aruteluprotsessi algul, määratledes selle sihid ja raamid - näiteks seades eri värvi mütside esinemise järjekorra. Arutelu lõpul aitab sinine müts meil teha kokkuvõtteid.
Tegemist on diskussiooniga, kus grupi liikmed erinevate mütside abil esindatud rollid sisse võtavad. Iga müts vastab teatud mõtteviisile, mille kaudu peaks saavutatama tõhus arutelu vastaval teemal ja samal ajal ei tohi ühtki vaatenurka tähele panemata jätta.

Grupp valib välja ühe teema. See peab igal juhul aktuaalne ja grupi jaoks oluline olema.

Väitlustiim annab seletust mütside kohta, seoste kohta värvide vahel ja spetsiifiliste mõtteviiside kohta. Need peaksid olema plakatitel (mütsi värv ja rolli või mõtteviisi lühikirjeldus) visualiseeritud, nii et osalejad saaksid alati heita pilgu sellele.

Siseringiks pannakse kokku kuus tooli, millel võtavad istet kuus vabatahtlikku. Selle ümber moodustatakse välisring, kus leiavad koha kõik ülejäänud osalejad. Nad on siis vaatlejad.

Vabatahtlikud valivad nüüd oma mütsi värvi, panevad selle pähe ja saavad mõned minutid mõtlemisaega, et end oma rolli asetada ja argumente koguda.

Nüüd algab esimene aruteluring, mis ei peaks kestma kauem kui 10 minutit. Mütsikandjad jäävad rangelt oma rolli.

Välisring jälgib arutelu. See võib toimuda vabalt või teatud konkreetsete kriteeriumite järgi (argumentide kvaliteet, kehakeel jne.) Kriteeriumid võib jagada ka vaatlejate vahel ära ( On soovitav koostada nn. “vaatluslehed”, kus on vaatlusülesanne ja ruumi märkmete jaoks).

Nüüd on võimalik lasta mütsidel ringi sees liikuda (maksimaalselt kaks korda). Nüüd nõutakse arutelust osalejatelt rollide välkkiiret vahetamist (Vaatluskriteerium: Kui kiiresti tulevad osalejad vahetusega toime?).
Arutelule järgneb kokkuvõtete tegemine. Seejuures peaksid kõigepealt arutelus sõna saama osalejad ja siis vaatlejad.
Distsipliin on mõttemütside kasutamisel väga tähtis. Kõik osalejad peavad mõttemütsi juurde jääma, mis on rühmal peas. Keegi ei tohi vahele rääkida ja midagi teisele mütsile öelda. Sel puhul üles kirjutada ja oodata vastavat mõttemütsi või mütsi lõpus. Kui lubatakse vahelehüüdeid, siis jõutakse jälle kriitilise argumentatsioonini- mida aga kuue mütsiga vältida taheti.
Nii­siis õpe­tab de Bo­no liht­said, loo­va mõtle­mi­se võtteid. Te­ma väi­tel on loo­vus liht­ne ja rat­sio­naal­ne “asi”, mi­da saab õppi­da, mis koos­neb teh­ni­ka­test, me­eto­di­­test, nii et iga ini­me­ne võib oma mõtle­mist kor­ras­ta­da ja pan­na end loo­va­malt mõtle­ma.
Kui ini­me­ne mil­le­le­gi mõtleb, ka­su­tab ta üht kind­lat mõtte­vii­si. Ena­mas­ti sel­list, mis on loo­muo­ma­ne just tal­le – op­ti­mist­lik­ku, pes­si­mist­lik­ku, mõtleb “fak­ti­de­s” jne. De Bo­no kir­jel­dab neid mõtteviise eri värvi mütsi­de­na. Näi­teks ini­me­ne, kes kan­nab n-ö mus­ta mütsi, näeb as­ju mus­ta­des vär­vi­des. Kui kee­gi rää­gib tal­le kon­to­ri ko­li­mi­sest, siis vas­tab ta ilm­selt nii: “Jäl­le pa­ras ja­ma, kus nüüd par­ki­da saab?” vms.
I­see­ne­sest po­le sel­le mõtte­vii­si ka­su­ta­mi­ses ju mi­da­gi hal­ba – ini­me­ne püüab oh­tu väl­ti­da, aga kui do­mi­nee­rib ai­nult see viis, jääb muu mõtle­mi­ne kõrva­le. Bo­no õpe­tu­se ko­ha­selt peaks oska­ma ka­su­ta­da kõiki kuut mõtte­vii­si, siis saab ter­vik­pil­di kät­te.
Mus­ta mütsi vas­tu­kaa­luks on kol­la­ne müts, mi­da de Bo­no ni­me­tab loo­gi­li­seks, po­si­tiiv­seks. Se­da mõtte­vii­si ka­su­ta­des sun­ni­me end mõtle­ma po­si­tiiv­se vaa­te­punk­ti kau­du ka siis, kui te­ge­mist on prob ­lee­mi­ga.
Mütsid toi­mi­vad kõige pa­re­mi­ni aru­te­lu­de kor­ral­da­mi­sel ja koo­so­le­ku­tel.
See on män­gu­li­ne me­too­di­ka, aga kui kõik sel­le män­gu omaks võta­vad, toi­mib ta häs­ti. Ai­tab suurepä­ra­selt ae­ga kok­ku hoi­da – de Bo­no ise on uuri­nud mõttemütsi­de aja­list võlu ja jõud­nud tulemuse­le, et sääs­ta õnnes­tub vä­he­malt 40–50 prot­sen­ti ajast. Se­da on ka koo­li­tus­tel pal­ju nähtud. Al­gu­ses on aru­telud pi­kad ja lo­hi­se­vad, igaüks rää­gib oma jut­tu: kes te­ge­leb tu­run­du­se­ga, teeb se­da omast vaa­te­punk­tist; kes teeb too­tea­ren­dust, rää­gib too­te­jut­tu jne. Ja kui nad te­gid lä­bi koo­li­tu­se – koo­li­tu­se lõpuo­sas on nen­de reaal­set tööd puu­du­tav aru­te­lu –, läk­sid neil sil­mad suu­reks, sest va­ra­se­mast eri­ne­valt võttis kõik ae­ga kõigest poolt tun­di.
Kuue mõttemütsi meetodit võib kasutada kas üksi ( keeruliste otsuste langetamise eel, raskele probleemile lahendust otsides ) või rühmaarutelu reeglistikuna. Rühmaarutelu puhul võib mõnel juhul (nt kui osalejad esmakordset seda meetodit kasutavad) protsessi rangemalt reglementeerida: nt alustab õppejõud sinise mütsiga peas ja selgitab mängureeglid, seejärel kasutavad kõik osalejad valget mütsi, siis musta, seejärel kollast jne. Kogenumate osalejate puhul võib mütsi valiku vabaks jätta, kuid õppejõud/ moderaator võiks jälgida, et keegi ainult ühe mütsi vangi ei jääks ja et iga sõnavõtt vastaks ikkagi hetkel kasutatava mütsi iseloomule . Üldjuhul on soovitav arutelu lõpuks jõuda (rohelise ja sinise mütsi abil) rühma sees konsensusele, kuid kindlasti leidub õpisituatsioone, kus see ei peaks saama eesmärgiks omaette .
Üks silmatorkavamaid asju kuue mõttemütsi meetodi praktikas on see, et lahendus tekib kui iseenesest. Kui jõutakse viimase sinise mõttemütsini, on otsus tihti kõigile kohalviibijatele ilmne. Teoorias on seda raske uskuda, kuid praktikas juhtub seda üsna tihti.
Neile, kes ei ole iial seda meetodit kasutanud, võib tunduda, et mütsid aitavad teema täielikult läbi arutada, millele seejärel peaks järgnema üksikasjalik otsustamise või kavandamise etapp. Selline arvamus jätab kõrvale asjaolu, et kindlaid mõttemütse – punane, kollane ja must – kasutatakse hinnanguks , mitte ainult informatsiooniks. Kui otsust ei ole võimalik langetada, peaks viimane sinine mõttemüts põhjendama, miks see nii on. Mõni küsimus võib vajada täiendavat informatsiooni. Võimalikud on ka erinevad hinnangud , mida ei suudeta kooskõlastada. Nii et, viimane sinine mõttemüts saab määratleda uue mõttekeskme. Määratletud fookus võib seejärel saada uue mõttesessiooni ülesandeks.
Viimase sinise mõttemütsi abil on vajadusel alati võimalik sisse tuua spetsiaalsed otsustusmeetodid. Need protsessid ei ole välistatud vaid seetõttu, et kasutatakse kuue mõttemütsi meetodit. Kuid selliseid võtteid peaks tutvustama ainult siis, kui järeldusele jõudmine on raskendatud. Tavaliselt ei ole need vajalikud ja nende kaasamine teeb asjad keeruliseks.
Ei ole eriti üllatav, et kuue mõttemütsi meetodiga saabub lahendus nagu iseenesest. Lõppude lõpuks, kui langetame otsuseid ise, on protsess enam-vähem sama (poolt- ja vastuargumendid , arvamused, faktid). Kuue mõttemütsi meetod teeb seda kõike väga põhjalikult. See, mis senini oli teostatud üksikisiku mõtteis, teostatakse nüüd süstemaatiliselt ja avalikult.
Nagu iga otsuse juures, võib otsuse langetamine osutuda raskeks või isegi võimatuks. See võib nõuda kahe vastandliku hinnangu tasakaalustamist. See võib sõltuda tuleviku üle arutlemisest – ja oleviku osas ei ole mingit viisi ebakindluse kõrvaldamiseks. Siinkohal võib tekkida vajadus kujundada tulevikutee, mis hõlmaks mõlemaid valikuid . Kui see ei ole võimalik ja otsus vajab ikka veel langetamist, saab otsustavaks punane mõttemüts.
Lõpuks on iga otsus tegelikult „punane mõttemüts“. Me küll toome välja tegurid, kuid lõplik otsus on emotsionaalne.
Kuut mõttemütsi ta­sub proo­vi­da ka väl­jas­pool tööe­lu, need toi­mi­vad us­ku­ma­tult liht­salt ja häs­ti.
KASUTATUD KIRJANDUS:

Edward de Bono „Kuus mõttemütsi“ Pegasus , 2009

http://ee.methopedia.eu/M%C3%B5ttem%C3%BCtsid

http://lepo.it.da.ut.ee/~lehti/6mytsi/kuue_mttemtsi_meetod.html