Kodumaa läbi Juhan Liivi lüürika (0)

Kodumaa Juhan Liivi lüürikas
 
Juhan Liiv on Eesti üks tuntumaid luuleklassikuid. Ta on kirjutanud palju isamaaluuletusi. 
Erinevalt teistest ärkamisaja luuletajatest, ei kujutanud ta Eestit romantiliselt vaid realistlikult, nii 
nagu see tollel ajal oli. Juhan Liivi  isamaaluule  pärineb tema haigusaastatest. 
Juhan Liiv kannatas nagu kannatas ka tolleaegne Eesti ning oma isamaaluuletustes ongi Liiv 
andnud edasi seda valu, vaesust , hädasid ning probleeme, mis 19. sajandi lõpp Eestile kaasa tõi: 
Kui tume veel  kauaks  ka sinu maa
Ja raske su koorem  kanda, 
Kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
Sa soovide siniranda.
Juhan Liivi isamaluule on karm ja  realistlik . Kodumaa saatus ühineb luuletaja enda saatusega. Ta 
annab isamaaluulega edasi enda valu ning läbielamisi. F.  Tuglas  on öelnud , et Liiv pole oma 
luuletusi kirjutanud, vaid on need ise kannatanud. Seda kõike  kirjeldavad luuleread :
See valu, mis sinul, on püha, 
On minule  püha ka:
Ma pärinud seda su käest, 
Mu nõrkusest ja mu väest,
Mu valude  isamaa!
Ja sinu häda  on minu häda,
Ja sinu õnn on minu õnn ka,
Ja sinu vaesus  ja rikkus
Ja sinu eluea  pikkus
On minugi, isamaa.
Ta  tundis  küll valu ja kannatust, kuid siiski  armastas  ta oma  kodumaad ning pani selle 
järgnevatesse luuleridadesse: 
Mitte igaühele õnneks ei antud
Selgesti näha,
Mitte kõigile õnneks ei antud
selgesti kuulda,
armastada  palavalt
isamaad,
kannatada temaga.
Liivi luuleridadest võib välja lugeda, et ta uskus eestlastesse ning Eestisse. Ta andis tolle aja 
inimestele lootust, et on tulemas helgemaid ja paremaid aegu. Ta uskus, et ükskord tuleb aeg, mil 
me oleme vabad. Kõigele halvale, mis sellel ajal oli, nägi Liiv siiski tunneli lõpus valgust, ta 
uskus, et elu siin väikesel  maalapil läheb ükskord paremaks. Juhan Liiv on kirjutanud:
 
Täht süttib ehk taevas su üle veel,
lill tärkab su haua pinnast,
ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast -
ja liigub ja loob ja lehvitab
ja  kaunid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni  kajab .
Viimased eluaastad rändas Liiv ringi. Ta tundis valu ning üksindust. Luuletuses  ’’Ta lendab 
mesipuu poole’’ on Juhan Liiv väga  armsalt  kirjeldanud, kuidas isamaa on see, mida ei tohi 
unustada , ükskõik kus sa oled: 
Ja langevad teele tuhanded;
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja  hoole
ja lendavad mesipuu poole!
Nii hing, oh hing, sa  raskel  a'al -
kuis  õhkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal -
kuis  ihkad isamaa poole!
Mina sain sellest luuletusest aru nii, et me võime olla isamaast kaugel, kuid alati on ta meid
ootamas. Ta võib olla viletsates oludes, kuid isamaa on siiski koht, mis on alati meie südames.
Olles  kodumaast  kaugel, tunneme  me kõik paratamatult koduigatsust. Arvan, et Juhan Liiv mõtles
järgmiste ridadega seda, et Eesti oli sellel ajal küll viletsates oludes, kuid minnes  läbi  tulest  ja
veest, unustades surma ja hoole jõuame me ükskord siiski vabaduseni:
Ja puhugu vastu sull' surmatuul
ja lennaku vastu sull' surmakuul:
sa unustad surma ja hoole
ning tõttad isamaa poole!