KodanikuÜhiskond (4)

3. Kodanikuühiskond
3.1. Miks on vaja kodanikeühendusi?
Esindusdemokraatia elab nii Eestis kui mujal maailmas üle teatavat kriisi. Seda näitab noorte inimeste valimistest osavõtu madal protsent ja erakondade populaarsuse langus. Eestis leitakse tavaliselt, et peamisteks põhjusteks on vead valitsuse ja erakondade tegevuses ning meie noores demokraatias. Samas näeme, et analoogilised probleemid on ka neis riikides, kus demokraatia traditsioon on pikk ning kontroll riigivõimu üle tugev.
Viimasel ajal kerkib aga järjest rohkem esile küsimus: kui meil on esindusdemokraatia, siis keda ja kui hästi ta ikkagi esindab?
Lahenduseks pakutakse välja ideed, et riigi ja omavalitsuse ees seisvate küsimuste lahendamisel peaks järjest enam kaasa lööma valitsusvälised ühendused ehk kodanikeühendused.
Erakonnad pakuvad välja ideid, mis lähtuvad tihti traditsioonilistest ideoloogiatest ja poliitilistest vaadetest. Kodanikuühendused aga sõnastavad teatud nõudmisi ja vajadusi, lähtudes omaenda huvidest, kogemustest ja positsioonidest ühiskonnas.
Kodanikuühiskonda ehk tsiviilühiskonda (ingl civil society) seostatakse tänapäeval eelkõige inimeste omaalgatuse, osaluse ja vastutusega ühiskonnas, selle esmaseks eelduseks on demokraatlik riigikord ja arvamuste vaba realiseerimine . Antiik-Kreekas tähendas kodanikuühiskond kogu tsiviliseeritud ühiskonda, mitte mingit sellest eristatavat osa. Viimasel ajal kasutatakse kodanikuühenduse asemel ka nimetusi "mittetulundussektor" või "kolmas sektor". Lisaks avalikule sektorile ja erasektorile võib kolmas sektor pakkuda teenuseid ja anda inimestele tööd.
3.2. Survegrupid ja huvigrupid
Kodanikuühendused liidavad samuti endas teatud huvigruppe nagu erakonnadki, kuid kui partei taotlus on haarata ja teostada riiklikku võimu, siis huvigruppide poliitiline tegevus taotleb riikliku võimuaparaadi mõjutamist ja suunamist. Huvigruppide erivormiks on survegrupid, mis tegutsevad huvigruppidest kitsamal sotsiaalsel või majanduslikul alusel ega oma selget organisatsioonilist vormi. Oma tegevusega (lobitöö, lobby) püüavad nad avaldada survet riiklikele ja omavalitsusasutustele kitsalt omakasupüüdlike eesmärkide saavutamiseks.
Ärilisi ringkondi esindavad survegrupid võivad taotleda maksusoodustusi, riiklikke tellimusi jne. Survegruppide tegevuse eesmärgiks võib olla nii seadusandliku kui täidesaatva võimu mõjutamine. Sõltuvalt oma tegevuse laadist, võivad survegrupid olla legaalse või kriminaalse iseloomuga. Seega ulatuvad nende võtted otsesest pistiseandmisest kuni sõbraliku naeratuseni välja. Nende lobitöö poliitilistes ringkondades on seetõttu üldjuhul vajalik ja kasulik nii riigivõimule kui ühiskonnale tervikuna, sest sel teel saavad nii poliitikud kui ka ametnikud vajalikku informatsiooni. Selle seisukoha kriitikud aga leiavad, et lobimine tuleb kasuks vaid teatud gruppidele, mitte aga ühiskonnale tervikuna.
Lobimine, lobitöö tegemine tuleneb inglisekeelsest sõnast lobby (parlamendi eeskoda). Tavaliselt kohtusid huvigruppide esindajad parlamendi vestibüülis saadikutega, et sel teel nende otsuseid mõjutada. Tänapäeval toimuvad sellised kohtumised väga erinevates kohtades, kusjuures korraldajaks ja maksjaks on alati lobistid. Tihti kasutavad mitmesugused organisatsioonid ja huvigrupid kinnimakstud lobiste. Mitmetes riikides on püütud seaduse alusel sundida lobiste registreerima, kuid need meetmed on alati jäänud poolikuteks.
3.3. Kodanikuühendused, riik ja omavalitused
Tänapäeva ühiskondades on huvigrupid koondunud väga mitmesugustesse ühendustesse: seltsid, ühendused, ametiliidud jne, mida kõike võib nimetada ka kolmandaks sektoriks
Kolmanda sektori tegevus aitab lahendada ka sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme riigis, pakkudes mitmesuguseid teenuseid ja luues töökohti.
Kodanikuühiskonna institutsioonide hulka kuuluvad:
1. usuorganisatsioonid;
2. kodanikualgatusele pühendunud organisatsioonid;
3. isetegevuslikud kultuuri- ja harrastusühendused (seltsid);
4. mittetulunduslikud organisatsioonid (korteriühistud, haridusseltsid jne).
Kodanikuühiskonna põhialuseks on omaalgatus. Kaasalöömine seltsides, ametiliitudes, usuühingutes on vabatahtlik. Inimesed osalevad neis selleks, et tunda end aktiivse ja kasuliku ühiskonnaliikmena, tõhusamalt kaitsta oma õigusi ning veeta huvitavamalt vaba aega. Sellest lähtudes on vajalik, et avalik võim ja kolmas sektor teeksid tihedat koostööd. Paljudes riikides toetavad nii keskvõim kui ka kohalik võim kolmandat sektorit märkimisväärselt ning on loodud süsteem nende rahaliseks toetamiseks. Riik ei ole ainult võimukandjate mure, riik puudutab meid kõiki. Kasulik ja vajalik on ka ärisektori ja kolmanda sektori koostöö.
Eesti ühiskond hakkas oma kodanikualgatuslikke ühendusi looma eelkõige Saksa ja Soome eeskujul. Omariikluse puudumise tõttu kujunesid kodanikuühendused kultuuriliseks alternatiiviks võõrriiklikele võimustruktuuridele, andes eestlastele võimaluse omal maal end vaimselt edendada ning rahvusena säilitada ja omariikluseks ette valmistada.
XIX sajandi teisel poolel loodi Eestis massiliselt inimeste erinevaid ühendusi ja seltse (muusikaseltsid, põllumeeste seltsid, karskusseltsid, näiteseltsid jne).
Ka aastail 1920-1940 oli kodanikualgatuslike ühenduse sünd ja tegevus aktiivne. Pärast 1934. aasta riigipööret suruti poliitiline kodanikualgatus kodade süsteemi korporatiivsetesse raamidesse, kuid 1936. aastal loodud Ühistegevuskoja tegevuse tõttu olukord normaliseerus.
1940. aasta nõukogude okupatsioon lõpetas igasuguse organiseeritud kodanikualgatuse: suleti kõik kultuuri- ja haridusseltsid, noorsoo- ja üliõpilasühendused jne. Nõukogude võim lõi riiklike organisatsioonide võrgu, mis olid vaid näiliselt kodanikualgatuslikud.
1980. aastate lõpul sai kodanikualgatus uut indu : loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, Rahvarinne, Eesti Kodanike Komitee jpt.
Tänapäeva kodanikuühiskond
Organisatsioone on väga palju, samuti on arvukalt väikeseid seltse, aga suur hulk inimesi ei näe neis võimalusi oma probleemide lahendamiseks (nõrk motivatsioon , kodanikuühendused ei oska oma ettepanekuid piisavalt hästi formuleerida ega ettepanekuid läbi suruda). Ka Eestis on probleemiks kodanikuühenduste vähene toetamine erasfääri ja avaliku võimu poolt.
Senisest enam on vajalik ka erinevate kodanikuorganisatsioonide koostöö ja nende katusorganisatsioonide koostöö nii omavahel kui ka riigi ja omavalitsustega. Kodanikuühiskonna rahastamisel osalevad peale riigi (liiga vähe ja vähe süstematiseeritult) veel äriettevõtted, eraisikud, kodu- ja välismaised fondid jne. Paraku pole see siiski piisav.
Ometi on kodanikuühiskond meile kõigile vajalik ja seda eelkõige järgmistel põhjustel:
1. Kodanikuühiskonnas leiavad väljundi erinevad huvid ja sotsiaalsed grupid. Seega hoiab ta ära võimu monopoliseerumise. Tugev kodanikuühiskond täiendab parteide tegevust ega lase neil liialt domineerida. Sel viisil on ta otsekui omapoolseks demokraatia kestmajäämise garantiiks.
2. Kodanikuühiskond arendab ka demokraatiale vajalikke väärtusi nagu sallivus, algatuslikkus, koostöövõime.
3. Kodanikuühiskond aitab levitada informatsiooni, ilma milleta pole võimalik edukalt poliitikas kaasa rääkida.
Seega võib öelda, et tugev kodanikuühiskond on demokraatlikule valitsemisele nii eelduseks kui tagatiseks. Tänapäeval levib järjest enam põhimõte, et nii omavalitsused kui riigiasutused sõlmivad kodanikuühendustega lepinguid teenuste osutamiseks (kultuuriüritused, koolitus jne). Eelnevat arvestades võib öelda, et kodanikuühiskond hõlmab kõiki väljaspool riiklikke struktuure ja äri eksisteerivaid organisatsioone ja ühendusi. Siia kuuluvad poliitikat mõjutavad liidud - huvigrupid, ametiühingud, kutseühendused, etnilised ja religioossed ühendused, üliõpilasorganisatsioonid, spordiklubid ja kultuuriseltsid.
Arvestada tuleb sedagi , et kodanikuühiskond ei koosne ainult üllastest üritustest ja tegijatest. Kodanikuühiskonnas on nii halba kui head, sest paljud ühendused on reeglina huvitatud üksikküsimuste lahendamisest, mitte aga huvide tasakaalustamisest. Samuti seisavad paljud ühendused oma liikmete majanduslike huvide eest. Üldjuhul aga aitab tugev kodanikuühiskond edendada demokraatiat, distsiplineerida riiki ja soodustada kodanike algatust ja poliitikas osalemist. Kodanikuühiskonna puudumisel täidavad tühja koha riikliku bürokraatia ametnikud.