Knut Hamsun "Maa õnnistus" (47)

Knut Hamsun „Maa õnnistus“
Iisak inimesena : Iisak oli kergesti valmis andestama kaaslase eksimust, kiiresti unustama kõike halba enda ümber. Tema olemuses polnud midagi võltsi, teeseldut ega teatraalset; ta oli lihtsalt veendunud selles, et maailm sisaldab õiglust ja valet, head ja halba. Põhiline oli tema jaoks unustada kõik halb ning kasvatada kõike head endas, iga päevaga ühe enam. Ta oli heasüdamlik ja alandlik. Samuti oli ta ideaalne töömees, kes suutis oma mõtted jõu ja tahtega muuta tegelikkuseks.
Iisaku suhtumine töösse; rõõm tööst: Iisak teadis, et miski ei tule kergelt. Seda teades, et loobunud ta, vaid pühendas kogu oma jõu ja tahte maa harimisele, hoolimata sellest, et see oli aeganõudev ja üpriski kulukas . Tema elufilosoofia oli lihtne: ainult maad harides võib inimene õndsaks saada. Maa oli tema jaoks elu, tema suur armastus, mille eest ta hoolitses kui omaenese lapsukese eest. Iisaku töö oli enam kui võrdsustav maailma loomisega . Iisaku töö andis tema jaoks suurimat rõõmu, mida inimene eales suudab tunda. Tänapäeva inimesele võib Kaugemaa talu töö tunduda üksluise,liiga raskena, kuid selles on ka väga helgeid pidupäevi –just nimelt töös – mida meil pole kerge oma tegemistes tabada. Nende toimingutes helgib vastu tavalisuse võlu, elu loomulikkuse ilu. See, et Iisak nägi oma töö vilju , see oligi töö rõõm.
Iisaku mured:
Muidugi muretses Iisak ka vilja ja heina pärast sellel kuival ajal, kuid palju murelikumaks tegid teda teised mured. Nimelt, mida laplane oli Ingerile suvel rääkinud.. et tema pole seda maad ostnud? Kas ta siis oleks pidanud selle ostma? Milleks? Mida ta ütleks, kui lensman tuleb, mis mõttega ta tulla võiks? Hiljem muretses Iisak hobusele kaelavajuva talli katuse pärast; aida pärast, sest seal hoidis ta kogu oma toidumoona ning tuli välja, et müüridele olid avad tekkinud ning linnud lendavat sinna sisse ega leidvat enam väljapääsu. Kui kõik mured said hiljem lahendatud ja kõik läks hästi.
Kirjeldan Kaugemaa talu: Talu võttis ilmet tasapisi , kolme aastaga saadi valmis maja ja laut ning pisut põllumaad. Talu oli üles ehitatud siira armastuse ning raske tööga. Kaugemaa muutus iga kuu, aastaga täiuslikumaks, inimestele sõbralikumaks. Seal võrsus kõik: inimesed, loomad ja vili. Seal oli kõik olemas. See oli justkui maapealne paradiis , täidetud lihtsuse ja loomuliku iluga . Seal valitses kord, rahu ja õnnistus. Enne Ingeri tagasitulekut värviti kõik üle. Reheküün punaseks ja elumaja kollaseks. Iisaku jaoks tundus maja kaugelt vaadatuna Soria-Moria lossina. Lõpuks ehitas Iisak sinna ka saeveski .
Milline meeleolu on teose lõpus?
Meeleolu oli selline rahulolev – Iisak oli saavutanud oma eesmärgi. Ta kündis, kõndis kodukootud rõivais, vill oma lambailt, saapanahk oma vasikailt. Ta teadis harva, milline kuupäev täna on, polnud vajagi. Metsad ja mäed vaatasid pealt ja kõik oli ülev ja võimas, siin on seos ja eesmärk – maa oli õnnistanud Iisakut.
Inimese ja looduse suhted romaanis : Inimene ja loodus on tihedallt seotud. Loodus mitte ainult ei ümbritse inimesi, vaid voolab meis pidevalt läbi, täiustades ja rikastades meid. Romaanis hinnatakse ja väärtustatakse loodust. Looduses peitub inimese jaoks paljut: mägioja, mille vee langemise jõud võib tööle panna mitmeid vesiveskeid; rikkalikult metsa; mägede põu varjab endas mitmesuguse väärtusega metalle ; mägede nõlvad sobivad põllumaaks; karjamaid, kus kitsed ja lehmad toitu otsivad jne. Et inimene seda kõike loodusest saaks, peab ta vaeva nägema. Tuleb lihtsalt kogu oma tahe jõud mängu panna ning tegutsema hakata. Teenides maad, annab see hiljem mitmekordselt inimesele kõike head ja paremat vastu.
Võrdlen Geisslerit Iisakuga: Erinevalt Iisakust oli Geissler rahutu hingega veidrik, kes polnud loomult halb ega hoolimatu , aga oli pidevalt kusagile teel. Ta oli rändaja, Iisak aga paikne. Geissler oli see, kes tõi välismaa uudiseid ja aitas Iisakut tema pikaldase taibu korral. Nad olid tegelikult ka üsna sarnased. Geissler nagu ka Iisak oli heatahtlikult otsusekindel. Geissler hindas Iisakut tema maa armastuse pärast väga ning aitas teda nii kuidas vähegi võimalik. Ainukesed, kes Geisslerile sealt külakandist korda läksid, olidki Iisak ja Inger .
Kes oli Inger ja kust ta tuli?
Inger oli suur sõstrasilmaline, nii umbes kolmekümnendates aastates naine. Ta oli lopsakas ja kohmakas , heade tugevate kätega. Ta rääkis pudinal ja alguses Iisakuga rääkides pööras ta alati näo ära, sest tal oli jänesemokk. Tuli ta eikuskilt, lihtsalt tuli. Kaugemal olid tal sugulased ka, kes aeg-ajalt külas käisid, eriti Oliine .
Ingeri elueesmärk; kas oli eesmärk?
Ma usun, et esimesel kohal oli Ingeri jaoks mehe leidmine. Kuna ta oli jänesemokaga ning üsna palju kannatanud just vastassugupoole vähese tähelepanu pärast, siis kartis ta kindlasti, et ta ei pruugi omale meest leida. Eesmärgiks omaette oli ka tervete laste saamine.
Kas Inger oli õnnelik naine?
Usutavasti oli, kuna kõik ta unistused olid täitunud. Tal ei olnud mitte millegist puudust: tal oli palju terveid lapsi, palju maad, hea mees, ta oli saanud vangis olles palju õppida-õppis kirjutama, lugema, õmblema (st. sai vanglast omale ameti ning kui ta õmblejana Kaugemaal tegeles, siis muutus ta üsna populaarseks.)
Mis määras Ingeri ja Iisaku abielu?
Nad olid laulatamisele ennegi mõelnud, kuid polnud lihtsalt selleks aega leidnud. Nüüd, mil esimene lapsuke oli tulemas, pidid nad selleks lihtsalt aega leidma, kuna poiss oli vaja ju ära ka ristida. Nii nad lasidki end enne ristimist ära laulatada, et laps oleks seaduslik.
Ingeri suhted lastega:
Inger hoolitses oma laste eest väga. Näiteks kord, kui Iisaku käed olid vaigused, ei lasknud ta mehel last sülle võtta. Kord tegi ta ühe apsu , kuid kahetses seda väga – nimelt tappis ta oma esimese tütre, aga seda ainult selle tõttu, et tüdruk sündis jänesemokaga ning ta teadis väga hästi, kui raske ühe tüdruku elu jänesemokaga olla võib. Hiljem ta muidugi kahetses seda väga. Vangist tagasi tulles õpetas ta oma poegadele kirjutamist. Samuti ei surunud ta poegadele oma tõekspidamisi peale, ta lasi poistel ise otsustada, mida nad oma eluga teha tahavad ning kelleks nad saada tahavad. Erinevalt isast, kelle meelest poistest pidid talumehed saama. Kui Eleseus linnas rahaga kimpus oli, siis ta kord isegi tahtis raha poisi jaoks mehelt näpata. Emaarmastus oli suur.