Kivirähk ja grotesk (2)

Mees, kes teadis ussisõnu
Kivirähk ja grotesk
Tegu on väga ladusalt loetava raamatuga, mis tekitab nii mõneski kohas äratundmise emotsiooni. Samuti tekitab antud teos mitmeid seoseid meie tänase elu vahel. Vaatamata sellele on paljud asjad selles raamatus kergelt öeldes üle vindi keeratud ning selliseid asju on tihtipeale raske mõista, veel vähem aru saada, kust on pärit kirjaniku selline fantaasia .
Üheks veidruseks oli selle teose puhul karud ja nende suhted naistega . Nimelt olid antud kontekstis karud naiste jaoks vastupandamatud ja väga armsad, pehmed ning abitud. Samuti olevat karud sündinud võrgutajad ning nad ei pidavat jätma kasutamata ühtki võimalust mõnele naisele ligi trügida. Leemeti isal läks eriti sandisti, kui ta leidis oma naise ühest voodist karuga ning too karu tal pea otsast hammustas. Kuigi selles pole iseenesest midagi imepärast, et karu on võimeline inimese vastu astuma, muudab asjalood veidramaks seik, et see sama karu sattus pärast mõrva meeleheitesse ning hammustas endalt suguelundi küljest.
Samamoodi oli pentsik lugu huntidega. Kui tänapäeva maailmas peetakse hunti eelkõige metsas elavaks kiskjaks, siis Kivirähk muudab antud teoses hundid lausa metsas elavate inimeste koduloomadeks. Kuna inimesed, kes metsas elasid, oskasid ussisõnu, siis said nad ussisõnade abil hunte ja ka teisi ussisõnu mõistvaid loomi taltsutada. Selle tõttu oligi üsna tavaline, et igal perel oli vähemalt üks hunt. Pentsik oli ka nende huntide kasutus. Nimelt kasutati hunte selleks, et neilt piima lüpsta ja samas ka sõideti nende seljas ringi. Üsna veider oli ka see, et üks tegelane Tambet lausa kasvatas hunte oma laudas. Tal oli neid umbes saja ringis ja tema tütar pidi päevad läbi hunte jänestega toitma.
Kõik metsasolijad polnud siiski ainult inimesed või metsloomad . Peale nende elasid metsas ka inimahvid Pirre ja Rääk, kes kasvatasid täisid. Kuigi putukad ei mõistnud tegelikult enam ussisõnu, siis suutsid inimahvid täid endile kuuletuma panna. Kui juba see oli piisavalt veider, et neil olid konnasuuruseid täisid, siis otsustasid Pirre ja Rääk kitsesuuruse täi aretada. Sama veider oli ka kujutlus sellest, kuidas Leemet selle kitsesuuruse täiga ringi pidi jalutama ning kuidas see sama täi ka ujumas käis.
Groteskiks võib pidada ka Leemeti vanaisa, keda Leemet pidas surnuks, sest tema onu rääkis talle, kui Leemet veel väiksem oli, kuidas vanaisa oli lahingus hukkunud. Kui aga Leemet hiljem koos Hiiega Hiie isa eest põgenedes ühele pealtnäha tühjale saarele sattusid, kohtus Leemet oma kadunud vanaisaga. Tema vanaisa aga nägi üsna jube välja, kuna niinimetatud raudmehed raiusid tal jalad otsast. Sellest hoolimata, et vanaisa oli vana ja jalutu, oli ta endiselt sõdimisehimuline ning mõtles ainult sellest, kuidas endale teiste inimeste luudest tiivad ehitada ja sõdima saada.
Carmen Jaanimägi