Vanaema lohutab Margust Tiina ilmub lõpuks välja Tiina hakkab halama Sõimab kogu pererahvast Pöördub nuttes Marguse poole ja sõimab teda Margus püüab teda rahustada Läheb meeleheites metsa tagasi Viies vaatlus Pere on kodus peale Marguse Mari ketrab , Jaanus istub niisama käed süles Margus jõuab koju Mari tormab Marguse juurde Margus kirub tuisku ja hunte Vaatluse esimene lõppemise variant Margus on koju jõudnud Hundid tükivad õuest tuppa Margus haarab püssi Margus tulistab hunti Kostub naise karjatus Hundiks osutus Tiina Tiina sureb Vaatlust teine lõppemise variant Margus jõuab koju Tuisus laskis Margus looma kes saani tükkis Kõik on vaikseks jäänus Õuest kostab huntide ulgumist
Algse Eberhard Streul´i teksti on eesti keelde tõlkinud Hannes Villemson ja lavastajaks on Margo Teder. Loo alguses tuleb publik teatrisse, teadmata, et tegelikult jääb etendus ära. Nii võtab ohjad enda kätte teatri kauaaegne rekvisiitor, inimene, kes on üks teatri alustalasid, kuid kes iialgi püünele ei satu. Üheks õhtuks saab temast draamanäitleja, balletitantsija ja ooperilaulja, kes seletab teatrielu telgitaguseid, etendab mitmeid lõike kuulsatest tükkidest ning kirub ülemusi. Lõpus loeb ta ette äsja kätte saadud käskkirja tema vallandamise kohta. Kogu tükki saatis näitleja tihe suhtlemine publikuga. Saatpalu oma muheda ja natuke onkelliku olemusega suutis väga hästi pealtvaatajatega kontakti luua. Näiteks küsis ta vahel retoorilisi küsimusi, mängides inimeste reaktsioonidega. Oma lavaelu kirjeldamise suutis ta muuta vapustavalt humoorikaks. Sellisel moel jäi mulje, et tegu on komöödiaga, sest nalja sai kohati rohkem kui euro eest
Kõrboja peremees Raamat räägib mehest, kes vangist välja saades koju sõitis ning linna tüdrukust, kes linnast isale külla sõitis. Villu oli vangis kakluses mehe tapmise pärast. Villu oli mees, kellele meeldis hirmsasti alkohli juua ning ta oli suur naistemees. Naiste pärast ta koguaeg kaklustesse sattuski. Tal on laps Kõrboja endise teenijannaga. Emal ei ole Villu vastu midagi, kuid Villu isa muudkui kirub ja tahab, et Villu asemel oleks tema Vabadussõjas langenud vend. Anna, kellega Villu noorena sõbrustas, saabub Kõrboja tallu. Villu isa peab vimma Kõrboja talu peale ajast, mil Kõrboja temalt ta maa ära osta tahtis. Kõrboja peremees Rein tahab, et Anna maale jääks talu eest hoolitsema, sest Rein ise enam ei jõua oma plaane ellu viia. Rein oli ka nõus talu maha müüma, kuid Anna ei olnud nõus kodutalu võõrastele andma ning luba ise perenaiseks hakata
Näidendi algteksti autor on Moliére ja keskseks tegelaseks on inimeste vihkaja Alceste, kes vihkab inimeste pahesid, peenutsemist ja ülimat viisakust seltskonnas viibides. Tema ideaalideks on ausus ja otsekohesus. Ta armub seltskonnadaami Céliméne'i, kes esindab kõike seda, mida Alceste ei suuda taluda. Lavastus algab Alcaste'i ja tema sõbra Philinte dialoogiga, kus Alcaste kirub inimkonda maa alla nende harjumuste ja käitumise pärast. Céliméne'il on aga austajaid rohkem kui Alcaste, on veel Oronte ja kaks markiid: Acaste ja Clitandre. Céliméne otsustab hoida mitut rauda tules ja avaldab kõikidele meestele armastust. Ta keerutab meestega ringi ja tahab kõigi meele järgi olla. Lõpuks saavad kõik mehed ja Céliméne kokku ja kosilased paluvad kõik Céliméne'i kätt, kuid ta keeldub. Meestele kirjutatud kirjad loetakse ette ning
Ühistranspordi kasutajate seas see suurt poleemikat ega peavalu ei valmistanud, tuli ju vaid istuda trolli asemele bussi ja jätta meelde, et 2 asemel tuleb sõita nüüd 24-ga (või siis ekspressliini 24A-ga, mis on ju erakordselt hea, punktist A punkti B saab veel kiiremini). Mina arvan, et see on tohutu probleem ja see probleem ei lahene sugugi, kuniks Tallinna elanikud ei teadvusta endale, mis toimub ja selle vastu ei hakka. Toimib vaid eestlasele kohane lahendusviis: mõni inimene kirub oma perele ja sõpradele värisevat trammisõitu, kuid tegelikkuses midagi ette ei võeta, isegi ei avaldata oma arvamust avalikult. Käsitletav probleem on väga aktuaalne, sest puudulik trammi- ja trollivõrgustik on meie ümber iga päev ja suure osa elanike igapäevane transpordivahend. Lutsu taolised julge sõnavõtuga inimesed peaksid rohkem ja rohkem reklaamima sellist mõtteviisi ja elektritranspordi kärpimise probleemi inimeste seas, et kasvatada teadlikkust ja suunata
mitmeid kordi pidanud kohtusaali külastama. Berlusconi edu peitub selles, et ta on hea manipuleerija ja mõjutaja ning teab mida rahvas vajab. tal on oskus õigel ajal õigeid nuppe vajutada. tema valijad kahtlevad Berlusconi õigsuses, kuid nad valivad teda siiski, sest tema otsused on neile kasulikud, nagu selgub Kristiina Praakli teoses "Minu Itaalia". Tsiteerin Itaalia meest, kes ütleb, miks ta Berlusconit küll kirub, kuid valib teda siiski "Parem toetada ühte tugevad, kelle vastu naginii ei saa, kui et luua liit mulle kahjulike inimestega, kes võivad hiljem mulle endale saatuslikuks saada". Berlusconi võim ei piirdu aga vaid peaministri ametiga. talle kuulub ka peale jalgpalliklubi AC Milano ja Banca Mediolanumi panga ka meediaettevõte Mediaste uudiste kanalitega Italia Uno,Rete Quattro ja Canale 5. seega Berlusconi käes on ka osa meedia võimust. tema piirab sellekaudu teda halvustavaid uudiseid
Viini kongress kogu Euroopa ladvik Viinis, aitas kaasa ka Beethoveni kuulsusele. Loomingus vaid vähetuntu: üks klaveri-, kaks tsellosonaati ning kaks orkestriteost "Wellingtoni võit" populaarne, aga muusikaliselt ebaõnnestunud. 1815. aastal mängis viimast korda publiku ees. V periood, Viin (1816-1827): hiline looming. Iseloomustab stabiilsus, konservatism. Heliloojat peeti veidrikuks. Suhteliselt väheviljakas. Enamik toetajaist on surnud, Beethoven kirub ladvikut. Täielikult kurt, suhtleb ainult kirjalikult. Tervis halvenes iga aastaga maksahaigused, ilmselt põhjustatud alkoholismist, olid sagedased. Hiline looming võtab kokku kõik senise. Kirjutas klaverisonaate, IX sümfoonia, Missa solemnise, viimastel eluaastatel ka mõned kvartetid, mis jäid ka tema nn. loominguliseks testamendiks. Niigi vilets tervis halvenes 1826. aastal veelgi, ta suri 1827. aasta märtsis. Tema matustel osales umbes 10000 inimest. Klaverisonaadid: kokku 32
Alber Schweitzer (1875-1965) ,,Kultuur ja eetika" Kaks osa:" Kultuuri allakäik ja taasloomine", ,,Kultuur ja eetika" --Liiga palju mõtteid kokku surutud, võiks olla illustreerivaid näiteid --Raske lugeda, sest väga keerulised laused: Paneb eestleitud utilitaristliku eetika kategoorilise imperatiivi protektoraadi alla --Samas siiski huvitav, sest tihti ei anna otseseid vastuseid, pigem esitab erinevaid vaateid ja paneb neid kahtluse alla. Esimeses osas kirub kultuuri allakäiku. 1. filosoofia roll ühiskonnas on langenud 18.-19. sajandil oli filosoofia avaliku arvamuse juhtija. 19. saj keskel tõusid esile loodusteadused ja sestsaadik on eetilised mõistuseideed kõrvale jäänud. Selles süüdistab ta ka filosoofe. Filosoofiast sai peaaegu filosoofia ajalugu, loov vaim oli ta maha jätnud. 2. uus eluviis on inimestele laastavalt mõjunud Majanduse mõju kultuurile: vähenenud on sõltumatute eksistentside arv (käsitöömeistrid on
põhitõe üle ja jõuab järeldusele, et tõeline väärtus on vaid TEGU. Pühendus Goethe kirjutab, et fausti tegelased on teda juba varem huvitanud. Ta on tahtnud neid püüda, kuid need on hajunud. Eelmäng teatris teatri direktor, kirjanik ja näitleja vestlevad teatrist. Direktorit huvitas ainult raha. Näitleja unistuseks on see, et talle plaksutatakse. kirjanik esitab lavastusele kõrgemad nõuded. Proloog taevas issand ja Mephistopheles räägivad inimesest. Mefisto kirub inimene on väiklane, huvideta võrdleb rohutirtsuga. Issand ja Mephistopheles saliva kihlveo. Mephistopheles saab õiguse kallutada Fausti otsingute teelt kõrvale, tasuks saaks Faustil hinge. I. osa teadlasena on Faust uurinud sõnu ja mõtteid, kuid pole leidnud jõudu kuidas neid teadmisi rakendada. Faust tahab leida elu mõtet, hetke, mis oleks nii kaunis, et sooviks seda peatada. ta ihkab teha midagi kasulikku endale ja kogu inimkonnale.
enamasti siiras ja optimistlik elufilosoofia, milles on ka autori enda mõtisklusi, ideid ja tõekspidamisi. Hemingway teose ,,Vanamees ja meri" peategelane Santiago on kõigest lihtne mees, tavaline inimene, kes on sattunud keset karmi elu ookeani, kus ta peab koguaeg võitlema oma elu eest. Vaatamata sellele on ta siiski elurõõmus ja mõttelaadilt positiivne. Tema positiivsus ongi see mis teda elus edasi viib ja talle jõudu annab. Alati kui tal on raske, kirub ta ennast ja käsib endal pidada vastu katsumusele, antud juhul võitlusele kalaga, keda ta tappa üritab. Ta võitleb enda, oma maailma ja oma elu eest. Vaatamata sellele, et ta on vaene, vana ja väsinud mees, kuid tunneb endas siiski veel elujõudu ja tahet seilata kaugemale ja kaugemale ning püüda suuremaid kalu. Elu võib olla nii kaunis, kui ka karm. Kõigil tuleb elus ette nii raskemaid kui kergemaid aegu. Pinnale jäämiseks peab jätkuma palju kavalust, jõudu ja ka nutikust
Näiteks autor annab aru, miks ja kuidas ta lõi oma teose peategelase polkovniku lese. Ka väidab ta, et katkestab lese monolooge ainult selleks, et lesele hingetõmbepause võimaldada. Autor paigutas teosesse ka 6 tummtegelast: arst, lese sõbranna ja vanamees, insener, lese tütar ja väimees. Neil olid kõigil omad kiiksud. Arst oli seepärast veel seal elus, et ta pole veel leske patsiendiks saanud. Sõbranna oli end valetanud 10 aastat nooremaks, et riiki sisse pääseda ning kes kirub, et peab 10 aastat rohkem töötama; vanamees, kellel polnud ühiseid mälestusi lesega ja oli kurt lese lobisemisest; insener, keda lesk lolliks peab, kuna ta töötab palju; lese tütar, kes oli oma ema noorem variant. Tegelased on tummad, ainuke tegevus neil on istumine, kuulamine, noogutamine (vanamees). Mõni proovib ka rääkima hakata, kuid lesk neil ei lase. Lesk ise oli lobapidamatu, rumal, harimata, egoistlik, vanemas eas daam, kes end alati maksma pani
Tõnu tunded pärast lubamist :,,Tõnul on tunne, et tal enam midagi ei ole ja ta ise enam midagi ei ole. Tõnu ei mõista, miks ta veel kätt ja jalga tõstab, siit ning sealt tehes kinni haarab, miks ta silm tehtavat näeb ja aru seda taipab." Mured uputas mees alkoholipudelisse ning joobes peaga ta ka õnnetult külmus surnuks. 3. Vilde kujutas mõisnikku ebameeldiva isiksusena, kes on oma elus läbi põrunud, kes ainult käib ja kirub ning meenutab ainult kunagisi häid aegu. Mõisnik oli minnalaskja, vireleja ja raskustes. Muidugi elasid nad siiski paremini, kui talupojad. 4. Jah, Kremer oli degenereerunud amoraalne mõisnik. Tugevalt moraalivastane oli kindlasti tema ettepanek Tõnule. Eks ta sai sellest ise ka aru, aga kuna ta oli degenereerunud, siis võiski temalt sellist ettepanekut loota. Tema elukoht, tema ise ning tema teod olid kõik allakäinud. Moraalitud. 5. 19
siia sisse sõitnud. (lk. 182) Surm on see, kes paneb vanainimesele uuesti hinge sisse, surm on see, kes teeb meid jälle nooreks. (lk. 228) Naine on nagu piip või piiritus mehe suus ja sisikonnas: teeb vaeva, paneb ägisema, aga lahti temast raipest ei sua. Jumal ei anna igakord mehele täit arugi, aga naisehimu selle annab ta ikka, seda andmata ei jäta. (lk. 230) See on meeste mood, et nad mõtlevad varandusest, kui räägivad armastusest. (lk. 244) Mida rohkem üks tüdruk poissi kirub ja tõrvab, seda paremaks teine teda peab jookseb ise talle sülle. (lk. 245) Seni kuni oli armastus, oli kõik, aga kui läks tema, läks ka muu. On veel ainult mure südames, valu rinnas ja pisarad silmis, mis otsivad nutunurka. (lk. 247) Inimesega on selline imelik lugu: kes ei tea, see vaevleb, et saaks teada, ja kes juba teab, see valutab südant, et ta teab. (lk. 252) See on juba ilmas nõnda, et kui oled kord eksinud, siis ei aita mingisugune kahetsus, sest
- Isa Gorioti seisund halvenes pidevalt - Isa goriot vajas kulukat hoolitsust, kuid raha selleks polnud - Goriot sonis oma tütardest, loodab neid veel enne surma näha ja kallistada - Anastasie toob põhjenduseks miks mitte oma isa vaatama minna tüli mehega - Delphine teenia keeldus neiut üles ajamast kuna ta oli ballilt tulnud ja väsinud ning teda äratades neiu ärrituks - Goriot mõistab, et ta tütred ei kavatsegi tulla ja kirub neid, kahetseb, et nende peale kogu oma raha kulutas, leiab, et oleks tal raha, oleksid tütred temaga praegusel hetkel lootuses pärandust saada - Delphine lubas lõpuks isa juurde tulla, kuid siiski sinna ei jõudnud, sest tal puhkes kriis raha pärast oma mehega, Anastasie jõudis küll lõpuks pärale, kuid liiga hilja, isa polnud enam teadvusel - Isa goriot suri - Teised pansionärid ei teinud eriliselt välja gorioti surmast, naersid ja sõid ükskõikselt edasi
üldse kellekski saada, kas sellepärast et elus kuhugile edasi jõuda või elada nii nagu ise tahad, käia tööl ,teenida, soetada endale kinnisvara või lihtsalt et riigile raha sisse tuua. Eks seda teeme nagunii, selleks me ei pääse mitte keegi. Riigikogulastel on hea amet, need kah seal muud ei tee, kui mõtlevad lolle seadusi, tõstavad asju, vähendavad palku, aga enda palkasid ei kergendata, mis viga küll elada, ei mingeid muresid. Seal istudes on elu nagu hernes, jah rahvas küll kirub neid aga noh kui ikka on selle ära teeninud siis ärgu laksu nii enam teha ja võtku midagi ette selle Eesti riigiga. Saad küll mingi ameti kätte oled eluaeg unistanud selleks saada, aga praeguse elu juures ei ole sellest ju mingit kasu, töökohti on siin vähe, elu on alla käinud, milleks kõike seda vaeva siis näha, et enda lõbuks kellekski saada või ikka otsida oma ameti koha peale selleks ette nähtud töö. Aga kelleks ikka saada või on veel vara mõelda selle peale
tõi Timo õemees Mannteuffel, kes plaanis sinna ise Elsyga kolida), nemad võisid jääda Võisikule, kuid pidid kolima kivijalga - Jakob ja Eeva seadsid end uude majja sisse, Jakob tõi veel oma viimaseid asju mõisast k.a päeviku pelgupaigast, leides sest samas kohas paberid, mis räägivad Timo vangupaneku põhjusest, Jakob luges need läbi ja mõistis, miks Timoga nõnda käitutud oldi - Timo kirub oma kirjades keisrit ja tema võimu, tahab välja töötada seaduseid - Timo tegi ise paberitele ja oma päevikule uue peidupaiga, ukse piidalauas - Timo seisab oma kirjades talupoegade e lihtrahva ja nende õiguste eest, on rajanud oma isiklikus elus (fantaseerinud) silla üle kuristiku, mis lahutab mõisnike ja talupoegi - Jakob näeb imelikku unenägu, et Jette tuleb talle külla, põues oma isa – keiser Aleksandri – pea, öeldes et Jakob, enam ei takista sind miski
vend Lorenzo juurde ja et Romeo läheb ööseks siiski Julia juurde. 3. stseen(lorenzo kongis) Lorenzo teatab Romeole Vürsti otsusest, et ta on Veronast pagendatud. Romeo meelest on pagendamine hullem, kui surm ning vaidleb vend Lorenzoga selle üle. Uksele koputab Amm, kes räägib, et ka Julia ainult nutab ja nutab ning hüüab Tybaltit ja karjub Romeot, mille peale Romeo tahab endalt äkitsi pussiga elu võtta, kuid Amm takistab teda. Lorenzo kirub Romeot, et see käitub nagu väike plika, kes ei saa aru, et on õnnega üle valatud ja näeb kõiges ainult halba. Amm on lummatud lorenzo kõnest ning seejärel lahkubad kõik. 4. stseen(Capulettide majas) Capuletti(Julia isa) ja Paris vestlevad ning Capuletti teatab, et kuna ta tütar nagunii teda kõiges kuulab, siis annab ta Julia Parisele naiseks ning et pulmad toimuvad kolme päeva pärast(neljapäeval) ja saadab sinjoora
Aga isa hoiatusel oli otse vastupidine mju. Indrek ja Kristi vestlevad nuhkidest ning Kristi arvates on need kige jubedamad olevused maa peal. Indrek ritab teda mber veenda, kuid asjatult. 19. peatkk Indrek sattus klla Viljasoole ning selle uuele naisele Mariele, keda ta lubas leval pidada. Nad kll ei teadnud, kas nad ka kokku jvad, kuid Viljasoo lubas igati abiks olla. Inimene on pagana nnetu loom vanajumala tpratallis. (Viljasoo snad) Viljasoo kirub inimesi, kelle sda lheb haledaks nagu temal tol htul, kui nad lapsed koos emaga leidsid. Ta tunnistab Indrekule, et toidab neid lapsi Bstri rahaga, kes oli talle enne surma vlgu andnud. Et aga mitte seda raha Bstri sugulastele anda, otsustas ta selle kasulikult ra kasutada. Ise nimetas ta seda puhtaks ritehinguks, mitte kaastundeks. 20. peatkk Indrek kohtas Rahva Sbra toimetuses sdurit(Timofei), kel oli hdasti raha vaja. Teised pidasid teda nuhiks ning seega raha ei saanud
See nimi on kummitanud Julieni läbi terve raamatu. Markii teeb tast oma tütre au päästmiseks Julien Sorel de la Vernaye, on isegi peaegu nõus neid laskma abielluda, kui kõik rikub ära kiri proua de Rénalilt (hiljem, kui Julien vanglas on, tuleb välja, et kirja kirjutas tegelikult üks kirikuõpetaja kelle juures pr Renal pihil käis ja proua kirjutas ainult kirikuõpetaja sunnil selle ümber). Selles teeb naine Julieni maatasa kirub ta merkantiilsust ja silmakirjalikkust, kuidas tal on kombeks võrgutada pahaaimamatuid naisi oma kasude huvides, jne. See kaotab kõik võimalused. Julien sõidab kodulinna ja tulistab kirikus kaks korda proua de Rénali, esimene kord mööda ja teine kord pihta. Too küll ei sure, sest tegemist on vaid lihahaavaga, kuid Julien vahistatakse ja kohtus määratakse tema karistuseks surmanuhtlus, hoolimata sellest, et pr Renal Mathilde ja Fouque üritavad teda päästa, sest lõpukõnas
Lennakem kui püssikuul, vuhisegu kõrvus tuul, talvine tuul! Tuisk Mängib tuul ja tuiskab lund keerleb, veerleb valge jahu, segab, sagib metsarahu, ega vareski saa und. Tõuseb vaaknokk, algab lend; seisateleb tuules viivu, siis ta tuules tõstab tiibu, laseb lennutada end. Kus on põld ja kus on tee? Lumi kõikjal ümber saani. Taat viib kooli oma Jaani naljaasi pole see. Hobu rühib, longus pää. Lumeteri peksab silma. Köhib taat ja kirub ilma. Aga Jaanil tuju hää: ,,Tulgu tuisku, tulgu lund! Sellest põrmugi ei hooli!" - Juba sõitjad jõudsid kooli. Kutsub kell, ja algab tund. Tuisune õhtu Öö läheneb. Me väikeveli veel istub tares ja ei maga, ta kuulab iga häält ja heli, mis kostab õuest akna taga. Säält kostab tuule laul ja vile, torm vastu akent tuiskab lume, lööb lakaluugi ripakile, ning korstnas vingub ulung tume. Vastlasõit Ruudi tõmbas mütsi pähe, ruttas õue kelguga,
peajumalat «Taaraks» kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd talupoegade hirmuks nimi «Tarapita», sest saksa keeles öeldakse «Taara» asemel «Tarapita».» Ja sestsaadik hüüame Tölpi Tarapitaks.» «Kes see kubjas on?» küsis Jaanus. «Kes ta on? Eks ta ole meie kubjas.» «Ei, ma küsin, mis mees ta on -- maamees või saks?» «Tont teda teab! Vist mõni värdjas. Ta ise räägib veidrat keelt, ütleb «Pauerunt», kus peab olema «Bauerhund», ja kirub: «Häh, tu teivel! Häh, tu teivel!»» Jaanus ei lausunud selle peale midagi, aga ta ei hüüdnud Tarapitat kordagi nimepidi ja tõmbas kulmu kortsu, kui teised teda nimetasid. Oodo ei pannud seda tähelegi. Ta oli koera südamesõber ja mängis temaga nagu oma ven- 20 naga. Nad ajasid teineteist taga, võitlesid rind rinna vastu, veeretasid end kaisus maas, lõid kukerkuuti ja tegid muid narritempe. Kord ajas Oodo enese pea peale püsti, sirutas jalad laiali ja hüüdis: «Hüppa, Tarapita
õnneks tuli talle appi ootamatu juhtum. «Kas sa kasid siit, Egiptuse rohutirts!» kuuldi platsi hämarast nurgast kiledat häält. Noor tütarlaps pöördus kohkunult ümber. See polnud enam paljaspäise hääl, see oli naise kuri ja äge hääl. Hüüatus, mis mustlastüdrukule hirmu tegi, sünnitas palju rõõmu lastele, kes platsil ringi hulkusid. «See on see Roland'i torni vanake,» karjusid nad taltsutamatult naerdes, «see on see kaltsukott, kes seal kirub! Pole vist süüa saanud. Viime talle siit mõne ülejäänud raasu!» Kõik nad tormasid Sammasmaja poole. Gringoire oli tantsijanna hämmeldust kasutanud, et minema lipsata. Laste kisa tuletas talle meelde, et ka tema polnud veel õhtust söönud. Ta jooksis kohe neile järele. Jõmpsikatel olid aga väledamad jalad: kui tema pärale jõudis, oli kõik juba söödud. Polnud järele jäänud isegi 3 4 viletsat leiba, viis sol'i nael
sooritanud küpsuseksami. Praegu alles ülikoolis, ise juba neljakümnene. Selle kõrval annab siin tunde, esineb seltsides teaduslikkude kõnedega, käib mingisugustel koosolekutel, ajab mingisuguseid asju, mis ehk temasse kuidagi ei puutu ja mis teda võib-olla põrmugi ei huvita, aga ajab, ajab muidugi maksuta, nagu annab juhatust Indrekule ja mõnele teiselegi. Ajab sellepärast, et on kuidagi sattunud asjade keerdu, et teised veavad ja tema ei saa vastu panna. Kirub mõnikord maapõhja igasuguse kõrvalise tühjatähja, mis ei lase elulisemat ja tarvilisemat teha, aga tallab tuult edasi, nagu oleks see tema saatusevanne, millest vabanemiseks pole lootust. Rähkleb nõnda varasest hommikust hilise õhtuni ja teenib vaevalt niipalju, et jätkub ulualuseks, viletsaks kehakatteks ja vahete-vahel mõne raamatu ostmiseks, mida armastab ehk ilmas üle kõige. Tema sagedamaks kaaslaseks on Timusk, kellega istub einestades kõrvuti
annaabi.ee 
