Teatri retsensioon "Rekvisiitori tähetund" (0)

Retsensioon „Rekvisiitori tähetund“
Jakob Naagel 10A
30. novembril 2013 käisin Kuressaare teatrimajas vaatamas VAT Teatri etendust „Rekvisiitori tähetund“. Tegemist on monoetendusega, kus elukogenud rekvisiitori rollis on Lauri Saatpalu . Algse Eberhard Streul´i teksti on eesti keelde tõlkinud Hannes Villemson ja lavastajaks on Margo Teder .
Loo alguses tuleb publik teatrisse, teadmata, et tegelikult jääb etendus ära. Nii võtab ohjad enda kätte teatri kauaaegne rekvisiitor, inimene, kes on üks teatri alustalasid, kuid kes iialgi püünele ei satu . Üheks õhtuks saab temast draamanäitleja, balletitantsija ja ooperilaulja , kes seletab teatrielu telgitaguseid, etendab mitmeid lõike kuulsatest tükkidest ning kirub ülemusi. Lõpus loeb ta ette äsja kätte saadud käskkirja tema vallandamise kohta.
Kogu tükki saatis näitleja tihe suhtlemine publikuga. Saatpalu oma muheda ja natuke onkelliku olemusega suutis väga hästi pealtvaatajatega kontakti luua. Näiteks küsis ta vahel retoorilisi küsimusi, mängides inimeste reaktsioonidega. Oma lavaelu kirjeldamise suutis ta muuta vapustavalt humoorikaks. Sellisel moel jäi mulje, et tegu on komöödiaga, sest nalja sai kohati rohkem kui euro eest. Kuid rekvisiitor avas ennast siiski põhiliselt oma dramaatilisest küljest ning tugines täitumata unistustele. Taoliste kontrastsete ümberlülitustega tuli Saatpalu suurepäraselt toime.
Kehakeel ja miimika olid üsna professionaalselt vanapoisist lavatöötaja rolli sätitud. Alguses valitses suhteline abitus, tagasihoidlikkus ja kinnised õlad, hiljem muutus näitleja raevukaks ning äkiliseks toreadooriks või graatsiliseks baleriiniks. Oma pisut koguka kehaga laval ringi karates suutis Saatpalu oma tantsud väga koomilisteks muuta. Sageli esines erinevatel kirjeldamistel palju kätega vehkimist ja kandvaid pause.
Kuna Lauri Saatpalu on ka hea laulja, suutis ta suurepäraselt esitada väga erineva kaliibriga palasid: Eduard Khilist ja Jaan Tättest Rigoletto ning Carmenini välja. Samas säilitas ta lavamehe kohmakuse jäljenduse ja esitused olid vägagi tragikoomilised. Oma mahlaka baritoniga suutis pikaaegne laulumees publikut nii lummata kui ka lõbustada.
Üldiselt on „Rekvisiitori tähetund“ midagi hoopis alternatiivset klassikalisele teatrile. See loob vaatajais osavõtlikkuse tunde ning Saatpalu lisab sellele oma šarmiga täiusliku lihvi , asetades end vana unistaja rolli nagu valatult. Mulle pakkus see tükk ühe korraliku elamuse ning tõi minuni teatrielu telgitagused üsna selgelt kohale.