Mäeküla Piimamees , E.Vilde (0)

Q: Milleks siis tal naine on?

Vastus leiad õppematerjalist: Mäeküla Piimamees , E.Vilde

Q: Mis mees see on kes laseb endale naisel pähe istuda?

Vastus leiad õppematerjalist: Mäeküla Piimamees , E.Vilde

Q: Mis hoolimisest saab siin üldse juttu olla?

Vastus leiad õppematerjalist: Mäeküla Piimamees , E.Vilde

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Milleks siis tal naine on?
Mis mees see on kes laseb endale naisel pähe istuda?
Mis hoolimisest saab siin üldse juttu olla?

Eduard Vilde „Mäeküla piimamees “
Vastused:

Tõnul oli sisemine konflikt iseendaga . Abielud ei olnud pea kunagi armastusest ja nii oli ka naisest ja aust lihtsam loobuda suurema sissetuleku nimel. Ta soovis piimamehe ametit, loovutades seetõttu Mari mõisnikule, kuid hiljem piinas teda südametunnistus. Ta avastas, et tal siiski on tunded Mari vastu. Võib-olla see, et temal uue äriga hästi ei läinud, võis põhjustada selle, et ta mõistis Mari tähendust temale. Siis ta sai aru, millest ta loobus. Oma omandist.

Tõnu oli oma traagilises saatuses ise süüdi. Ta soovis kiiresti rikastuda, teda ei huvitanud mitte miski peale selle. Seoses selle ahnusega, tegi ta lepingu Kremeriga, lepingu sisuks oligi põhimõtteliselt inimkaubandus. Oma primitiivse mõtteviisiga ei osanud ta alguses selle plaani juures midagi halba näha. Kuid praktiliselt müüs ta maha oma naise, kaotas inimväärikuse ja südametunnistuse. Peale selle hakkas ta Marit nägema kui naist, mitte kui oma kolmandat last. Kui äriga ei läinudki hästi, hakkas Tõnu hinge üha enam piinama teadmine, et ta loobus Marist ja mitte millegi nimel. Tõnu tunded pärast lubamist :„Tõnul on tunne, et tal enam midagi ei ole ja ta ise enam midagi ei ole. Tõnu ei mõista, miks ta veel kätt ja jalga tõstab, siit ning sealt tehes kinni haarab, miks ta silm tehtavat näeb ja aru seda taipab.“ Mured uputas mees alkoholipudelisse ning joobes peaga ta ka õnnetult külmus surnuks.

Vilde kujutas mõisnikku ebameeldiva isiksusena, kes on oma elus läbi põrunud, kes ainult käib ja kirub ning meenutab ainult kunagisi häid aegu. Mõisnik oli minnalaskja, vireleja ja raskustes. Muidugi elasid nad siiski paremini, kui talupojad.

Jah, Kremer oli degenereerunud amoraalne mõisnik. Tugevalt moraalivastane oli kindlasti tema ettepanek Tõnule. Eks ta sai sellest ise ka aru, aga kuna ta oli degenereerunud, siis võiski temalt sellist ettepanekut loota . Tema elukoht, tema ise ning tema teod olid kõik allakäinud. Moraalitud.

19. sajandi lõpus võis Kremeri ja Prillupi tehing olla täiesti normaalne. Tollel ajal oli täiesti tavaline, kui mõisnikud käisid naiste juures neid vägistamas, rääkida ei julgenud sellest küll keegi. Teose tehingustki räägiti taga, see oli ju häbiväärne. Naine ei tähendanud meestele palju, ta oli endiselt palju madalamal. Täiesti normaalne on ka see, et mees sai tänu naisele hea töökoha. Milleks siis tal naine on? Aga see on 19. sajandi hoiak ja tegutsemisviis ning tolleaegse moraali seisukohalt normaalne. Tänapäeva seisukohalt on selline käitumine kindlasti kuritegelik . See on tõeline inimkaubandus. Kindlasti on see tänapäeval täiesti lubamatu ja totaalselt moraalivastane tegevus.

Mina isiklikult ei poolda väidet, et naine peab mehele kuulekas olema. Mõlemad peavad olema. Minu silmis on naine ja mees võrdsed olevused , kes mõlemad peavad täitma teatud reegleid , et kooselu toimiks. Mina pooldan just seda, et naised võiksid olla palju julgemad ja iseseisvamad ning seista oma vabaduse eest, sest praegugi tean juhtumeid, kus naised on tõepoolest mehe tuhvlialused ja ohverdavad selle jaoks kõik oma unistused. Aga samas ei tohi naine mehele pähe ka istuda,sest mis mees see on, kes laseb endale naisel pähe istuda? Mees peaks olema ikka mehine ja võimukas, mitte tallaalune. Ma ei saanudki otseselt aru, mida Vilde sellest mõtles, aga ma arvan, et tema arust ei pidanud naine olema mehele kuulekas. Pigem nõustus Mari ju sellepärast, et talle ei meeldinud Tõnu ja ta tahtis mujale minna.

Mari ei teinud õigesti, et ta hakkas mõisas käima. Mari jaoks oli see ehk omamoodi võit, et ta sai kuskile uhkemasse kohta ning Tõnust eemale. Tegelikult oli see aga põgenemine ning ühegi põgenemisega ei saavuta midagi. Mari tundus hiljem küll üsna uhke ja iroonilise sõnakasutusega ning just siis olekski ta pidanud tagasi minema ja Tõnu paika panema, andestama ja eluga edasi minema.

Mitte kumbki neist ei hoolinud Marist. Tõnu müüs Mari maha , et saada piimamehe kohta. Kremer müüs piimamehe koha Mari eest. Mis hoolimisest saab siin üldse juttu olla? Lõpuks, kui Tõnu oli Marist ilma jäänud ja ta hakkas Mari igatsema, siis ta tegelikult samamoodi ei hoolinud temast, sellepärast et tal lihtsalt ei olnud enam midagi. Piimamehe koht ei olnud nii tulus ning Mari ka enam polnud. Tal oli lihtsalt kahju, et ta omadega miinustesse jäi.

Mari oli vaba hing, kes ei saanud ise oma nooruspõlve eladagi, kui oli kohustatud võtma üle õepositsiooni ning tema laste eest hoolitsema. Mari oli noor ja sõltumatu ning soovis olla vaba. Pärast seda, kui Mari oli Tõnu „omand“ ning seejärel müüdi Kremerile ja pärast armastatu leidmist ei tahtnud Mari enam midagi muud, kui saada vabaks sellest kõigest. Need 3 meest olid piiranud tema otsustusvõimet ja vabadust ning just selle kõige pärast ta ütleski ära nii Kremerile kui ka Juhanile. Ta tahtis olla vaba. Mari:“ Ma tahan linnas olla varblane , mitte kanaarilind .“ Ta ei tahtnud olla puurilind Kremeri juures, vaid vaba ja sõltumatu linnas.

Tänapäeva naine ei pea õe surma korral positsiooni üle võtma ja tänapäeva abielud on üldjuhul ikkagi abielust ja keegi ei ole sunnitud selleks. On muidugi siiski mõned maad, kus naisel ei ole õigusi ning nad peavad tegema seda, mida mehed käsivad. Talupidamises on naised ehk sarnasemad, sealsed naised on kohustatud tööd tegema ja kõige eest hoolitsema. Linnanaine ei ole selline, eriti nüüdsed uued põlvkonnad. Inimesed on üldse kuidagi laisemaks jäänud. Arvan, et õigusi on tänapäeva naisel rohkem, kuid kohustused on mõnes mõttes jäänud samaks, mis puudutab majapidamist jne. Tänapäev on lihtsalt nii palju arenenud, naised on iseseisvamad ja ka ihkavad olla iseseisvad ja sõltumatud. Ajad on lihtsalt muutunud.

Vilde arvab , et moraalitud teod toovad kaasa hingepiinu ja tal on õigus. Olgu inimesel südametunnistus või mitte, tema tegu on fikseeritud. Iga tegu saab ka oma väärilise tasu. Heategu saab samaväärselt tasutud ja samamoodi ka kuritegu . Inimene ise oma tegudega määrab oma tuleviku.

Mulle meeldis see teos seetõttu, et ta on omamoodi nagu ajalooline. Vilde oskas osavalt kirjeldada tolleaegset olustikku. Sündmustik justkui venis ja oli natuke üksluine, ei haaranud kaasa eriti. Aga romaani teema ja mõte on tegelikult väga hea!

.ODT Laadi alla originaalfail 2 lk · .odt · 129 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-02-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti

129 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Draakonitar Õppematerjali autor

Küsimused + vastused

eduard vilde mäeküla piimamees

Sarnased õppematerjalid

doc

Mäeküla piimamees

"Mäeküla piimamees" Tegelased: Tõnu- Mäeküla Piimamees Mari- Tema naine Kremer- mõisnik Lapsed. Tõnu naine suri ja ta tõi oma naise õe Mari enda juurde elama ning laste ja kodu eest hoolitsema. Kremerile hakkas Mari meeldima. Tõnu abiellus Mariga, aga Kremer ei jätnud Marit rahule. Kremer tegi Tõnule ettepaneku, et kui ta saab mariga vahest "koos olla" (Mariga magada), siis saab Tõnust Mäeküla piimamees. Mari oli sellele vastu. Tõnu proovis Marit ümber veenda, käis nõia juures ja kirikus palvetamas. See aga ei mõjunud. Seejärel ütles Tõnu Marile, et kui ta ei nõustu, siis tõstab Kremer nad talust välja. Lõpuks Mari nõustus. Kui Kremer kuulis, et Mari nõustus, siis vallandas ta vana piimamehe ja Tõnust sai uus Mäeküla piimamees. Alguses Mari visiidid Kremeri juurde Tõnut ei häirinud, kuid hiljem ei tahtnud ta enam Marit "jagada"

Kirjandus

doc

Pigem olla varblane linnas kui kanaarilind härrasmehe puuris

Kodukirjand ,,Pigem olla varblane linnas kui kanaarilind härrasmehe puuris" Sellised olid peategelase Mari viimased sõnad Kremerile Eduard Vilde romaanis ,,Mäeküla piimamees" . Mari oli Tõnu Prillupi noor naine, kes oli kohuse ja tava tõttu abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks. Mõisnik Kremer tundis Mari järgi himu, kuid talutüdruk lihtsalt ära võrgutada oleks käinud tema saksa-au pihta, niisiis otsustas ta Tõnuga kokku leppida ja pakkus talle tulusat piimarentniku talu. Prillup rõõmustas hea pakkumise üle kuna

Kirjandus

doc

Mäeküla piimamees

nõustunudki. Oleks Kremer Mari käest isiklikult küsinnud oleks Mari nõus olnud. Sellele järeldusele tulin ma tänu põrandapesemise stseenile, kus Kremeri "hepitusele" Mari "lustaka aiatusega ühendatud naerupilgul" vastas. Raamatus palju viiteid kuidas mehed tollel ajal naisi kui asju kohtlesid. Näiteks nimetas piimavedaja Marist rääkides teda "selleks" jne. Seetõttu oli Vildest sellise raamatu kirjutamine uuendus. Mida rohkem Vilde ühikonda kirjeldab, seda selgemaks saab vajadus raamatu Mari järele, kes oma iseloomuga andis Vildele hea võimaluse ühiskonda kritiseerida. Mari puikles tükk aega meeste plaanidele vastu, kuid lõpuks siiski nõustus Kremeriga vahekorda astuma. Ma arvan, et ta tegi seda seetõttu, et talle lõppuks vaba valik oli jäänud. Ennem, kui Prillup proovis teda minema sundida, siis oleks mõisa minek tundunud mehe soovidele järele andmisena. Peale seda, kui

Kirjandus

odt

Mäeküla piimamees

Ingrid Lembavere Mäeküla piimamees Eduard Vilde "Mäeküla piimamees" Sündmuste toimumise aeg, koht, miljöö. 19-dal sajandil, Mäekülas, vaikne külake Peategelased, nende iseloom, muutumine. Tõnu Prillup-ta oli mees kes ihkas paremat elu ja oli valmis, selleks isegi oma naise müüma. Ta sai piimameheks, kuid mõistis üsna pea, et oli valesti teinud Mari suhtes ja hakkas kahetsema ning käis ka härra juures raha viimas ja ütles,et ei taha enam, et Mari seal käib.

Kirjandus

docx

Eduard Vilde “Mäeküla piimamees”

Eduard Vilde “Mäeküla piimamees” Sündmuste toimumise aeg, koht, miljöö. 19. sajand, Mäeküla, väike vaikne ja tavaline küla, paika on näidatud looduslikult viljakana ja ilusana, inimesi töökatena Peategelased, nende iseloom, muutumine. Tõnu Prillup – teose alguses on Prillup vaene, kuid aus mees. Pärast Kremeri pakkumist hakkab ta maailma teisti nägema ja ihkab elada paremini. Mida rohkem ta pakkumisele mõtleb, seda rohkem kaob ta südametunnistus ja väärtused, mis talle olulised olid. Sellega jätkub ta moraalne allakäik ja ta süüdistab ebaõnnes ja reetmises Marit

10. - 12. klassi kirjandus

odt

Kirjand - "Mäeküla piimamees" ja tänapäeva probleemid.

,,Mäeküla piimamees" ja tänapäeva probleemid Eduard Vilde romaanis ,,Mäeküla piimamees" müüb talupoeg Tõnu Prillup oma naise Mari mõisnik Kremerile naiseks. Sellele sündmusele eelnevalt ja järgnevalt leiavad aset nii mõnedki probleemid. Elu 19. sajandil ja tänapäeval on muutunud, kuid osa probleeme on säilinud siiani. Millised ,,Mäeküla piimamehes" kirjeldatud probleeme eksisteerivad ka tänapäeva maailmas ja millised probleemid tänapäeva elu ei puuduta? Rahaahnus sundis Prillupit oma naist Marit mõisnik Kremerile ,,kasutada" andma

Kirjandus

doc

Essee Vilde Mäeküla piimamehe kohta

Raske on mõista, kerge on hukka mõista Mõistmine ja hukkamõistmine on vastandlikud mõisted, milles domineerivam on sageli negatiivne neist - hukkamõistmine. On palju neid, kes teise teo esmalt hukka mõistavad, proovimatagi aru saada, miks ta seda tegi. Nii suhtuvad enamik lugejaid ka Eduard Vilde "Mäeküla piimamehes" Mari tegudesse. Romaani tegevustik toimub möödunud sajandi lõpus. Üheks peategelaseks on mõisnik Ulrich von Kremer. Ta on pärit perekonnast, kus auahnust ja ettevõtlikust napib ja pigem valitseb minnalaskmismeeleolu. Kremer on siiani poissmees, kuigi ta vanust arvestades peaks tal ammu kaasa majas olema. Niisamuti pole leidnud seda õiget tema vend ja kolm õde.

Kirjandus

docx

Mäeküla piimamees tegelased Mari ja Tõnu Prillup

Ta õde, Leenu, oli läinud mehele vaesele Tõnu Prillupile. Peale Leenu surma jäid Tõnule kasvatada kaks last Juku ja Anni. Neid tuligi appi kasvatama Mari, kes juba peale 4 nädalat oma õe surmast abiellus Tõnuga ja temast sai Mari Prillup. Kuna Mari pakkus huvi kohalikule mõisnikule Kremerile, kes oli nõus ta eest Prillupile Mäeküla piimamehe koha andma, oli Mari teoses konflikti tekitaja. Teoses kirjeldab Vilde Marit kui iseseisvat ja julget naist. Ei olnud tavaline, et üks naine julgeb mehe käskudele/soovidele vastu hakata või omapead midagi otsustada. Seda tegi Mari aga päris tihti. Näiteks teose alguses ei suvatsenud Mari isegi mõisahärrale vastata, olgugi et Kremerit ümbruskonnas ei kardetud, oli selline käitumine siiski ebatavaline. Ka ühel päeval, kui Kremer käis karjalaudas Marit vaatamas, aga leidis hoopis kellegi teise, oli Mari vabanduseks see, et ta näpud valutasid.

Kirjandus

Rohkem sarnaseid