kasutatakse unenägusid, müütilisi arhetüüpe, motiivide ja sümbolite varieerivat kordamist luules asendab traditsioonilist meetrumit ehk värsimõõtu vabavärss või vabarütm sündmuste ajaline kulg on segi paisatud vaatepunkt: jutustaja-kirjanik pole kõiketeadja, lugu jutustatakse mitmest vaatepunktist kasutati tegelaste sisemonoloogi ja teadvuse voolu (selgita mõisteid, mõisted olemas Neithali leksikonis) muutused lauseehituses – kirjandustekst sarnaneb spontaanse argikõnega, laused sageli lõpetamata, esineb grammatilisi vigu mäng keelega, võideldi seniste keelerituaalide vastu, otsiti uusi väljendusvõimalusi, segati eri stiile, iga autor püüdis välja töötada ainult endale omast keelt oluline oli ka kiri: kasutati eri šrifte, loobuti teksti lineaarsest, tavapärasest paigutusest, jäeti ära kirjavahemärke kirjandus ei püüa peegeldada elu, kirjandus tegeleb rohkem iseendaga, kunsti ja teksti loomisega
Autor on läänekultuuris mõjuvõimas (,,Kas sa Tammsaaret oled lugenud?"). Antiigis ja keskajal autorlus anonüümne üldise arusaama kohaselt kasutas autor jumalikku inspiratsiooni, st teose tegelik autor on mõni jumal või muusa. Autorlus hakkas tähtsamaks muutuma alles renessansiperioodil ning alus tänapäeva ideele autorist pandi romantismiperioodil. Autor individuaalsete annetega geenius, autoritekst on isiku elamuste ja kogemuste väljendus, kirjandustekst on kirjutaja üleelamiste peegeldus (vahel metafoorilises vormis). Kirjanik peegeldab oma ajastu ideid ja üldist atmosfääri. 5. Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Kunsti olemuse väljendamiseks kasutatakse erinevaid jäljendusvahendeid, kusjuures jäljendatakse tegevust, iseloomu, emotsioone ja muud sellist. Seda käsitlust iseloomustab usk, et tekst ja tegelikkus on loomupäraselt seotud. Hilisemates käsitlustes nähakse kirjandust tegelikkuse kajastusena
Modernistlikul tekstil puudub klassikaline kompsitsioon- algus,keskpaik ja lõpp. Kasutab unenögusid, müütilisi arhetüüpe,motiivide ja sümbolite varieerivat kordamist jne. Luulest kaob traditsiooniline meetrum,seda asendab vabavärvss või vabarütm. ; Samuti puudub kaausaalsus, teksti osade vahel ning aja vool on segi paistatudm sündumste loomulik kronoloogia lõhutud. Muutub ka vaatepunkt, jutustaja ei ole eanm kõiketeadja ega hinnangute andja. Kirjandustekst sarnaneb spontaanse argikõnega,olles sageli fragmentaarne,selega kompstitsioonita viimast asendavad assotsinatsioonid, tagasiöördumised,kordamised,ümberütlemised,hüped ühelt teemalt teisele; laused on sageli lõpetamata; esineb grammatilisi vigu või ebatäpsusi. Vabavärsilised luulses said tähtsaks suulistest kõnest pärist intonatsioonid,,rõhjud,pausid jms. Teksti sugenes eri stilide segu, mõeldi välja värskeid metafoore, mängiti keelega,loodi uusi sõnu. Kirjanik oli
Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus. (2) Kirjandus kui fiktsioon. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. ● Miks uurida kirjandust ? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu
Kirjanduse väärtus - teatud suurema (ajaloolise) nähtuse osa, iseseisev väärtus puudus. Kirjandus kui omaette uurimisobjekt (võrdne staatus ajalooga). Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). Kirjandus kui omaette uurimisobjekt (võrdne staatus ajalooga); kirjanduse uurimise formalistlikud meetodid, kirjanduse erilised tunnusjooned, tekstikesksus, kirjandustekst kui kunstiline struktuur, eriline keelekasutus, enesereflketsiivus (poeetiline keel, meetrika, kujundid, tähenduse mitmetasandilisus); R. Jakobson: keele poeetiline funktsioon süvendab lõhet maailma ja (kirjandus)teksti vahel; tekstikeskne lähenemine jättis kõrvale autori (kui ühiskonna osa) kavatsused, sh asjaolu, et kirjandusruumi sisenedes võtab autor kasutusele antud ajaperioodi tähistamise viisid (narratiivistruktuurid,
tekstil puudub klassikaline ülesehitus; tekstil puudub pidevus, seoseid võib avastada ka hiljem; tekst luuakse paljudel erinevatel meetoditel: unenäod, müütilised arhetüübid, motiivid ja sümbolid...jne; luules saab valitsevaks vabavärss või vabavabarütm; sündmused ei ole loogilises järjestuses; teksti osad ei pruugi olla seoses; muutub vaatepunkt kirjanik ei ole enam kõiketeadja ega hinnangute andja Uus on sisemonoloog, teadvuse vool, lauseehitus, kirjandustekst sarnaneb argikõnele, puudub selge kompositsioon- viimast asendavad assotsiatsioonid, tagasipöördumised, kordamised, ümberütlemised, hüpped ühelt teemalt teisele, laused on lõpetamata, esineb grammatika vigu, luules sai tähtsaks intonatsioon, rõhk, pausid; loodi uusi metafoore, sõnu. Muutus kirjanduse aine modernismis kadus ära arvamus et kirjanik suudab oma tekstiga tõde maailma kohta peegeldada, ja seda isegi paremaks teha.
Kirjandus kui omaette uurimisobjekt (võrdne staatus ajalooga) Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). Kirjandus kui omaette uurimisobjekt (võrdne staatus ajalooga) Kirjanduse uurimise formalistlikud meetodid, kirjanduse erilised tunnusjooned, tekstikesksus, kirjandustekst kui kunstiline struktuur, eriline keelekasutus, enesereflketsiivus (poeetiline keel, meetrika, kujundid, tähenduse mitmetasandilisus) R. Jakobson: keele poeetiline funktsioon süvendab lõhet maailma ja (kirjandus)teksti vahel Tekstikeskne lähenemine jättis kõrvale autori (kui ühiskonna osa) kavatsused, sh. asjaolu, et kirjandusruumi sisenedes võtab autor kasutusele antud ajaperioodi tähistamise viisid (narratiivistruktuurid, värsimõõdu, kujundid)
Kirjandus kui omaette uurimisobjekt (võrdne staatus ajalooga) Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). Kirjandus kui omaette uurimisobjekt (võrdne staatus ajalooga) Kirjanduse uurimise formalistlikud meetodid, kirjanduse erilised tunnusjooned, tekstikesksus, kirjandustekst kui kunstiline struktuur, eriline keelekasutus, enesereflketsiivus (poeetiline keel, meetrika, kujundid, tähenduse mitmetasandilisus) R. Jakobson: keele poeetiline funktsioon süvendab lõhet maailma ja (kirjandus)teksti vahel Tekstikeskne lähenemine jättis kõrvale autori (kui ühiskonna osa) kavatsused, sh. asjaolu, et kirjandusruumi sisenedes võtab autor kasutusele antud ajaperioodi tähistamise viisid (narratiivistruktuurid, värsimõõdu, kujundid)
arvamusavaldust, ei suuda näha selle kirjanduslikkust, irooniat. 4) Kirjandus on erilaadne kommunikatsioon, kus on kolm elementi: AUTOR, TEOS, LUGEJA. 2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus KIRJANDUSTEADUS on teadusharu, mille ülesanne on ilukirjanduse(belletristika) eripära ja arengu uurimine ning tema kunstiväärtuse hindamine. Kirjandusteadus jaguneb : 1KIRJANDUSTEOORIA 2KIRJANDUSE AJALUGU 3KIRJANDUSKRIITIKA. 1] Kirjandusteooria : uurib üldisi seaduspärasusi, kuidas kirjandustekst on üles ehitatud, millised on põhimõtted, kuidas tekst töötab. Kirjandusteadus töötab välja meetodid, kuidas ja mille kaudu teksti mõtestada. Kirjandusteooria hulka kuulub POEETIKA. Poeetika uurib, mis on kirjanduslikkus e. aitab analüüsida, mis on iseloomulik antud autoritele. Poeetika pakub kirjandusteoreetilise aluse üldse. Poeetika uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, nende ehitust ja toimet e. ilukirjanduslikkust. 2]Kirjandusajalugu
Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest, millele keskendutakse (kirjandustekst, autor, kontekst, lugeja)? Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust? Täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu Et anda kriitikat Eristatavad uurimissuunad: Kirjandusajalugu – vaatlemine ajalooprotsessi osana, kronoloogilises järjestuses
Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. 3.Miks uurida kirjandust? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu.
- Uurimisküsimusi: rändmotiivid; mõjud ja laenud; kultuurikontaktid, sh kirjanike retseptsioon teises kultuuris, tõlked jne. 35. Millised on maailmakirjanduse mõiste erinevad tähendused? Milline neist on Teie arvates kõige sobivam? a) kõigi rahvuskirjanduste summa, b) rahvusülene kirjandus, c) parim osa rahvuskirjandustest 36. Milles avaldub uuskriitika tekstikesksus? - On tekstikeskne suund, mis vastandub positivismile. Kirjandustekst kui välistest teguritest sõltumatu, eneseküllane objekt, mida uurides tuleb kõrvale jätta autori biograafia, sotsiaalne kontekst jms. 37. Võrrelge positivistlikku kirjandusteadust ja uuskriitikat. 38. Mida tähendab lähilugemine? Kirjeldage oma sõnadega niisugust lugemiskogemust, mida võiks nimetada lähilugemiseks. - teksti hoolikas lugemine, mis haarab kõiki nüansse ja detaile; - lugemine nii, et midagi kõrvalist ei pääse lugeja ja teksti vahele.
Seetõttu võib autor sellega manipuleerida, näiteks jättes mulje, et lugu liigub õnneliku lõpu poole, kuigi tegelikult on see traagiline. Reinhart Kosellecki ajalooteoorias on ootushorisont oletuste kogum, milliseks tulevik peaks seniste sündmuste põhjal kujunema. 11. Kuidas kirjeldavad retseptsiooniesteetika ja hermeneutika lugemisprotsessi? Kommenteeriga isikliku kogemuse põhjal. Wolfgang Iser (Konstanzi koolkond): R. Ingardeni põhjal > kirjandustekst on osalt autoir kavatsuste väljendus, aga sisaldab ‘tühikuid’ või ‘määratlematuid elemente’ > lugeja täidab need oma osalusega (on teksti kaaslooja). Kirjanduses toimub tähenduse loomine läbi lugeja osaluse (teatud ootused, nendes pettumine või nende täitumine, retrosepktiivsus, rekonstruktsioon). Kirjandusteosel on kaks poolust: kunstiline ja esteetiline. Kunstiline poolus on seotud autori loodud tekstiga ja esteetiline selle konkretiseeringuga, mida teeb lugeja
Kogu keele ja keelekasutuse, märgisüsteemide eksisteerimise viis. Kõik tekstid on dialoogis teiste tekstidega ja ka ise dialoogilised. Uuritakse allikaid, mõjutusi, vihjeid ja viiteid. Nt Dostojevski on Tammsaaret mõjutanud kuidas? 22. nov. 05. a. Intertekstuaalsus uurib kuidas tekstid on üksteise sees vastuolus. Kristeva väidab, et kõik tekstid on intertekstuaalsed. Erinevad tekstiosad on intertekstuaalsed erineval viisil. Vastuolu: kirjandustekst markeerib oma piire vs. tekst on midagi lõputut ja piiritut. Tava intuitsioon ütleks pigem, et tekstid on eraldi me süveneme korraga ühte teksti, raske on ette kujutada ilma lõpu ja alguseta hiiglaslikku tekstiruumi. See mida Kristeva ja Bart kasutavad metafoorina ja abstraktselt, on tänapäeval tõelisuseks saanud, kasvõi interneti kaudu (vihjed ja viited). Georg G. Landow ,,hypertext" varieeruva teksti põhimõte. Lugemisprotsess muutub vastavalt linkidele mida me vajutame
(Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)? Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest, millele keskendutakse (kirjandustekst, autor, kontekst, lugeja)? Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust? Mis on žanr? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus).
* pole olemas ühtainust, õiget tõlgendust. H.R. Jauss: vaatleb kirjandust lugeja vaatepunktist, kirjandust kui loomingut ja selle vastuvõttu. Nii kirjandus kui kunst omandavad ajaloolise väärtuse. Lugemisel mängivad suurt rolli lugeja eelteadmised, kogemused, maailmavaade, nn. ,,ootuste horisont" (on seotud lugeja ajaloolise situatsiooniga, k.a. hetkesituatsiooniga, võib muutuda, selle alusel hindavad lugejaid teoseid). W. Iser: kirjandustekst on autori kavatsuste väljendus, aga sisaldab ka määratlemata elemente. Tähenduse loomine toimub läbi lugeja osaluse (ootused, nendes pettumine või mitte, suhestumine tekstiga jne.) Kirjandusteosel on kunstiline ja esteetiline poolus. Esimene on seotud autoriga ja teine lugejaga. ,,Teos on enam kui tekst, sest tekst saab elavaks siis, kui ta on konkretiseeritud (lugeja poolt), konkretiseering sõltub lugejast. Teos tekib teksti ja lugeja ühildumisel." (Iser, 1990) J
annaabi.ee 
