olemas"), mis seab esiplaanile mõtte, mitte meelelise kogemuse. Klassitsism põhinebki ratsionalismil (lad ratio mõistus) Descartes'i rajatud fi losoofi lisel õpetusel. Suurima täiuse saavutas klassitsism 17. sajandil Prantsusmaal, kus temast sai lausa ametlik kultuuriideoloogia.Kui 1635. aastal asutati prantsuse keele arendamiseks ja ühtse kirjakeele puhtuse eest võitlemiseks Prantsuse Akadeemia, sai see ühtlasi ülesande juhtida kogu avalikku kultuurielu. Klassitsistliku kirjanduse põhimõtted sõnastas oma värsstraktaadis ,,Luulekunst" (1674) tolle aja kõige autoriteetsem esteetikateadlane ja kriitik Nicolas Boileau. Ta püüdis kirjanduse suhtes rakendada Descartes'i fi losoofi at: hinnates antiigi kultuuripärandit küll kõrgelt, pidas ta siiski vajalikuks kunsti mõistuspärast korrastatust. Boileau arvates on kunst looduse jäljendamine, kusjuures ilu kriteeriumiks on tõde, milleni saab jõuda üksnes mõistuse toel.
sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (18281906), rootslane August Strindberg (18491912), venelane Anton Tsehhov (18601904), sakslane Bertolt Brecht (18981956); eestlased Eduard Vilde (18651933) "Tabamata ime", August Kitzberg (18551927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (18781940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (19221971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". draamakirjandus üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil ehk kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jmt) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. dramatiseering kirjandusteose (romaani, jutustuse, novelli) kohandus
poolt takistas rahvuskultuuride arenemist rahvuskeelte arenematus. Ladina keel oli kasutusel nii suulise kui ka kirjaliku suhtlemise vahendina, märkides ühtlasi piiri n-ö kultuurimaailma ja barbarite vahel. Klassikaline keskaeg (11. 15. s.). Feodaalühiskonna õitseng, linnade kiire kasv, nende muutumine poliitiliseks jõuks. Seda aga isloomustab suur intellektuaalne aktiivsus. Vaimuliku kirjanduse kõrval arenesid rüütlikirjandus ja rahvakirjandus. Hiliskeskaeg (14. 15. s.).Hiliskeskaja aluseks oli tekkinud rahasuhetelt üleminek rahamajandusele, sellele omasele merkantiilsele feodalismile, mis viis lõpuks absolutismi väljakujunemisele. Sai teoks rahvuste teke. See ilmnes rahvuskultuuride väljakujunemises, üleminekus rahvuskirikutele ja rahvusriikidele. Algasid maailmarännud (Marco Polo), maadeavastused (Portugal) ja alates portulaanide ilmumisest ka kaardistamise areng.
Kirjanduse Eksam 2013 1. Homerose eeposed ,,Ilias" ja ,,Odüsseia" . Eepose mõiste. Eepos suur eepiline värssteos, lugulaul, mis kujutab maailma loomist, jumalate ja kangelaste vägitegusid, müütilisi või tegelikke ajaloosündmusi, looduskatastroofe. Vanimaid säilinud eeposi on sumerite "Gilgames", india "Mahbhrata" ning Vana-Kreekast pärit Homerose koostatud "Ilias" ja ,,Odüsseia" . Eesti rahvuseepos on ,,Kalevipoeg" , Lätis ,,Karutapja" , Soomes ,,Kalevala"
Kõik kommentaarid