Kirjanduse igavene sõnum (4)

Katrin Olhovikov
11. kl
28,02,08
Kirjanduse igavene sõnum
Kirjanduse all mõistame nii ilu-, populaar - kui ka teaduskirjandust. Ilukirjanduse alla kuuluvad proosa, luule ja draama . Kui me loeme erinevaid ilukirjandusteoseid, siis sageli otsime nendest meelelahutust või püüame põgeneda argimurede eest. Kuigi igal teosel on olemas oma sõnum, ei pruugi me sellele tähelepanu pöörata, sest meie aeg kulub sündmuste arengu jälgimisele. Kui me aga loeksime teoseid teise pilguga, püüdes mõista autori jäetud sõnumit, avaneks meile hoopis teistsugune maailm.
Ilukirjanduse puhul tuleb sõnum esile tegelaste ja olustiku kaudu. Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus” annab Andres Paas edasi sõnumi töökusest ja maa-armastusest, tema poeg Indrek aga hariduse väärtusest. Teise näitena võib tuua E. Vilde romaani „Külmale maale”, kus autori sõnumiks on, et kuritegevus ei võrsu mitte niipalju pahelistest kalduvustest kui sotsiaalsetest tingimustest.
Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem loeb ta selliseid teoseid, mille sõnum ei tule nii kergesti esile. Laps siseneb kirjandusemaailma muinasjuttude kaudu. Enamik muinasjutte kannab sõnumit hea ja kurja võitlusest, kus peaaegu alati pääseb võidule headus . Vanemaks saades loeb inimene seiklusromaane, mis küll arendavad fantaasiat, kuid ei sisalda erilist sõnumit. Siiski võib nendes tihtipeale kohata loosungit:”Per aspera ad astra!”. Tüüpilised seiklusromaanide kangelased võitlevad raskustega, et lõpus, olles nendest püstipäi välja tulnud ja ihaldatud tähtedeni jõudnud, saada suure au osaliseks , mis omistatakse neile lugejate poolt. Täiskasvanuna pöördub inimene tihti realistlike romaanide poole, kuid tõsieluromaane loevad ka noored. Minu arvates on selliste romaanide sõnumit raske mõista. Kui inimene jõuab kõrgesse ikka, hakkab ta uuesti muinasjutte lugema, seekord juba oma lastelastele. Nii algab igavene ring otsast peale.
Peale selle, et ilukirjanduse lugemine arendab meie fantaasiat, on selle sõnumid võimelised muutma inimese maailmavaadet või ka elust arusaamist. Mõne teose puhul võime aga avastada , et sealt vaatab vastu meie enda elu. Kui ma esimest korda lugesin läbi H. Malot` noorsooromaani „Perekonnata”, mõjus see mulle vapustava teosena armastusest, sõprusest ja truudusest. Kuigi mul olid olemas perekond ja sõbrad, siiski tundsin end üksikuna nagu peategelane Rémi ja lootsin, et kunagi leian ka mina täiusliku ja armastava perekonna, kes jääb minu juurde alatiseks.
Igal rahval on oma tunnustatud kirjanikud, kelle teostes sisalduvaid sõnumeid rahvas austab ja arvestab . Eesti rahva alusteosteks on Tammsaare „Tõde ja õigus” ja Kreutzwaldi eepos „Kalevipoeg, mis kumbki kirjeldavad meie rahva elu. „Kalevipojas” kirjeldatakse ennemuistset Eestit, „Tõde ja õigus” toob meieni talupoegade sajanditaguse elu. Mõlemat teost läbib sõnum õigluse nõudmisest. Eesti rahvas on õiglust nõudnud paljude sajandite jooksul. Kuigi mitmed talupoegade ülestõusud suruti vaenlaste poolt maha, on eestlased nagu Kalevipoegki olnud järjekindlad ning 90 aastat tagasi saavutati kauaoodatud vabadus.
Eestlaste kirjanduses on tähtsaks sõnumiks olnud isamaa-armastus. Seda teemat on viljelnud paljud luuletajad , eriti mõjuv oli omas ajas L. Koidula luule. Ka J. Liivi, K. Ristikivi , M. Underi ja B. Alveri isamaaluule on mitmete põlvkondade vältel südameid soojendanud. Lüürika kaudu on edasi antud ka muud armastusesõnumit, mis võib olla adresseeritud emale, kodule , armsamale...
Väike laul
Üks väike laul oli rannas maas
kesk merekarpe ja adru .
Üks väike laul oli rannas maas
täna hommikul peale sadu.
Ja oli sel laulul üksainuke
meremaigune värsinarmas:
sina, sina oled mu ainuke
surmatunnini armas.
Ellen Niit
Oma koht on kirjanduses ka reisikirjadel. Vanasti, kui reisimisvõimalused ei olnud sellisel tasemel nagu praegu, kirjutasid need inimesed, kes reisidel käisid, detailseid reisikirjeldusi, et ka teised saaksid aimu muude maade eluolust ja kultuurist. Eesti kirjanikest on reisikirju kirjutanud näiteks F. Tuglas („Teekond Hispaania ”), E. Niit ja J. Kross („Muld ja marmor ”), J. Smuul („Atlandi ookean”, „Jaapani meri, detsember”).
Kirjandus on läbi aegade kandnud armastuse aususe ja truuduse sõnumit. Kuid siit ei puudu ka hoiatussõnumid inimeste alatusest, kurjusest, silmakirjalikkusest, näiteks Claude Frollo tegelaskuju V. Hugo romaanist „Jumalaema kirik Pariisis” või teise näitena isa Goriot ` tütarde suhtumine oma isasse.
Inimene õppis kirjutama selleks, et anda edasi sõnumeid, mis jääksid püsima kauemaks kui suuline kõne. Ka meieni on jõudnud iidseid sõnumeid Hammurapi õiglaste seaduste karmusest, Antiik-Kreeka kangelaste vaprusest. Kui vanal ajal olid raamatud suureks harulduseks, siis tänapäeval puutume kirjandusega kokku iga päev. Kas me aga oskame praegusel kiire elutempoga ajastul selle igavesi sõnumeid õieti tõlgendada?