Kirjand "Kuritöö ja karistus" (1)

Kuritöö ja karistus
Nii kaua, kuni on olemas olnud inimene ja inimühiskond, on olemas olnud ka indiviidid, kes ühsikonna seatud reeglite vastu suuremal või vähesemal määral eksivad. Ühiskond kui selline ongi põhimõtteliselt reeglite kogum, mille järgi suurem rühm inimesi oma elu sättima peab, et olla osake ühiskonnast. Kuid kui on reeglid, peavad olema ka isikud või organisatsioonid , kes reeglite täitmist jälgivad ning karistused, mis ühiskonnanormide vastu eksijatele määratakse. Ajaloost teadaolevalt esimene kirja pandud seaduste kogu, nn "Kuningas Nebukadnetsari tahvel " torkab veel tänapäevalgi silma oma äärmiselt õiglase suhtumisega kuritegudesse - kuningas rakendas "silm silma, hammas hamba vastu" seadust, mis tähendas, et igal roimar saab karistuse vastavalt oma kuriteo astmele. Tuntuimad käsud inimkonna ajaloos on aga kahtlemata piibli kümme käsku, kuigi nende juures pole täpsustatud, mis juhtub mõne käsu rikkujaga. On vaid ähmane lubadus surmajärgsest elust allilmas , kuid puht õiguslikust vaatenurgast vaadeldes on Nebukadnetsari süsteem tunduvalt mõjuvõimsam - just nimelt reaalsete karistuste tõttu. Aga kuidas on lood kuritöö ja karistusega kirjandusmaailmas läbi aegade? Millised on ilukirjanduses kasutatavad karistused ning mis ahvatleb kõikvõimalikke tegelasi siiski mõne kuritööga hakkama saama?
Mõned inimesed on täiesti kindlad, et nad on teistest paremad, Nietzschelikud üliinimesed. Sellega kaasneb arusaam, et neil on õigus mõista iseenese tarkusest teiste üle kohut. Saab võrrelda "Hamleti" Claudiust, kes tegi ka põhimõtteliselt midagi sellist ja kuigi moraalselt ta tundis, et ta peaks oma tegu kahetsema, ei teinud ta seda."Kuritöö ja karistuse" Raskolnikov üritas paaniliselt oma tegu endale õigustada, ta ei lasknud mõttel, et ta midagi valesti tegi, pähegi tulla. Sarnaseid analooge leidub pea kõikides kirjatükkides, iga ilukirjanduslik teos kätkeb endas tegelast, kelle üheks negatiivseks jooneks on just selline ignorantne egoism . Taolised tegelased on sõltuvalt olukorrast nii teiste süütegude hukkamõistjad kui ka kuriteo toimepanijad. Petlik tunne, et neis on midagi rohkemat, kui teistes, suunab pea automaatselt tolle "üli-inimese" ka seda isikut, kes mõne reegli vastu eksis, karistama. Olgu tema kuriteoks olnud üldlevinud tabu, nagu näiteks mõrv või abielurikkumine või siis hoopis midagi, mis puudutab otseselt ja isiklikult vaid eespoolnimetatud üliinimest, isehakanud kohtunikku - too kohtunik annab oma parima , et eksinu oma paraja palga saaks. See palk aga mõõdetakse talle otse loomulikult tolle üliinimese käe läbi.
Igas loos on tegelasi, kes mõne kuriteo või reegliterikkumise sooritavad. Olgu see tehtud tahtlikult või tahtmata , vastandumine ühiskonna normidele on siiski sooritatud. Kui Hamlet torkas läbi Poloniuse, arvates, et kardina taga seisab Claudius , sooritas ta ehk veelgi hullema teo, kui algselt plaanis - ta tappis enda jaoks süütuks tunnistatud inimese. Kuriteoks saab kindlasi lugeda ka Rosen . ja Guildern. reetmisplaani, mis küll läbi kukkus, kuid ka enne sooritamist avastatud kuritegu on karistust väärt. Nii juhtus ka nendega, kui Hamlet omavoliliselt nad karistuseks surma saatis. Ka Hamletis esineb eelpoolmainitud üliego tundemärke - ta tegutses iseseisvalt, mujalt luba küsimata. Kuid ehk oli hoopis see kuritegu? "Üli-inimlik" tegelaskuju sooritab ise pahatöö siis, kui tema määratud karistus osutub rangemaks, kui tavapärased normid väidavad või kui karistatav selleläbi tunduvalt rohkem piinlema peab. Mingi hetk on sellisel üliinimesel veel võimalus iseenda üle kohut mõista (Raskolnikov), kuid see võimalus väheneb ajaga , mil inimene muutub järjest ebainimlikumaks sõna otseses mõttes, sest ta arvab , et ta ei ole enam inimene, vaid midagi ülemat.
Mis aga on kuritöö ja sellele järgneva karistuse tagajärjed? Taaskord sõltub kõik suuresti olukorrast ja ajastust. Jevgeni Onegin läheb pahuksisse ühe ühiskonna kirjutamata reegliga, tappes selle tulemusel oma parima sõbra. Kui Onegin poleks olnud nii egoistlik ning oma negatiivse maiguga vaadete sõbrale tõestamisega liiga kaugele läinud, oleksid Lenski ja Olga ehk õnnelikult abielus. Ei oleks toimunud saatuslikku duelli ega Lenski tapmist ning kõigi elud oleksid sellest ainult võitnud. Kaasa arvatud Onegini enda oma, kes peale oma tegu siiski rängalt kahetsuses piinles. Kahes tuntud Shakespeare 'i teoses aga tapab ennast traagiliselt noor näitsik - "Hamleti" Ophelia surm on kaudselt põhjustatud Claudiuse jõrhkast veretööst ning " Romeo ja Julia " klannidevahelise verise sõja lõpptulemuseks on noore Julia vabatahtlik lahkumine teise ilma. Mõlemad neidised surevad võimul olevate meeste ebaseaduslike võtete pärast.
Olgugi, et ilukirjandus on vaid trükimust paberil - seal rulluvad lugejate ees lahti metsikud intriigid, verised võitlused ja haaravad pöörded. Armsaks saanud tegelased on kõik aga päriselust maha kirjutatud, tera siit, ja teine sealt - ning nõnda on raamatukaante vahele üle kandunud ka needsamad käsud-keelud, mis tõelises ajalooski tuntud. Samamoodi, nagu on olemas erineva iseloomuga inimesi on ka karakterid raamatulehekülgedel veidi erinevad ning igatühte neist motiveerib oma stiimul, mis mõnikord tõukab tegelase ebaseaduslikule teele. Kuid nagu meie maailmaski on ka kirjanike värviderohkes fantaasiamaailmas igale kuritööle ka sobiv karistus.