Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Kiirlaenuturg – analüüs ja
ettepanekud
Veebruar 2014
Käesoleva analüüsi on
koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (Tea Danilov, Thea
Palm , Riina Piliste, Kristina Ojamäe), saades kaastööd ja abi Rahandusministeeriumilt (
Thomas Auväärt,
Janika Aigro,
Kadri Siibak), Justiitsministeeriumilt (Indrek Niklus), Sotsiaalministeeriumilt
(Karin Kiis), Finantsinspektsioonilt (
Andre Nõmm) ning Tarbijakaitseametilt (Andres Sooniste, Kristi
Koora).
Sisukord 1.
LAENUPAKKUMINE .......................................................................................................................... 2
1.1.
Analüüsi objekt ........................................................................................................................ 2
1.2.
Turu maht ................................................................................................................................ 2
1.3.
Intressid ja krediidikulukus ...................................................................................................... 4
1.4.
Turu koosseis, äritegevuse tasuvus ......................................................................................... 5
2.
LAENUNÕUDLUS .............................................................................................................................. 8
2.1.
Kiirlaenuvõtjate üldarv ............................................................................................................ 8
2.2.
Makseraskustes laenuvõtjad ................................................................................................... 8
2.3.
Inkassofirmade poolt sissenõutavad kiirlaenuvõlad ............................................................. 10
2.4.
Kiirlaenudega seotud täitemenetlused ................................................................................. 12
2.5.
Kiirlaenu -võlglastest võlanõustajate pilguga ......................................................................... 14
3.
ÕIGUSLIK ANALÜÜS ....................................................................................................................... 17
3.1.
Kehtiva õigusraamistiku kujunemine ja selle
tõhusus .......................................................... 17
3.2.
Kiirlaenudega seotud
kohtupraktika ..................................................................................... 27
3.3.
Kehtiv järelevalvekorraldus tarbijakrediidi turul ................................................................... 30
4.
TEISED RIIGID ................................................................................................................................. 34
4.1.
EL-s läbiviidud uuring intressipiirangu mõjust ...................................................................... 38
4.2.
Läti ......................................................................................................................................... 39
4.3.
Soome .................................................................................................................................... 41
5.
ETTEPANEKUD ............................................................................................................................... 50
5.1.
Võlgniku kaitse ...................................................................................................................... 51
5.2.
Turukorralduslikud meetmed ................................................................................................ 54
5.3.
Meetmed võlgadega toimetuleku toetamiseks .................................................................... 57
1
1. LAENUPAKKUMINE 1.1. Analüüsi objekt „Kiirlaenuturg“ on käibeväljend, mida võib mõista väga mitmeti. Käesolevas
analüüsis mõistetakse selle all lühiajalist (keskmiselt 3 kuud) tarbijakrediiti kas tarbimislaenu või
järelmaksu vormis. Reeglina arvatakse, et
kiirlaen on ilma tagatiseta laenukohustus, kuid
tegelikkuses eksisteerib ka väikesesummalisi (alla 1000 EUR) ja lühiajalisi (kuni 1 a)
laene , mida tagatakse eraisiku käenduste või hüpoteekidega ning mille väljastamine jääb
sageli samuti 24h piiresse laenutaotluse esitamisest arvates.
Seega võib ka teatud osa finantsjärelevalvele alluvate
krediidiasutuste poolt
väljastatavatest tarbimislaenudest lugeda kiirlaenudeks ning kommertspankadest on
iseäranis
BigBank tuntud selles segmendis tegutsejana1. Kuigi
kommertspankade kohta on
agregeeritud info olemas (eraisikutele väljastatud tarbimislaenude
jääk ning
krediidikulukuse määr), ei ole Finantsinspektsioonil lubatud väljastada andmeid üksikute
pankade kaupa, seega pole täpselt teada, millised on erinevused kommertspankade vahel
tarbimislaenude mahtudes, intressides või tehingutasudes. Samuti ei anna krediidiasutuste
kohta kättesaadav statistika infot viivisintresside taseme kohta.
Kuna aga Finantsinspektsiooni järelevalvega katmata turul (edaspidi: reguleerimata
turg )
on infoprobleemid veel
tõsisemad , tegeleb
käesolev analüüs eelkõige sellest
turusegmendist ülevaate
saamisega . BigBank on kiirlaenuturu osalisena sisse arvestatud
nende uurimisküsimuste juures, kus see on tervikpildi saamiseks oluline.
1.2. Turu maht Reguleerimata turust ülevaate saamiseks kasutati Äriregistrist kättesaadavaid
majandusaasta aruandeid. Kiirlaenu pakkuvate ettevõtete väljaselgitamiseks kasutati
EMTAK andmebaasi klassifikaatorit nr 64929 („Muu laenuandmine, v.a pandimajad“),
Majandustegevuse registri (MTR)
tegevusala „Laenutehingud“ ning Tarbijakaitseameti
andmebaasi. Lõppnimekirja jäid
ettevõtjad , kelle veebileht üheselt kinnitas
laenupakkumise alal
tegutsemist ning oli samas ka ajakohane.
Lõplikku nimekirja jäi 123 ettevõtjat, kellest
neljal puudusid majandusaasta aruanded
kõigi vaatluse alla olevate aastate (2010, 2011 ja 2012) kohta. Ühe aasta aruanne oli
vaadeldud ajavahemikul esitamata 34 ettevõttel ja kahe aasta aruanne 10 ettevõttel.
1 „BIGBANK AS on keskendunud tarbimislaenudele. Panga strateegiast tulenevalt moodustas 1.12.2012 seisuga
sissetuleku tagatisel (
ehk ilma tagatiseta – autori märkus) väljastatud laenude osakaal kogu laenuportfellist
84,3%.“
Allikas: BIGBANK AS. Konsolideeritud aastaaruanne 2012. 2
Reguleerimata turu mahu hindamiseks kasutati bilansikirjet „nõuded ja ettemaksed“, mis
kajastab klientide vastu ülevalolevaid nõudeid konkreetse majandusaasta lõpu seisuga ja
on tõlgendatav laenujäägina. Tulemusi esitab alljärgnev joonis (joonis 1). Selle
tõlgendamisel tuleb silmas pidada, et saadud tulemused ilmselt alahindavad
tegelikku laenujääki, arvestades, et päris paljudel ettevõtjatel oli üks või mitu majandusaasta
aruannet esitamata ning neid andmeid seega kasutada ei olnud võimalik.
Kiirlaenuettevõtete bilansiliste nõuete summa, mln EUR 140
118
120
93
100
80
70
60
40
20
0
2010
2011
2012
Joonis 1. Kiirlaenuettevõtete bilansiliste nõuete summa (mln EUR). Allikas: Äriregister,
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arvutused
Nagu näha, ulatus reguleerimata turu laenujääk 2012. aastal
118 miljoni euroni ning on
viimasel kahel aastal kasvanud
keskmiselt 30% aastas, mis on keskmise
laenusumma suhtelist väiksust (turuosaliste hinnangul alla 300 euro) ja laenude lühikesi tähtaegu
arvestades väga kiire tempo.
Võrdluseks, kommertspankade (sh BigBank) poolt eraisikutele väljastatud
tarbimislaenude jääk küündis 2012. aastal 600 miljoni euroni (vt. joonis 2).
Kokkuvõttes ulatus tarbimislaenude jääk Eestis 2012. aasta lõpuks kättesaadavaid
andmeid arvestades 726 mln euroni, millest 118 miljonit
ehk 16% moodustas
reguleerimata turu laenujääk ja 61,6 miljonit BigBanki Eesti üksuse laenujääk. Kui
arvestada BigBanki laenujääk kiirlaenuturu jäägi hulka, kujuneb kiirlaenuturu summaarseks
jäägiks ca 180
MEUR ehk 25% tarbimislaenude kogujäägist.
3
1000
800
600
400
200
0
Kinnisvara tagatisel
Käendus ,
garantii , muu
tagatis Tagatiseta
Joonis 2. Krediidiasutuste poolt kodumajapidamistele antud laenude jääk tagatiste lõikes
(mln EUR). Allikas: Eesti
Pank 1.3. Intressid ja krediidikulukus Kommertspankade poolt antud tarbimislaenude
intressimäärad on viimasel kolmel aastal
jäänud vahemikku 13-22%. Reguleerimata turu kohta agregeeritud intressiinfo puudub,
kuid üksikute näidete baasil võib julgelt väita, et see on palju kõrgem.
Swedbank on
hinnanud kiirlaenu- ja muud tüüpi tarbijakrediidi-ettevõtete intressitaseme
vahemikuks 10-730%. Portfelli keskmist intressi ei avaldata, ligikaudse arvutusega on see suurusjärgus
50%.2
Lätis kehtib aruandluskohustus tarbijakrediiti pakkuvatele ettevõtetele (kes ei ole
kommertspangad ) alates 1.
jaanuarist 2013 ning Läti Tarbijakaitseametile on esitatud
esimese poolaasta andmed3. Vastavalt esitatud aruandele jäid kiirlaenude kaalutud
keskmised aastaintressid Läti turul 2013. a esimesel poolaastal vahemikku 99-103%
Ka krediidikulukuse määr on reguleerimata turul palju kõrgem kui kommertspankade
tarbimislaenudel, kõrgem on ka tehingukulude osakaal krediidikulukuses ehk lepingu
sõlmimise ja muutmise jm
tasud moodustavad suurema osa nõude kogusummast. Samas
tuleb intressi või krediidikulukuse määra võrdlemisel ka arvestada, et laenusummad ja
laenutähtajad on reguleerimata turul
enamusel juhtudel lühemad kui kommertspankadel,
aga krediidikulukust arvutatakse aasta baasil. Kui kaheks nädalaks 50 euro laenamisel
2 „Tarbimise finantseerimise problemaatikast“ – Swedbank, august 2013, ettekande slaidid
3
http://www.ptac.gov.lv/upload/2013_parskats_par_nebanku_kredit_sekt_1_01_2013_-30_06_2013.pdf, lk. 10
4
tuleb tagasi maksta 58 eurot, on kahe nädala
intress 16%, aga aasta peale arvestatuna (52
nädalat) 416%.
1.4. Turu koosseis, äritegevuse tasuvus Laenuturu reguleerimata osas tegutseb üle 100 ettevõtte ning nende arv kasvab. Kasvu
üheks põhjuseks on eriti viimasel ajal märgatav trend, et teistest Euroopa Liikmesriikidest
tulevad ettevõtted Eestisse, kuna Eestis kehtivad laenuandmisele leebemad nõuded (nt OÜ
Mogo, 4finance OÜ).
Samas on turg laenumahtude mõttes küllalt kontsentreeritud,
90% turumahust annavad
30 ettevõtet ning
50% turumahust üksnes 6 ettevõtet. Kuueks suurimaks
laenukontoriks (arvestamata järelmaksu-
pakkujaid ) osutusid 2010-2012
aastail SMS
Laen AS, PLACET GROUP OÜ (SMS
Money ),
Folkia AS Eesti filiaal (Monetti),
MCB Finance Estonia OÜ (Credit24),
Hüpoteeklaen OÜ ning
MiniCredit AS.
Esikümnesse mahuvad veel ka Raha24 OÜ, Ferratum Estonia OÜ, Odav
Laen OÜ ning
2012. aastal jõuliselt turule sisenenud
SNEL Grupp OÜ (BestCredit) (vt. joonis 3).
Nõuded ja ettemaksed (EUR) 14 000 000
12 000 000
2 012
10 000 000
2011
8 000 000
2 010
6 000 000
4 000 000
2 000 000
0
Joonis 3. Kümne suurima kiirlaenuettevõtte nõuded klientide vastu aastail 2010-2012.
Allikas: Äriregister
Vaadates nende kümne loetletud ettevõtte äritegevuse tasuvust (joonis 4),
selgub , et
viimasel kolmel aastal on nad kõik olnud kasumis (v.a Folkia AS Eesti filiaal aastal 2012
ja Raha24 OÜ aastal 2011). Kõrgeimad puhaskasumid on küündinud üle 1,5 miljoni euro.
Samas on need tulemused küllalt tagasihoidlikud BigBanki majandusnäitajate taustal,
kelle Eesti üksuse
puhaskasum 2012. aastal ulatus üle 5 miljoni euro.
5
Kasumi osakaal intressituludest on ettevõtteti väga kõikuv, kuid reeglina üle 15%,
üksikutel juhtudel ka 40% või rohkem.
Puhaskasum (EUR) 2 000 000
1 500 000
1 000 000
500 000
2010
2011
0
2012
-500 000
Joonis 4. Kümne suurima kiirlaenu-firma (v.a BigBank) puhaskasum aastail 2010-2012
(EUR). Allikas: Äriregister
*SNEL Grupp alustas tegutsemist alles 2012. aastal. ** Raha24 OÜ-l, Ferratum Estonia OÜ-l ning Odav Laen AS-l on igaühel vaadeldud perioodil esitamata 2012. a majandusaasta aruanne, seega selle aasta kohta info puudub. Ebatõenäoliselt laekuvad nõudeid on majandusaasta aruannetes kajastanud üksnes väike
hulk ettevõtteid. Tuvastatud 123 ettevõttest olid vastavad andmed 2011. aastal olemas 33
ja 2012. aastal 25 teenusepakkuja kohta. Olemasoleva info alusel on keskmine kahjususe
määr 14,6% aastal 2010; 13,1% aastal 2011 ja 21,6% aastal 2012. Swedbanki andmetel
on kiirlaenufirmade probleemsete laenude osakaal küllalt erinev, suurusjärgus 13-36%.4
Läti pangandussektori-välisel laenuturul oli 2013. a I poolaastal tähtaegselt
tagasilaekuvate kiirlaenu-nõuete osakaal 65% ehk ca üks kolmandik nõuetest olid
probleemsed5. See vastab päris hästi hinnangutele, mida Eesti finantssektoris tegutsejad
on andnud kiirlaenuäri spetsiifika kohta Eesti turul – makseviivitusse satub kolmandik
väljaantud laenudest. Pikaajalises maksehäires (rohkem kui 180 päeva) on ca 16% Läti
kiirlaenu-nõuetest.
Muud tüüpi tarbimiskrediidi puhul, mis on väljastatud
pangandussektori-väliste krediidipakkujate poolt, on vastavad määrad 75% ja 13%.
4
Sealsamas 5
http://www.ptac.gov.lv/upload/2013_parskats_par_nebanku_kredit_sekt_1_01_2013_-30_06_2013.pdf 6
KOKKUVÕTE Kiirlaenuturul tegut
seb üle 100 ettevõtte, kuid 90% turumahust annavad 30
ettevõtet ja 50% mahust üksnes 6 ettevõtet
Kiirlaenuturu laenujääk 2012. a lõpu seisuga oli hinnanguliselt 118 MEUR (kui
lisada BigBank, siis 178 MEUR), mis moodustab 16% tarbimislaenude kogujäägist
(koos BigBankiga 25%)
Reguleerimata laenuturu maht on viimasel kolmel aastal kasvanud keskmiselt 30%
aastas
Intressid ja krediidikulukus on reguleerimata laenuturul kommertspankade
tarbimislaenudega võrreldes oluliselt kõrgemad ning krediidikulukusest
moodustavad kõrvalnõuded (lepingu sõlmimise ja muutmise jms tasud) suurema
osa kui kommertspankade tarbimislaenudel
Kiirlaenuäri on aastail 2010-2012 olnud kasumlik, kuid
kasumlikkuse määr on
ettevõtteti väga kõikuv, järeldusi keskmise kasumlikkuse kohta on keeruline teha
Erinevate hinnangute kohaselt ca 1/3 reguleerimata turul antud laenudest ei laeku
tähtaegselt tagasi
7
2. LAENUNÕUDLUS 2.1. Kiirlaenuvõtjate üldarv Hinnangut kiirlaenu kasutanud leibkondade arvule pakub „Eesti leibkondade
finantskäitumise uuring“, mida TNS
Emor viib Eesti Panga tellimusel läbi igal aastal.
Viimase küsitluse, mis hõlmas ajavahemikku 2011 september kuni 2012 september,
kohaselt on SMS või kiirlaenu
võtnud 2% leibkondadest. See tulemus on samaväärne
aasta varem saadud tulemusega.
Samas on
uurijad avaldanud arvamust, et küsitlus alahindab tegelikku olukorda, kuna
inimesed pole varmad tunnistama, et on võtnud kiirlaenu. Näiteks Swedbanki hinnang
kiirlaenuvõtjate arvule on palju suurem, üle 100 000 isiku, tõenäoliselt veel palju
rohkemgi . Kui lähtuda ülalpool esitatud summaarsest laenujäägist (118 mln EUR) ning
võtta arvesse, et keskmine väljalaenatav summa on 300 EUR ning paljudel isikutel on
võetud korraga rohkem kui üks laen (arvestame nt keskmiselt kolme paralleelse laenuga
isiku kohta), saame tulemuseks 127 000 isikut. Kui arvestada kahe laenuga keskmiselt
isiku kohta, on tulemuseks 190 000 isikut. Seega on selge, et laenukontorite ülevalolevat
laenujääki arvestades
peab kiirlaenu võtnud isikuid Eestis olema rohkem kui 100 000.
Tarbijakaitseamet on
järelevalve käigus jõudnud tõdemusele, et kiirlaenu-klientide arv
kasvab pidevalt,
sealjuures enim kasvab klientuur Ida-Virumaal ja peamiselt on kliendid
eagruppides 25-30 ja 55-60 aastat.
2.2. Makseraskustes laenuvõtjad Eestis on 30.01.2014 seisuga
34 706 isikut, kellel on kiirlaenude või tarbijakrediidile
spetsialiseerunud ettevõtete poolt välja antud laenude alusel tekkinud maksehäired.
Sealhulgas 19 671 inimesel on üks kehtiv maksehäire ning 15 035 inimesel on kaks ja
rohkem kehtivat maksehäiret.
2013. aasta 1. oktoobri seisuga oli maksehäires isikuid veel 34 047. Sellest ajahetkest
pärineb ka detailsem jaotus maksehäirete arvu alusel, mis on järgnev:
1 maksehäire oli 19 671 eraisikul,
2-3 maksehäiret oli 11 301 eraisikul,
4-10 maksehäiret oli 3 225 eraisikul,
rohkem kui 11 maksehäiret oli 33 eraisikul.
Võlanõustajatega peetud jutuajamised annavad tunnistust, et probleemsete kiirlaenuvõtjate
arv kasvab. Kui 2010. aastal otsis Tallinna
sotsiaaltöö keskusest abi 418
8
kiirlaenuvõlgadega
hädas olevat isikut, siis 2011. aastal 443 isikut, 2012. aastal 678 isikut
ja 2013.a 9 kuu seisuga oli neid juba 641 isikut.
4-10
10%
11…
1
0,10%
2-3
2-3
1
33%
57%
4-10
11…
Joonis 5. Võlgnike jaotus maksehäirete arvu järgi, seisuga 1.10.2013. Allikas:
Krediidiinfo
Kui aastail 2010-2011 oli enim võlgnevusi seotud eluasemelaenudega (masust tingitud
tagatisväärtuste vähenemine), siis nüüdseks on eluasemelaenuvõlgadega pöördujaid
vähemaks jäänud. Kiirlaen on hetkel trahvide järel kõige suurem maksehäirete
tekitaja .
Eriti problemaatiline on, et pärast esimese makseviivituse tekkimist hakkavad kuhjuma
arvukad kõrvalnõuded, mis väga kiiresti ja suurel määral kasvatavad juba
olemasolevat võlakoormust. Pole harvad nõuete kasvamised kolme-neljakordseks, vahel ka palju
suuremaks . Krediidikulukuse määra arvestusse need aga ei lähe. Tihti ei ole
kõrvalnõudeid või nende suurusi ka laenulepingus välja toodud, mistõttu
laenuvõtja ka
parima tahtmise juures nendega laenulepingu sõlmimise hetkel arvestada ei oska.
Näidisloetelu tavapäraselt lisanduvatest kõrvalnõuetest, kui on tekkinud makseviivitus:
o Võlanõudekiri6
o Meeldetuletus- ja hoiatuskiri, lisaks ka käendajale
o Esimene, teine jne
meeldetuletuskiri o Kiri, mis annab teada nõude sisestamisest maksehäireregistrisse
o Viivised (nende arvestamise ajal
intressiarvestus ei peatu!)
o Lepingu muutmise /
pikendamise tasu
o Korduvanalüüsi tasu (korduvpäring maksehäireregistrisse)
o Inkassotasu
6 Meeldetuletus-, nõude- jm kirjade tasu võib
ulatuda 50 euroni tükist
9
o Kohtukulud:
o Maksekäsu
riigilõiv (kiirmenetluse korral
o
Hagi alustamise tasu (hagimenetluse korral)
o Täitemenetluse alustamise tasu
o Täituri tasu
Seaduslikud õigused nõuet vaidlustada või vastuväiteid esitada on võlgnikul olemas, aga
reeglina ei osata ega suudeta neid kasutada, kuna kas ei saada kohtuteadet kätte, ei saada
aru, millega on tegemist ja püütakse probleemist
vabaneda selle ignoreerimisega (madal
õigusteadlikkus), ei suudeta kanda õigusabikulusid, et oma õigusi realiseerida vms.
2.3. Inkassofirmade poolt sissenõutavad kiirlaenuvõlad Kuna võib arvata, et maksehäireregistris ei kajastu
sugugi kõik kiirlaenudega
makseraskustesse sattunud isikud, viidi ka inkassoettevõtete seas läbi küsitlus, eesmärgiga
selgitada välja, millises suurusjärgus on inkassoettevõtete käes kiirlaenu-tüüpi nõudeid
ning kui ligikaudu kui paljude eraisikute vastu.
Kuigi inkassoturul tegutseb üle 40 ettevõtte, on samas turg väga kontsentreeritud ehk
nelja
suurima inkassoettevõtte käes on müügimahtude alusel kaks kolmandikku inkassoteenuste turust ja 10 suurima käes üle 80% turust. Piisavaks valimiks hinnati
seetõttu 14 inkassofirmat, neist kümme
suurimat vastavalt Krediidiinfo turuülevaatele
„Inkassofirmad 2012“ ning neli kiirlaenudele spetsialiseerunud väiksemat
firmat .
Väiksemate spetsialiseerunud inkassoettevõtete lisamine valimisse on oluline, kuna
konsultatsioonid inkassofirmade esindajatega tõid esile, et kiirlaenuettevõtted eelistavad
tarbida pigem väiksemate või omaenda
kontserni kuuluvate inkassofirmade teenuseid7,
seega üksnes kümne suurima inkassofirmaga piirdumine ei annaks olukorrast piisavat
ülevaadet.
Kuna ettevõtetel tekkis raskusi „kiirlaenu-tüüpi nõuete“ määratlemisel oma portfellis ja
kiirlaenu kohta ei eksisteeri ammendavat legaaldefinitsiooni, piirduti küsimusega nõuete
olemasolu kohta, mille omanikuks on kümme suurimat kiirlaenu-firmat.8 Allolev tabel
esitab saadud vastuseid9:
7 Lindorff Eesti AS: „Võla sissenõudmise vähene reguleeritus ning ettevõtetele litsentseerimise nõuete
puudumine võimaldab kiirlaenufirmade omanikeringiga seotud ettevõtetel nõuda kiirlaenuvõlgnikelt
ebamõistlikke sissenõudmiskulusid, mis omakorda suurendab kiirlaenuvõlgniku võlakoormust.“
8 SMS Laen AS, Placet Group OÜ, Folkia AS Eesti filiaal, MCB Finance Estonia OÜ, Hüpoteeklaen OÜ,
Bigbank AS, Ferratum Estonia OÜ, Mini
Credit AS, Raha24 OÜ, SNEL Grupp OÜ, Odav Laen AS
9 Condor
Inkasso OÜ ja Plusplus Inkasso OÜ teatasid, et ülalmainitud
firmadelt nende portfellis nõuded
puuduvad. Era-
Liisingu Inkassoteenused OÜ-lt ja Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ-lt ei õnnestunud
10
Tabel 1. Inkassofirmade poolt sissenõudmisel olevad kiirlaenu-andjate nõuded
Nõuete kogusumma (EUR) Nõuete arv Unikaalseid Sissenõudja (inkasso) 01.12.2013 01.12.2013 isikuid 6 481 630,50 (sh põhivõlg 1 441 696
EUR ja kõrvalnõuded
Lindorff Eesti AS
5 039 934 EUR)
3793 3787 4 500 000 (põhinõude
ja
kõrvalnõuete vaheline
Julianus Inkasso
jaotus ca 50/50)
4700 Ca 85% Eeldab lisatööd (ei
saa
infosüsteemist
Intrum
Justitia AS
1 500 119,39 5651 välja võtta)
Creditreform Eesti OÜ
Ca 300 000 4567 Ca 80% 2338056,28 (sh põhinõude suurus
704 534
EUR
ja
kõrvalnõuete
suurus
OK Incure OÜ
1 633 522 EUR)
1371 1371 ITM Inkasso
4 096 919,75 10 252 10 252 4 605 140 (sellest
ca
90%
Castovanni OÜ
kõrvalnõuded)
10 735 9000 +/- 200 Pharmainvest OÜ
Ca 50 000 Ca 1000 1000 KOKKU 23 871 865,92 42 069 37 725* palutud andmeid saada. Inkassokeskus OÜ viitas andmete konfidentsiaalsusele ning vastas üksnes üldsõnaliselt,
et nõuete hulk ja sissenõudmisele suunatud nõuete summad on aasta-aastalt langevas joones, mis nende
hinnangul
viitab ilmselt võlausaldajate poolsele karmimale krediidipoliitikale või tarbijate paremale
maksevõimele.
11
*
Intrum Justitia puhul eeldati, et sarnaselt Julianus Inkasso ja Creditreform Eesti OÜ-ga on ka neil unikaalseid isikuid vahemikus 80-85% nõuetest (täpsemalt kasutati selle vahemiku keskmist
näitajat, ehk 82,5%) Esitatud tabel on kahjuks liiga katkendlik järelduste tegemiseks, kuna soovitud
representatiivsust ei õnnestunud mitmete
vastuste puudu jäämise tõttu saavutada. Kuid
siiski saab esile tuua, et inkassode kaudu sissenõutav summa
ca 24 MEUR vastab
ligikaudu veerandile aastasest kiirlaenu-jäägist. Unikaalsete isikute arv 37 725 on samas
suurusjärgus Maksehäireregistrist teada saadud 34 706
isikuga , kuid viitab asjaolule, et
kõiki võlgnikke ilmselt Maksehäireregistris pole – inkassofirmade portfellides on neid
rohkem.
Keskmine nõude summa kujuneb esitatud tabeli alusel 567 EUR suuruseks, mis on
märgatavalt suurem, kui keskmiselt võetav kiirlaen (ca 300 EUR). See osutab kõrvalnõuete
märgatavale osakaalule koguvõlas.
Seda järeldust kinnitavad üksikute inkassofirmade (kõigilt küsitletutelt ei õnnestunud seda
infot saada) endi ligikaudsed
hinnangud , mille kohaselt nende portfellis olevad kiirlaenu-
nõuded koosnevad umbes 50/50 kuni isegi 10/90 proportsioonis põhisummast ja
kõrvalnõuetest. Peamiseks põhjuseks kõrvalnõuete
suurele ja kasvavale osakaalule
sissenõutavates summades on kõrged viivisemäärad. Vestlustest inkassofirmade
esindajatega saab esile tuua, et kui makseviivitus on kestnud rohkem kui ühe aasta, on
kõrvalnõuded juba väga suure tõenäosusega põhisummast suuremad, moodustades
keskmiselt ca 70% kogunõudest.
2.4. Kiirlaenudega seotud täitemenetlused Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja andmetel oli 2013. a detsembri lõpu seisuga
eraisikutelt kiirlaenuvõlgade sissenõudmise
täitemenetlusi 23 275, unikaalseid füüsilisi isikuid 20492 ja sissenõutav summa
65,9 miljonit eurot. Need arvud ei
kajasta mitte kõiki
kiirlaenudega seotud täitemenetlusi, vaid üksnes kümne suurema kiirlaenuandja10 üksnes
neid sissenõudeid, mida pole edasi antud inkassofirmadele. Andmetes sisalduvad ka
krediidiasutusena
tegutseva Bigbank AS sissenõuded, mis aga kõik ei pruugi olla seotud
kiirlaenudega.
Kui arvestada, et tegemist on nõuetega, mille sissenõudmisel inkassofirmasid ei ole
kasutatud ning lisaks õnnestus eelmises alapunktis tuvastada 42 069 inkassofirmade käes
olevat nõuet,
saame sissenõudmisel olevate (nii kohtu kaudu kui väljaspool
kohtusüsteemi) nõuete arvuks juba 65 344. Unikaalseid isikuid küll kahjuks samamoodi
10 MCB Finance Estonia OÜ, Ferratum Estonia OÜ, Hüpoteekalen OÜ, Placet Group OÜ, SNEL Grupp OÜ, SMS
Laen AS, Folkia AS Eesti filiaal, Mini Credit AS, Raha24 OÜ, Bigbank AS
12
kokku liita ei saa, kuna ühe isiku vastu
olevast mitmest nõudest võib mõni olla
inkassofirma käes ja mõni teine otse kohtusse antud.
Kui jagada
kohtumenetluses olevate nõuete kogusumma unikaalsete võlgnike arvuga (tabel
2), selgub, et
keskmiselt nõutakse ühe isiku käest kohtu kaudu välja 3214 eurot, mis
on tublisti rohkem, kui eelmises alapeatükis
selgunud keskmine inkasso kaudu
väljanõudmisel olev nõue (567 EUR). Tõenäoliselt siiski teevad kohtumenetluse keskmise
sedavõrd suureks üksikud suured nõuded, sh 12 juriidilise isiku nõuded, mis päringu
sissenõudja-põhisusest tulenevalt andmetesse jäid.
Tabel 2. Kümne suurima kiirlaenuandja poolt kohtusse antud ja menetluses olevad nõuded
Sissenõudja* Toimikuid Füüs. võlgnikke Jur. võlgnikke MCB Finance Estonia OÜ
762
751
2
Ferratum Estonia OÜ
9
9
-
Hüpoteeklaen OÜ
34
34
-
Placet Group OÜ
2652
2428
-
SNEL Grupp OÜ
958
956
-
SMS Laen AS
112
95
-
Folkia AS Eesti filiaal
1030
1023 -
Bigbank AS
17718
15196
10
KOKKU 23275 20492 12 Allikas: Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda
*
MiniCredit AS-l ja Raha24 OÜ-l kohtusse antud nõuded puuduvad Kiirlaenuvõlgadega seotud menetluste arv on ajas liikunud tõusvas joones. Kümne suurima
kiirlaenuandja näitel on 2013. aasta novembri seisuga on nii menetlusse antud kui
lahendatud menetluste arvud juba ligi kaks korda suuremad kui 2010. aastal
tervikuna (vt.
joonis 6).
Ligikaudu 80% kiirlaenuvõlgadega seotud kohtuasjadest lahendatakse
maksekäsu kiirmenetluse korras.
13
4500 4212
3815
4000
3683
3405
3500 2975
3028
3000
2500
2139
2000
1680
1500
1000
545
500
157
162
224
0
2010
2011
2012
2013
Lahendatud menetlused
sh kiirmenetluse korras
sh antud üle hagimenetlusse
Joonis 6. Kümne suurema kiirlaenuettevõtte sissenõuded. Allikas: Kohtutäiturite ja
Pankrotihaldurite Koda
Maksekäsu kiirmenetluse eesmärgiks on lihtsamate nõuete
menetlemise kiirendamine ja
menetlusökonoomia. Võrreldes tavalise hagimenetlusega on see enam formaliseeritud ja
toimub suurel määral esitatud dokumentide ja neis kajastuvate andmete alusel. Selles
menetluses kohus ei hinda tehingu võimalikku tühisust (TsÜS §86)11 või tüüptingimuste
ebamõistlikku kahjustavust (VÕS §42 lg 3), mistõttu neid tarbija õigusi ei ole pärast nõude
vaidlustamise ajaperioodi (15 päeva) möödumist enam võimalik realiseerida.
2.5. Kiirlaenu-võlglastest võlanõustajate pilguga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium viis võlanõustajatega 15.10.2013 läbi
ümarlaua-arutelu, lisaks saadeti võlanõustajatele elektrooniline küsitlusankeet, millele
vastas neli võlanõustajat. Nende hinnangud langesid kokku järgmistes punktides:
1) Tarbimiskrediidi võlgadega on hädas
eelkõige madalama haridustasemega (põhi-
kesk- ja kutseharidus)
isikud, kõrgharidusega võlgnikke on oluliselt vähem.
2) Probleemidega võlgnike
kuusissetulek on reeglina Eesti keskmisest madalam,
võlgnike
enamuse
moodustavad
töötud ,
miinimumpalgaga
töötajad,
toimetulekutoetuse saajad ja töövõimetuspensionärid. See viitab selgelt asjaolule, et
laenuvõtjate taustakontroll laenuandjate poolt on (olnud) puudulik. Ka
võlgnik ise
11 Heade
kommete või avaliku korraga
vastuolus olev tehing on tühine, muu hulgas juhul, kui pool teadis või pidi
teadma teise poole raskest olukorrast ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel
või kui poolte vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
14
sageli ülehindab oma võimet laene tagasi maksta – laenu(de) tagasimakse protsendina
sissetulekust ületab normaalseks peetavat 40% ja küünib paljudel juhtudel tublisti üle
selle.
3) Harva on võlanõustamisele tulijal võetud üksnes üks laen.
Reeglina on laene mitu, 4-
5 või rohkem. Enamasti ollakse samaaegselt võlgu erinevatele krediidipakkujatele:
kommertspank , laenukontor, järelmaksu-
pakkuja . Erinevad
võlad on ka
erinevas sissenõudmise astmes – mõni nõue on
loovutatud inkassole ning mõni on samas juba
kohtutäituri käes. Väga sageli rakendub ühe võlgniku suhtes korraga mitu
inkassofirmat ja mitu kohtutäiturit. Eriti mitme kohtutäituriga samaaegne suhtlemine
valmistab võlgnikele raskusi, kuna igaühele neist tuleb teha avaldus elatusmiinimumi
arvele allesjätmiseks, vastasel juhul arestitakse
konto täies ulatuses.
4)
Arestitud arveldusarvetega isikute arv kasvab aasta-aastalt ja on ületanud 100 000
isiku piiri (arvestades kõiki võlgnevuste liike, mitte üksnes kiirlaenuvõlgasid).
Arestitud arveldusarvetega isikutel sageli puudub
motivatsioon tööle minna ja veel
sagedamini asutakse töötama ümbrikupalga eest, et vältida raha äraandmist
kohtutäiturile. Ka aresti olemasolu ei takista vahel uusi laene juurde võtmast, sest
paljud kiirlaenukontorid pakuvad sularahalaene, mis toimetatakse kätte posti teel.
5) Kuigi arvulist statistikat pole võimalik esile tuua, ei ole kahjuks harvaesinev olukord,
kus laenuvõtja jääb ilma oma eluasemest. Vahel realiseerib selle
kohtutäitur täitemenetluse käigus, aga mõnel juhul on kiirlaen või muud tüüpi
tarbimislaen hüpoteegiga tagatud. Eluasemest ilma jäänute
valikud eluasemeturul pole kiita, sest
Eestis on vähe munitsipaalkortereid või madala hinnatasemega eluasemeid saadaval
üüriturul.
6) Vanusegruppidest jäävad kiirlaenudega enim hätta noored inimesed (vanuses 25-39).
Teine eristuv grupp on pensionieelikud, kelle sissetulekud tööturul on kokku
kuivanud.
7) Kiirlaenu võtmise sagedasemate põhjuste seast saab esile tuua:
a. Vajadus
katta elamiskulusid (kommunaalkulude tasumiseks, toidu
ostmiseks ) –
noored emad, paljulapselised pered
b. Tarbekaupade soetamiseks (
rõivad /
jalatsid ,
elektroonika )
c. Teiste võlgade maksmiseks
Intervjuu käigus toodi lisaks esile, et SMS-laen võib eriti noorte inimeste puhul olla
võetud ka peo käigus, järelemõtlematult.
15
8) Võlgnikud ei ela sageli rahvastikuregistris
asuval aadressil ja seega ei saa
meeldetuletuskirju, kohtumenetluse algatamise teateid jne kätte või saavad need kätte
hilinemisega. Lisaks ei ole nad piisavalt õigusteadlikud, et osata esitada vastuväidet,
juhul kui nõue on ebaõiglaselt suur. Selle tulemusena tehakse enamus
väljanõudeotsuseid tagaselja või kiirmenetluse korras ning laenutingimuste vastavust
heale laenuandmise tavale (TsÜS §86 lg 1, VÕS § 42 lg 3 p 5) ei
kontrollita , mis viib
mitmel puhul liigkasuvõtjalike nõuete tegeliku väljamõistmiseni kohtu poolt.
KOKKUVÕTE EMORi küsitluse andmetel on SMS-laenu või kiirlaenu võtnud 2% leibkondadest, kuid
turuosaliste hinnangud on tunduvalt suuremad, ulatudes üle 100 000 isiku
30. 01.14 seisuga on Maksehäireregistris registreeritud 34 706 isikut, kellel on kiirlaenu
või tarbimiskrediidiga seotud maksehäire
57% maksehäires eraisikul on makseviivituses üksnes üks laen, ülejäänutel 2-3 (33%
isikutest) või rohkem laene
Inkassofirmade kaudu sissenõudmisel on 1.12.13 seisuga vähemalt 42 069 kiirlaenunõuet
summas 23,9 MEUR, ligikaudu 38 000 isiku vastu
Kohtumenetluses on 2013. a detsembri lõpu seisuga 23 275 kiirlaenukontorite poolt otse
(ilma inkassoteenuseid kasutamata) sisse antud nõuet summas 65,9 MEUR, 20492
unikaalse isiku vastu.
Kokku ulatub maksehäires olevate kiirlaenu-nõuete üldarv rohkem kui 65 344 nõudeni.
Pikaajalises maksehäires (rohkem kui 1 aasta) olevate kiirlaenu-nõuete puhul on tavaline,
et kõrvalnõuded (viivised, lepingutasud, kahjuhüvitis jne) moodustavad rohkem kui 50%
sissenõutavast
summast .
Ligikaudu 80% kiirlaenuvõlgadega seotud kohtuasjadest lahendatakse maksekäsu
kiirmenetluse korras
Tarbimiskrediidi võlg
adega on hädas eelkõige madalama haridustasemega isikud, kelle
kuusissetulek on reeglina Eesti keskmisest madalam, võlgnike enamuse moodustavad
töötud, miinimumpalgaga töötajad, toimetulekutoetuse saajad ja
töövõimetuspensionärid.
Vanusegruppidest jäävad kiirlaenudega enim hätta noored inimesed (vanuses 25-39).
Teine eristuv grupp on pensionieelikud.
16
3. ÕIGUSLIK ANALÜÜS 3.1. Kehtiva õigusraamistiku kujunemine ja selle tõhusus
(meetmete jõustamise kronoloogilises järjekorras)
Võlaõigusseaduse (VÕS) tarbijakrediidi sätted tuginesid kuni aastani 2008 EL
tarbijakrediidi direktiivi (
direktiiv nr 87/102/
EMÜ tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide
õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) põhimõtetele. Kuna nimetatud direktiivi
sätteid ei kohaldatud krediidilepingute suhtes, mille summa jäi alla 200 euro ja ka
lepingutele, mis kohustasid tarbijat krediidi tagasi maksma vähem kui kolme kuu pikkuse
tähtaja jooksul, oli nn SMS-laenude
regulatsioon sisuliselt olematu.
12. märtsil 2008 võeti vastu uus reklaamiseaduse (ReKS) eelnõu, millega
sätestati
kohustuslik üleskutse tutvuda laenutingimustega ja konsulteerida asjatundjaga. Sellise nõude kaudu loodeti muuta laenupakkumise
reklaamid senisest tasakaalukamaks ja
ühtlasi teostada tõhusamalt järelevalvet agressiivsete laenureklaamide üle, mis rõhuvad
vaid laenusaamise lihtsusele ja
kiirusele . Lisaks tuli seaduse kohaselt reklaamis, millega
teavitatakse oma valmisolekust tarbijakrediidi
andmiseks või selliste lepingute
vahendamiseks,
ära näidata (vajaduse korral vastavate näidete lisamisega) krediidi
kulukuse määr. Krediidikulukuse määr tuli igal juhul ära näidata juhul, kui teavitati
valmisolekust anda tarbijale laenu, mille maksimaalne summa on väiksem kui 10 000
krooni või mille tagasimaksmise tähtaeg on kuni kuus kuud.
____ Praktikas on osutunud krediidikulukuse määr tarbijatele väga raskesti arusaadavaks
mõisteks. Tema eeliseks on tehingutasude hõlmamine , kuid probleemiks arvutamine
annualiseeritud kujul, mille tulemuseks on väikeste summade ja lühikeste tähtaegade puhul isegi 1000%ni ja üle selle küündivad kulukuse määrad, mis muutuvad tarbijale hoomamatuks. Lisaks ei anna krediidikulukus infot viiviste ja muude lisatasude kohta, mis kaasnevad maksetega viivitamisel . ------ 28.01.2008 jõustus uus
rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadus (RTRTS), milles
sätestati finantseerimisasutuste registreerimise kohustus majandustegevuse registris (MTR) ja kliendi tuvastamise nõue lepingu esmakordsel sõlmimisel. See
muudatus tulenes EL III rahapesu tõkestamise direktiivist, eesmärgiga vähendada anonüümselt
finantstehingutes osalemist. Loodeti ka, et see hoiab ära
olukordi , kus laenu võetakse teise
inimese nime all. RTRTS tähenduses käsitletakse finantseerimisasutusena ettevõtjaid, kes
majandustegevuses peamise ja püsiva tegevusena pakuvad oma nimel seaduses nimetatud
17
finantstehinguid,
mille
alla
kuuluvad
ka
laenutehingud,
nagu
tarbijakrediit,
hüpoteeklaenud, faktooring ja muud äritehingute finantseerimise
tehingud , sõltumata
sellest, kas nende ettevõtjate üle teostatakse riiklikku finantsjärelevalvet või mitte.
___
13. septembri 2013 seisuga oli majandustegevuse registris registreeritud 197 ettevõtet,
kelle tegevusalaks on märgitud „laenutehingud“. Iga kirje sisaldab ettevõtja nime,
äriregistri koodi, tegevuskohta ja registreerimise kuupäeva. Kuna sellega info ka piirdub ,
pole kahjuks võimalik üksnes registri baasil eristada eraisikutele tarbimiskrediidi (sh kiirlaenud ) pakkujaid muud tüüpi finantseerimisasutusena tegutsevatest ettevõtetest.
Seega ei paku register tema tänasel kujul võimalust teha väljavõtet ärimudeli alusel, et saada ammendav loend eraisikutele kiirlaene pakkuvatest ettevõtetest. Ammugi ei edasta
ettevõtjad registrile andmeid oma laenutegevuse sisuliste näitajate (laenumaht, klientide arv jne) kohta. ____ 1.mail 2009 jõustusid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) ja võlaõigusseaduse
muudatused, mille tulemusena kaotati ära summalised ja ajalised piirid tarbijakrediidi
direktiivi
sätete rakendamisel (varasemalt ei kohaldunud need sätted
laenudele , mis olid
väiksemad kui 200 eurot või mille tagasimaksmine toimus vähem kui kolme kuu jooksul),
et suurendada oluliselt tarbijate kaitset väikelaenude ja -krediitide
kasutamisel .
Eelnõuga
parandati tarbija võimalusi saada teavet laenu kohta enne lepingu
sõlmimist (kõige olulisemateks laenu aastaintressi määr, krediidi kulukuse määr ja tarbija
seadusest tulenev taganemisõigus) ehk enne tarbijale raha ülekandmist. Uue sättena viidi
sisse,
et tagasimaksmisega viivitamise korral ei saa tarbijalt nõuda seadusest
tulenevast viivisemäärast kõrgemat viivist. Nii sätestab VÕS § 415 lg 1, et tarbijalt ei
või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda § 113 lg 1 sätestatud viivise
määrast kõrgemat viivist ehk kohaldub VÕS §-is 94 sätestatud
intressimäär , millele
lisandub kaheksa protsenti aastas. Aga
kui lepinguga on ette nähtud kõrgem
intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga
ettenähtud intressimäär. Ning kuigi VÕS § 415 lg 1 ühest küljest keelab seadusjärgsest
(pluss kaheksa protsenti aastas) või lepingujärgsest intressimäärast kõrgema viivise
küsimise, lisab ta samas: „See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt
viivist ületava kahju
hüvitamist .“
Lisaks sätestati, et
tagasimaksmisel ebapiisava makse alusel toimub erinevate
kohustuste täitmine tarbijale soodsamalt (sätestati kohustus lugeda tarbija tehtud
osalise makse korral esmajärjekorras tasutuks võla sissenõudmiseks tehtud kulutused,
seejärel võlgnevuse põhiosa ja alles viimases järjekorras laenuintressid), mis võiks
18
motiveerida tarbijat julgemalt oma laenuprobleemiga tegelema, mitte nende eest
põgenema. Selle
muudatuse vajalikkust ilmestasid mitmed ka kohtusse jõudnud juhtumid,
mil tarbija poolt tehtud osamaksed oli
võlausaldaja arvestanud viiviste katteks ning pärast
mitmete maksete tegemist tarbija poolt polnud
põhisumma sugugi
vähenenud ja
tootis endises mahus nii intresse kui viiviseid12.
____
Uute normide rakendamise praktika käigus võib väita, et viivistega seonduv regulatsioon
on jätkuvalt hambutu. Võlausaldajad tuginevad oma viivisenõuetes lepingujärgse
intressimäära kasutamise võimalusele ning seadusjärgse intressimäära (pluss kaheksa
protsenti aastas) viivisemäärana esitlemine VÕSis on jäänud deklaratiivseks.
Lepingujärgsest intressimäärast suuremad viivised küsitakse välja seaduses lubatud
kahjuhüvitisena. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt
õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mille pooled näevad ette ka
tarbijakrediidilepingus intressimäärana, kuid kui viivisenõue on põhivõlast suurem, peab
võlausaldaja seda kohtus eraldi põhjendama. ____ Tsiviilseadustiku üldosa seaduse muudatuse tulemusena (TsÜS §86 lg 1)
loetakse heade
kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühiseks. Sama paragrahvi lg 2
kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas juhul, kui pool teadis või pidi
teadma teise poole raskest olukorrast ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt
ebasoodsatel tingimustel või kui poolte vastastikuste kohustuste väärtus on heade
kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et
vastastikuste kohustuste väärtus
on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas juhul, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt
eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuigi muudatuses nähti põhiseadusest tulenevat lepinguvabaduse piiramist, oli Riigikogu
õiguskomisjoni hinnangul piirang eesmärgi tähtsust silmas pidades proportsionaalne ja
kooskõlas põhiseadusega13. See kolmekordsena määratletud piirmäär eeldati tagavat turul
tegutsejatele piisava kasumi, aga samas reguleerima klientide jaoks sellise hinna-, viiviste
ja
intresside taseme, et teenus ei
kujuneks röövellikuks. Sisuliselt tähendas see, et
12 Kristiine
Naska „Vastutustundliku tarbimisühiskonna kujundamine krediidisuhetes“. EBS,
magistritöö , 2013
13 Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud
peavad olema
demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
19
ebamõistlikult kõrge krediidikulukusega kiirlaenu andjal on kohustus vaidluse korral
tõendada, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma teise poole rasketest asjaoludest. Sellest
sättest möödaminemiseks lisasid mitmed kiirlaenuandjad oma tüüptingimustesse
sõnastuse, mille kohaselt
laenusaaja kinnitab, et ta ei võtnud laenu oma raske olukorra
tõttu. Seda omakorda võib käsitleda tühise tüüptingimusena VÕS § 42 lg 3 p 11 alusel.
Tarbijakrediidileping, milles ei ületata seaduses sätestatud krediidi kulukuse piirmäära,
võib samuti olla vastuolus heade kommetega, kuid on seda siis muudel seaduses sätestatud
alustel, mille igal üksikjuhul tuvastab kohus (võlgniku avalduse alusel
Lisaks TsÜS §86-s sisalduvale tehingu tühiseks lugemise alusele reguleerib VÕS § 42
lepingu tüüptingimusi. VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et
tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav, kui teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist
või muud hüvitist.
Kiirlaenude
puhul
ongi
tavapäraselt
tegemist
tüüptingimustel
sõlmitud
tarbijakrediidilepingutega. Tarbija saab valida vaid laenu suuruse ja laenuaja pikkuse,
laenulepingu muud tingimused ei ole eraldi läbi räägitavad. Tüüptingimustel sõlmitud
tarbijakrediidilepinguga ette nähtud liiga suurt leppetrahvi, viivist või muid sarnaseid
kulusid võib pidada ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimuseks ja seetõttu tühiseks.
Tulenevalt
TsMS § 438 lg-st 1 ja §436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude
lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole
sellele tuginenud.
___ Riigikohtu õigusteabe osakonna kohtupraktika analüüsis14 tõdetakse, et TsÜS-i kui
eraõigusliku tuumikseaduse muutmine on tõenäoliselt mingil määral korrastanud kiirlaenuteenuste turgu, kuid ei abista märkimisväärselt neid isikuid, kes on sattunud
raskesse majanduslikku olukorda. Kuigi võlgnikud tuginesid tehingu heade kommete
vastasusele väga paljudes analüüsi objektiks olnud tsiviilasjades, siis vaid üksikutel juhtudel kohus jaatas heade kommete vastasust (eelkõige sundolukorra tõendamata
jäämise tõttu tehingu sõlmimisel). Vastavalt Riigikohtu praktikale pole üksnes seaduses sätestatud krediidikulukuse
piirmäära ületamine osutunud piisavaks aluseks krediidilepingu tühiseks lugemisele.
Lisaks on Riigikohus pidanud vajalikuks, et tarbija tõendaks tehingu tegemist
sundolukorras või kogenematuse tõttu. See aga tähendab, et norme, mis võimaldaksid
liigkasuvõtjalikud lepingud tühiseks lugeda, ei saa realiseerida kohtu enda algatusel, eriti 14
http://www.riigikohus.ee/vfs/1352/TehinguHeadeKommeteVastasus_MargitVutt.pdf 20
kui tarbija ei ole kohtus esindatud . Tagaseljaotsused on aga kiirlaenu-kohtuasjades pigem reegel kui erand . Seda võib pidada peamiseks põhjuseks, miks liigkasuvõtmise-vastased
normid Eesti õigusruumis praegusel hetkel ei toimi15. Teiseks põhjuseks saab lugeda maksekäsu kiirmenetluse kasutamist krediidiandjate poolt
võlgnevuste kohtu kaudu sisse nõudmisel, lootuses, et võlgnik ei esita etteantud tähtaja (15 päeva) sees vastuväidet. Kui vastuväidet ei esitata, ei kontrolli kohus nõude õigsust
ning väljastab maksekäsu vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-le 489, mille saab
ilma igasuguste muude formaalsusteta jõustada (täitemenetlusse anda)16.
Kohtud on ka leidnud, et ainuüksi korduv laenuvõtmine ei tõenda erakorraliste vajaduste
olemasolu. Samuti ei peeta heade kommete vastaseks kiirlaenu, mis on võetud ajutise
ülekulu kompenseerimiseks. Üldjuhul ei peeta kohtupraktikas ka makseraskustes võlgniku
laenu refinantseerimist ja uue, kõrgema intressimääraga laenulepingu sõlmimist heade kommete vastaseks. Tüüptingimuste tühiseks lugemist (VÕS § 42 lg 3 p 5) on kohtupraktikas sagedamini ette tulnud. Näiteks on kohtud otsustanud, et tühine on tüüptingimus, millega
krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud
kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi või tüüptingimus, mille kohaselt
krediidivõtja kohustub krediidiandja nõudel tasuma võlgnevuse menetlemise eest
meeldetuletuse tasu. Samuti on kohus pidanud tühiseks tüüptingimuseks laenulepingu
järgset viivisemäära 1% tasumata summalt päevas. Näiteks 1 kuuks võetud kiirlaen summas 191,73 eurot (3000 krooni), mille
tagasimaksmisega tarbija hätta jäi, tõi kaasa inkassofirma võlanõude summas 638,94
eurot pluss menetluskulude hüvitamise nõude summas 469,74 eurot, mis sisaldas ka
hageja õigusabikulu 270 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulu 110 eurot. Kohtu
otsusega mõisteti tarbijalt välja 236,82 eurot (võlg, intress ja viiviseintress) ning 51,60 eurot hageja menetluskulude katteks. Kohus pidas tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja
tühiseks laenulepingu järgset viivisemäära 0,25% tasumisele kuuluvalt summalt päevas (91,25% aastas) ja kohaldas viivise seadusjärgset määra. Menetluskulude osas pidas
kohus mõistlikuks õigusabikuluks 50 eurot ja ei lugenud menetluskuluks võla
sissenõudmisega seotud kulu. Tuleb aga arvesse võtta, et maksekäsu kiirmenetluses tüüptingimusi ei kontrollita ning samal ajal lahendatakse 80% kiirlaenuvõlgadega seotud kohtuasjadest just maksekäsu kiirmenetluse korras. 15 Karin Sein „
Protection of Consumers in
Consumer -Credit Contracts:
Expectations and
Reality in Estonia“
http://www.juridicainternational.eu/index.php?id=15318 16 Sealsamas
21
___ 23.
aprillil 2008 võeti Euroopa Liidus vastu uus tarbijakrediidi direktiiv 2008/48/EÜ,
millega tunnistati kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ. Direktiivi muutmise
vajaduse tingis asjaolu, et viimastel aastatel oli toimunud märkimisväärne areng tarbijatele
pakutavate ja nende poolt kasutatavate krediidiliikide osas. Turule olid tulnud uued
krediiditooted ja nende kasutamine sagenes pidevalt. Seetõttu oli vaja olemasolevaid
sätteid muuta ja laiendada nende kohaldamisala.
Uue tarbijakrediidi direktiiviga
ühtlustati Euroopa Liidu siseselt küllaltki detailselt nõuded tarbijakrediidilepingute
reklaamile, lepingueelsele ja lepingulisele teabele, krediidi kulukuse määra
arvutamisele, samuti täiendati ja täpsustati regulatsiooni tarbija taganemisõiguse
kohta, tarbija õiguse kohta krediit ennetähtaegselt tagasi maksta, tarbija
taganemisõiguse kohta tarbijakrediidilepinguga majanduslikult seotud lepingutest ja
kõrvallepingutest. Näiteks uuendusena võrreldes kehtiva regulatsiooniga tuli tarbija
teavitamiseks kasutada Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte, mis tagab oma
lihtsa ja selge struktuuriga teabe võrreldavuse ning kerge jälgitavuse.
Lisaks lepingueelsele teavitamiskohustusele pandi krediidiandjale kohustus tarbijat
lepingueelselt nõustada, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping on
kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks. Vajaduse korral peab
krediidiandja selgitama tarbijale sõlmitava tarbijakrediidilepingu põhiomadusi ja mõju.
Krediidiandjal on sõnaselge kohustus hinnata enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist
tarbija krediidivõimelisust, kasutades selleks vajaduse korral asjakohaseid andmekogusid. Eesti õigusesse võeti uus direktiiv üle 11. juulil 2011 kehtima hakanud VÕS ja ReKS
muudatustega.
Muuhulgas tuli i
gas tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalusele
osutavas reklaamis näidata ära sellise tarbijakrediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. Erisuseks lepingueelselt avaldatava krediidi kulukuse määra tüüpilise näitega oli
see, et reklaamis tuleb esitada tüüpiline näide keskmise tarbija jaoks, võttes arvesse sellist
krediidi kulukuse määra, mis on teatavat tüüpi krediidilepingute puhul kõige tõenäolisem,
ning ka nende lepingute esinemise sagedust konkreetsel turul. Krediidivahendaja peab
lisaks avaldama ka oma volituste
ulatuse eelkõige selles osas, kas ta teeb koostööd ühe või
mitme krediidiandjaga või tegutseb iseseisvalt.
Krediidivõimelisuse hindamise küsimust reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS)
vastutustundliku laenamise instituut (§ 403-2). See hõlmab
teenuse osutaja kohustust omandada teavet (vajaduse korral küsides tarbijalt ja kasutades asjakohaseid
andmekogusid)
, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediiti lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Tarbija krediidivõime hindamisel peab
krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad
asjaolud , mis võivad mõjutada tarbija
22
võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, määrates vajalike
hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta
olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.
Tarbija krediidivõime adekvaatsest hindamisest sõltub olulises osas, kas teenuse tarbija
satub laenu maksmisega raskustesse või mitte. Seega on see
otseses seoses
problemaatikaga, mida tarbijakrediiditurul võib täheldada, ehk ülelaenamise probleemiga.
____
Tegelikkuses võib väita, et tarbija krediidivõimelisuse hindamises need muudatused olulisi muutusi kaasa ei toonud . Kuna hindamistoimingute ulatuse saab krediidiandja ise
määrata ning asjakohaseid andmekogusid tuleb krediidivõimelisuse hindamisel kasutada
üksnes „vajadusel“, argumenteerivadki laenuandjad, et vajadus tekib üksnes teatud
summast (nt 900 EUR) suuremate summade puhul ning kuni selle piirmäärani võib piirduda kas tarbija (dokumenteerimata) ütlustega oma sissetulekute ja rahaliste
kohustuste kohta või veel vähem, üksnes maksehäireregistri päringuga. Ka lepingueelse teabe andmise nõuete järgimine on jäänud praktikas ebaühtlaseks.
Tarbijakaitseameti poolt 2011.a lõpus teostatud liisingfirmade pimeostude uuringust ja
2012. a laenutoodete jätku -uuringust, mis puudutas muuhulgas ka kiirlaenuandjaid ja
järelmaksu-pakkujaid, selgus, et paljudel juhtudel ei edastatud teabelehte õigeaegselt ning
laenu anti ka kõrge krediidiriskiga inimestele. ____ 5.aprillil 2011 jõustus võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus, mille ajendiks olid
väga paljude eluasemelaenuvõtjate probleemid laenude tähtaegse tasumisega olukorras,
kus
töötus oli masust tingitult kiiresti kasvanud, sissetulekud vähenenud ning tagatiseks
oleva kinnisvara väärtus langenud. 2010. a. veebruari lõpu seisuga moodustas
probleemsete laenude maht 4,39% eluasemelaenuportfellist. Hinnanguliselt tähendas see
seda, et Eestis oli hätta sattunud ca 6940 eluasemelaenuvõtjat (üksikisikut või peret).
Riigikogu õiguskomisjon leidis, et otstarbekas on reguleerida füüsilisest isikust võlgnike
võlgadega seonduvat laiemalt, mh näha ette terviklik menetlus võlgade
ümberkujundamiseks ja muuta ka olemasolevaid seadusi, eesmärgiga tagada võlgnikule
soodsam õiguslik keskkond, arvestades samas ka võlausaldajate õigustatud huvisid.
Makseraskustes füüsilisele isikule oli seni võlgadest pääsemise võimaluseks enne 30
aastast aegumistähtaega vaid võlavabastus pankrotimenetluses.
Eelnõu eesmärk oli pakkuda ajutistesse makseraskustesse sattunud füüsilistele isikutele
võimalus ümber kujundada võlad, ületada makseraskused, vältida pankrotimenetlust,
23
õppida toime
tulema tulevikus tekkivate finantskohustustega ning taastada oma
maksevõime .
Selleks nähti ette uus kohtumenetlus ,
milles on võimalik füüsilise isiku
võlgade ümberkujundamine , sh maksetähtaja pikendamine , ositi täitmise
võimaldamine või ka kohustuste vähendamine. Menetlus baseerub sarnastel
põhimõtetel ettevõtetele mõeldud saneerimisseadusega, võimaldades alternatiivi
pankrotimenetlusele. Eelnõus kavandatud menetluse
põhimõtteks oli, et füüsiline isik peab
ise suutma välja pakkuda lahenduse oma võlgade tasumiseks ning võlausaldaja ja kohtud
hindavad ja võimalusel kinnitavad selle. Menetlus ei saa toimuda n.ö nulltariifiga, st
eelduseks on, et võlgnikul on või vähemalt saab olema mingi sissetulek, millest võlgasid
katta ja huvi selle vastu, et vältida enda pankrotimenetlust. Eelnõuga kaasnevaid üks
olulisemaid muudatusi
on täitedokumendist tulenevate nõuete üldise aegumistähtaja
lühendamine 30 aastalt kümnele aastale. Kümneaastane aegumistähtaeg on TsÜS § 157
lg 3 järgi ette nähtud ka pankrotimenetluses tunnustatud nõuetele.
___ Vestlustes võlanõustajatega on võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse kohta kerkinud esile hinnang „jõukate inimeste seadus“ – sellest on abi nende võlgnike puhul,
kes suudavad kõigi nõuete põhisummasid regulaarselt vähendada. Kuna riik tasuta menetlusabi ei võimalda, tuleb kõik ümberkujunduskava ja kohtumenetlusega seotud kulud katta võlgnikul. Lisaks pole väga sageli võlausaldajad ümberkujunduskavaga nõus
ning seda pole seetõttu võimalik kohtus ära kaitsta. Järjest rohkem on võlanõustajad puutunud kokku vajadusega aidata vormistada eraisikute pankrotiavaldusi. 2013. a esitati maakohtutele kokku 475 füüsilise isiku pankrotiavaldust (2012. a 442, 2011. a 334, 2010. a 310, 2009. a 264). Eraisikute
võlgade ümberkujundamise avaldusi esitati 2013.a kokku 31 (2012.a 28,2011.a 45). ____ 23.05.2013 võeti vastu VÕS ja ReKS muudatused, millega
täpsustati vastutustundliku
laenamise põhimõtte rakendamist ja sätestati täiendavad nõuded kiirlaenu reklaamidele. Muudatuste esitamise ajendiks oli 20.märtsil 2012 toimunud Riigikogu
majandus- ja õiguskomisjoni ühisistung kiirlaenude teemal, kus toimunud arutelu
tulemusena leiti, et VÕS tuleks vastutustundliku laenamise osas üle vaadata, et
maksevõime tõestamine ka tegelikult
toimuks .
Muudatustega
sätestati, missuguseid asjaolusid peab krediidiandja tarbija
krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma. Sellisteks asjaoludeks on
tarbija varaline seisund, regulaarne sissetulek, andmed teiste varaliste kohustuste kohta,
andmed varasemate maksekohustuste täitmise kohta ja tarbijakrediidilepingust 24
tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Selle kaudu on võimalik
täpsemalt avada, missuguseid andmeid peaks krediidiandja tarbija kohta koguma ning
mida täpselt krediidivõimelisuse hindamiseks tegema. Muudatuse tulemusel peaks olema
selgem, missugused kohustused täpselt pooltel on, samuti, et krediidivõimelisuse
hindamine ja selleks vajaliku teabe
hankimine on selgelt krediidiandja kohustus.
Reklaamiseaduses sooviti täpsustada sätteid
selliselt , et välistatud oleksid kiirlaenude
reklaamid, mis on vastutustundliku laenamise põhimõtetega vastuolus ja suunavad
vastutustundetule käitumisele.
Täpsemalt sätestati, et
reklaam , millega teavitatakse valmisolekust anda
tarbijakrediiti või vahendada selliseid lepinguid peab olema vastutustundlik ning
tasakaalustatud ja ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja
lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid
läbimõtlematule laenuvõtmisele. Reklaamis seadusega ettenähtud kohustuslik teave
peab olema esitatud viisil, mis on tavalise tähelepanu juures märgatav, arusaadav ja
eristatav
muust teabest.
____
2013. a sügisel alustas Tarbijakaitseamet vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise
kontrolli kiirlaenuettevõtetes. Senise järelevalve tulemustest nähtub järgmist. o
Laenuvõtja tausta kontrollitakse põhjalikumalt alates 900 eurost (alla selle summa piisab tarbija avaldusest + maksehäire päring ). o
Tarbijad esitavad oma taotlustes kaheldava väärtusega sissetulekuid ja väljaminekuid puudutavat infot. o
Ettevõtted ei suuda tõendada, kas ja millisel hetkel edastatakse tarbijale laenuleping . o
Ettevõtetel on probleeme tõendamisega, kuidas nad arvutavad krediidikulukuse määra. o
Leidub laenuandjaid, kes arvestavad intressi laenu põhisummalt, mitte jäägilt. Kui pakutakse null-intressiga laenu, nõutakse intressi asemel laenu
„ haldustasu “, „käsitlustasu“ vms konkreetse summana, mitte protsendina
laenujäägilt. Sisuliselt on see võrdsustatav intressiga. o
Viivis on üldjuhul laenulepingutes äratoodud päeva kohta, mitte aastase määra alusel. o
Lepingutes ei ole alati välja toodud, millised võivad olla kõrvalnõuete suurused juhul, kui tekib tagasimaksete võlgnevus ja/või öeldakse leping üles.
Võrreldes laenuandjate tüüptingimusi, on lepingutes märgitud kõrvalnõuded
äärmiselt erinevad nii sisu kui suuruse poolest. 25
o
Makseraskustesse jäänud tarbijate olukorda raskendab, kui laenuandjad pakuvad märkimisväärse ühekordse tasu eest laenu maksetähtaja edasi
lükkamist või loovutatakse lepingust tulenev nõue inkassole enne, kui
laenuandjal oleks VÕS § 416 alusel õigus leping üles öelda (ehk enne
lepinguperioodi lõppemist). On laenuandjaid, kes loovutavad nõude koheselt
peale esimese maksega võlgnevusse jäämist. o
On kiirlaenuandjaid, kes on hakanud lepingutingimustes pakkuma laenukindlustust, st laenulepingu sõlmimisega kaasneb kliendile laenukindlustus , mis võimaldab kliendil töötuse korral taotleda laenuandjalt
maksepuhkust kuni 6 kalendrikuud või laenuvõtja surma korral tema pärijal
laenu kustutamist. Nt Raha24 ja Kiirlaenud OÜ. o
Kiirlaenuandjad on tüüptingimustes kokku leppinud vaidluste lahendamise instantsiks (elektroonilise) vahekohtu – www.vahekohus.ee või https://www.e -vahekohus.ee/elektroonilise-Vahekohtu-reglement. Vaidluste lahendamine vahekohtutes ja mitte tarbijakaebuste komisjonis on tarbijale kahjulikum, sest
tõenäoliselt ei ole tal võimalik endale õigusabi eelnevalt saada, sealjuures ei kontrollita, kas sõlmitud leping ja tema vastu esitatud nõuded on seaduslikud,
põhjendatud ja kooskõlas heade kommetega. Otsused on pooltele siduvad ja
lõplikud. Tarbijakrediidi reklaami asjus oli Tarbijakaitseamet seisuga 20.12.13 vaadanud üle 112 reklaam (nii järelevalve- kui ettevõtjate pöördumiste korras), nendest 70 olid ameti hinnangul rikkumised ehk seadusega vastuolus olevad reklaamid. Tekkinud on arvukalt vaidlusi reklaami tellijatega määratlemata õigusmõistete „vastutustundetu ja tasakaalustatud“ sisustamise osas. ____ 9.12.2013 võeti Riigikogu menetlusse karistusseadustiku ja sellega seonduvate teiste
seaduste muutmise seaduse eelnõu (554 SE). Eelnõuga muudetakse tarbijakaitseseadust ja
lisatakse
säte , millega
nähakse ette võimalus määrata rahatrahv vastutustundliku
laenamise põhimõtte rakendamata jätmise eest. Kehtiva õiguse alusel on vastutustundliku laenamise põhimõttega seotud kohustuse
rikkumise korral
Tarbijakaitseametil võimalik teha vaid
ettekirjutus tarbijate kollektiivsetes
huvides, mis ei ole aga piisav meede, et
sundida krediidiandjaid järgima vastutustundliku
laenamise põhimõtet iga konkreetse laenulepingu sõlmimisel. Eelnõus kavandatud
muudatuse kohaselt
loetakse vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata
jätmine väärteoks, mille eest on võimalik krediidiandjale määrata rahatrahv kuni 32000
eurot. Kavandatud muudatus võimaldab Tarbijakaitseametil rakendada tõhusamaid
26
meetmeid, et tagada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine kiirlaenuandjate
poolt.
3.2. Kiirlaenudega seotud kohtupraktika
(Käesolev alapunkt on koostatud Kristiine Naska magistritöö „Vastutustundliku tarbimisühiskonna
kujundamine krediidisuhetes“ (EBS, 2013) alusel.)
Kristiine Naska oma hiljutises magistritöös analüüsis juhtumi- ja dokumentaalanalüüsi
kaudu kiirlaenudega seonduvat kohtupraktikat, eesmärgiga leida kohtulahendites
reeglipärasused võlausaldaja nõudmistes ning tarbija ja kohtu seisukohtades. Sel eesmärgil
töötas ta läbi kohtuinfosüsteemis (KIS) avaldatud 149 kohtulahendit, mis sisaldavad endas
märksõna „kiirlaen“ (KIS 2013,
online andmebaas , 1.10.2013). Kiirlaene käsitlevad
tsiviilkohtumenetluse
lahendid on 100% olnud I astme kohtu menetluses. 112 lahendit on
tehtud võlaõigusasjade – laenu- ja krediidilepingute – vaidlustes, kolmel juhul on tegemist
pankrotiasja hagita menetlusega.
84% lahenditest on tagaseljaotsused.
Ilmnes , et kõikidel juhtudel on olnud hagejaks võlausaldaja ning mitte kunagi tarbija. 90%
juhtudest on hagejaks inkassofirma, kellele kiirlaenu-ettevõte on loovutanud nõudeõiguse.
Laenusummad vaadeldud kohtuasjades varieerusid 125 eurost kuni 235 euroni. Lisaks
kaasnes laenuga
tüüpiliselt lepingutasu, mis kõikus 33-42 euro piires. Intressimäär oli seda
kõrgem, mida väiksem oli summa ja lühem periood, varieerudes 350-500% vahel.
Uurimuses analüüsiti
reeglipärasuste esinemist võlausaldaja nõuetes ning jõuti
järgmistele tulemustele.
1) Tuvastati reeglipärasus hagi esitamise aja osas. Hagi esitatakse ligikaudu kaks aastat
pärast nõude tekkimist, kui hageja poolt 10-kordselt vähendatud viivise määra järgi on
viivise summa põhinõudest 0,5-5% madalam.
2) Tuvastati reeglipärased nõuded hagiavalduses, mida võlausaldaja kostjalt sisse palub
nõuda:
a. Põhinõue kogu summa ulatuses. Hageja tugineb põhinõude õiguslikul
põhjendamisel järgmistele seadussätetele: VÕS § 396 lg 1; 410 lg 1; 76 lg 1; 82
lg1; 100; 101 lg 1 p 1 ja 6; 113 lg 1. Põhinõudena17 käsitleb hageja kõige
sagedamini laenusummat ja lepingutasu, 10% juhtudest on põhivõlana esitletud
laenusumma ja intress. Samas tähendab see ka seda, et lepingutasu kui tasu
laenamise eest on tegelikkuses intress. 2013. aastal on avaldunud uus trend, kus
hageja tõlgendab põhinõudena ka muid lepinguga
seonduvaid tasusid nagu
17
Võlaõigusseadus ei sisusta
terminit „põhinõue“ (vahel ka „põhivõlg“), seega on tegemist on hagejate poolt
vabalt kasutatavate ja sisustatavate mõistega.
27
meeldetuletused või tasu hagiavalduse kohtusse esitamise eest (2-13-18302/12;
2-13-13026/7).
b. Hagi esitamise ajaks kogunenud viivis. Hageja lähtub tavapäraselt järgmistest
õigusnormidest: VÕS § 94; § 101 lg 1 p 1 ja 6; 113 lg 1. Hageja
arvestab viivist kogu põhivõlalt, mis tähendab, et 90% juhtudest nõuab hageja viivist ka
intressilt, esitledes seda lepingutasuna, olenemata asjaolust, et VÕS § 113 lõige
6 seda ei luba.
c. Hageja taotleb viivisearvestuse jätkamist kuni põhinõude tasumiseni. Läbiva
käitumisena on avaldunud, et hageja esitleb hagis viivisemäära alandamist kui
vastutulekut võlgnikule, alandades esialgset 306%-list viivise määra
keskmiselt 10-kordselt. Alandatud viivisemäärad varieerusid uuritud
juhtumitel 18,6%st 48,6%ni. Sissenõudmise õiguslik alus on VÕS § 113 lõige 1,
millekohaselt võib lepingujärgne viivisemäär olla kõrgem seadusjärgsest
viivisemäärast.
d. Hageja
menetluskulud . Esitades hagiavalduses menetluskulude nimekirja,
määrab kohus vastavalt TsMS § 174¹ lõikele 3 hageja taotlusel tagaseljaotsuses
kindlaks
kostja poolt hüvitatavad menetluskulud. Menetluskulude
loetelus tugineb hageja TsMS § 138 lõigetele 1 ja 2, millekohaselt on menetluskulud
menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Menetluskulude
nimekirjades palub hageja kõigil juhtudel kostjal hüvitada riigilõivud ja
kohtutäituri tasud, 30% juhtudest tasu menetlusdokumentide avaldamise eest
Ametlikes
Teadaannetes,
25% juhtudest kulu võlgnikule tehtud
meeldetuletuste, teavituste ja hoiatuste eest.
e. Hagi esitatakse sooviga rahuldada
hagiavaldus tagaseljaotsusega, tuginedes
TsMS § 741 lõikele 1. Sealjuures, kui hagidokumente ei õnnestu kostjale kätte
toimetada, pakub hageja omaltpoolt, et avaldab
menetlusdokumendid Ametlikes Teadaannetes,
mispuhul loetakse hagi kostjale avalikult
kättetoimetatuks (TsMS § 317 lg 5).
Kokkuvõtvalt on võlausaldaja reeglipärased nõuded põhivõlg (erinevate tõlgenduste
kohaselt kas põhisumma ja lepingutasu, põhisumma ja intress või põhisumma ja muud
lepingujärgsed kulud), viivis, kogunev viivis kuni põhivõla tasumiseni ning hageja
menetluskulud.
Reeglipärasused kostjate vastuväidetes ei ole nii representatiivsed kui hagejate puhul,
eelkõige
põhjusel , et 84% kohtuotsustest on tehtud tagaseljaotsustena ning
kohtulahendid ei sisalda neil juhtudel otsuse kirjeldavat ja põhjendavat osa. Nii on kostja vastuväited
esitatud vaid 14% analüüsitud kohtuotsustest.
28
1) Võlgniku tegevusetus. 81% juhtudest ei saa menetlusdokumente vahetult võlgnikule
esitada, sest tema asukoht on teadmata. Menetlusdokumentide väljavõte
avalikustatakse Ametlikes Teadaannetes, millele ei järgne mingit tarbijapoolset
tegevust. 5% juhtudest on kostja menetlusdokumendid isiklikult küll kätte saanud,
kuid ei esita hagile vastuväiteid.
2) Tarbija reeglipärane käitumine kohtus on kaitsta end emotsionaalsete selgituste abil,
tuginedes kohtu inimlikkusele ning mitte kasutada vastuväites seadusesätteid enda
õiguste juriidiliseks põhjendamiseks. Mõistlikkuse põhimõtte ja õiguslike normide
kohaselt oskas vastuväiteid esitada vaid viiendik tarbijatest.
Kohtu seisukohtade analüüsimise tulemusena nähtus, et kohtu seisukohad on kujundatud
eesmärgiga leida hagiavalduses toodud võlausaldaja nõuete õiguslik alus (ehk nõude
kehtivus). 95% juhtudest, kui hagi on juriidiliselt
korrektne ja põhjendatud, ei analüüsi
kohus,
millistel alustel saaks teha kostjat (kõige) vähem koormava otsuse, olenemata
sellest, et TsMS § 438 lõige 1 ja § 436 lõige 7 kehtestavad kohtule kohustuse tsiviilasja
lahendamisel kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele
tuginenud.
1) Kohus mõistab alati sisse põhivõla, lähtudes õigusnormidest nagu VÕS §-d 8 lg 2; 76
lg 1; 77; 82; 85; 100; 101 lg 1 p 1, 6, 11; 108 lg 1; 396 lg l; 410 lg 1, 4. 90% juhtudest
mõistab kohus põhivõla sisse nii, nagu hageja on põhinõude esitanud. 67% juhtudest
kohtuotsus ei selgita, millest põhivõlg koosneb. 93% juhtudest ei käsitle kohus
põhivõlas sisalduvat lepingutasu intressina, kuigi nii oleks kostjale soodsam, sest
intressina arvestatud summa pealt ei tohi VÕS § 113 lg 6 kohaselt viivist nõuda.
Samas 3% juhtudest, kus kohus hindab põhivõla koosluse ümber ja tõlgendab VÕS §
397 lõikele 1 tuginedes lepingutasu intressina, nõustub kohus keskmiselt 315%-lise
aastase intressimäära sissenõudmisega. Käsitledes põhivõlana laenusummat ja muid
lepingus nimetatud kulusid, rahuldab kohus vastavalt VÕS § 76 lõikele 1 alati hageja
poolt põhjendatud kulud nagu lepingutasu, käsitlustasu, meeldetuletamisega
seonduvad tasud. Tasu hagiavalduse kohtusse esitamise eest kohus välja mõistnud ei
ole, tuginedes VÕS § 35 lõikes 1 sätestatule.
2)
Teisena mõistab kohus kostjalt alati välja viivise. 92% juhtudest nõustub kohus hageja
poolt alandatud viivisemääraga arvutatud viivise kostjalt sissenõudmisega,
põhjendades õiguslikku alust VÕS §-de 94; 76 lg 1; 101 lg 1 p 1 ja 6; ning 113 lg 1-
ga. Sealjuures tuvastas uurimus ka näiteid, kus kohus
mõistis tarbijatelt hageja kasuks
välja
põhinõuet (olenemata, kas seda käsitleti kui laenusummat ja intressi või
laenusummat ja muid lepingulisi tasusid), ületava viivise. (2-12-55727/3; 2-11-
21408/12; 2-11-19736/13)
29
3)
Kolmandaks rahuldab kohus 98% juhtudest hageja nõude jätkata viivisearvestust, kuni
kostja on põhinõude täielikult tasunud. 92% neist juhtudest nõustub kohus hageja
ettepandud viivisemääraga, mida hageja on eelnevalt lepingu tingimustes toodud
viivisemäärast ligikaudu 10-kordselt alandanud. Muuhulgas on kohus nõustunud
kostjalt välja mõistma ka 306%-se viivisemääraga arvestatud viivist (2-11-49039/13).
Üldjuhul algavad hageja ettepanekutes aastased viivisemäärad 18 protsendist ja
ulatuvad 50 protsendini, samal ajal kui seadusjärgne viivisemäär on varieerunud 10
protsendimäära juures. Viivisearvestust lubab kohus pidada 83% juhtudest põhivõlalt,
14% kohtuotsustes on lubatud viivist arvestada ainult tasumata laenusummalt,
sealjuures 30% kohtuotsustes seab kohus viivise summa
piiranguks põhivõla summa
ning 10% juhtudest laenu põhisumma. Ühest näitest (2-11-17279/4) selgus, et kohus
kehtestas kostjale tagaseljaotsusega viivisearvestuse ka menetluskulude pealt, kuigi
hageja ei olnud seda
avalduses nõudnud.
4) Menetluskulud jaotab kohus vastavalt TsMS § 162 lõikele 1, mille kohaselt kannab
hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seejuures, kui hagi on rahuldatud
osaliselt, jaotab kohus menetluskulud hageja ja kostja vahel proportsionaalselt.
Kõikidel juhtudel, kui menetluskulud on tõestatud ja hageja tegutsenud vastavalt
tähtaegadele, leiab kohus, et need võib kostjalt proportsionaalselt välja mõista.
Kohtuväliste kulude nõuded, eelkõige kulud õigusabi kasutamise eest, on kohus tagasi
lükanud 60% juhtudest, peamiselt põhjendusega, et
kulutus ei ole
dokumentaalselt või
õiguslikult tõestatud. 40% juhtudest peab kohus inkassofirma õigusabinõuet
põhjendatud menetluskuluks.
Kokkuvõtvalt on kohtu reeglipärased seisukohad nõuda võlgnikult sisse põhivõlg
(erinevate tõlgenduste kohaselt kas põhisumma ja lepingutasu, põhisumma ja intress või
põhisumma ja muud lepingujärgsed kulud), viivis, kogunev viivis kuni põhivõla
tasumiseni ning hageja põhjendatud menetluskulud.
3.3. Kehtiv järelevalvekorraldus tarbijakrediidi turul Vastavalt kehtivale õigusele
teostab seadusega antud
pädevuse piires tarbijakrediidituru
üle järelevalvet Tarbijakaitseamet. Lisaks Tarbijakaitseametile teostab tarbijakrediidituru
üle järelevalvet osaliselt ka Finantsinspektsioon, kui tarbijakrediidi väljastajaks on
Finantsinspektsiooni seaduse järelevalvesubjekt, antud juhul
krediidiasutus (
pank ).
Finantsinspektsiooni järelevalve alla ei kuulu muud tarbijakrediiti väljastavad ettevõtted,
nagu näiteks nn kiirlaenukontorid, liisingettevõtjad või muud järelmaksuteenust pakkuvad
ettevõtjad – nende üle teostab järelevalvet Tarbijakaitseamet.
30
Tarbijakaitseameti ülesandeks on tarbijate huvides teostada järelevalvet järgmistes
valdkondades:18 eksitav-, ebaaus- ja agressiivne
kauplemisvõte , kaugturustamine,
kaebuste lahendamine, nõuda tarbijate kollektiivseid huve ebamõistlikult kahjustavate
tüüptingimuste ja ebaausate kauplemisvõtete kasutamise keelamist ning tarbija õigusi
rikkuva muu tegevuse lõpetamist, teavitada üldsust ohust tarbija õigustele, ettekirjutuse
tegemine teenuse pakkumise peatamiseks jmt).19 Tarbijakrediidiga seonduvalt on
Tarbijakaitseameti ülesanne teostada järelevalvet vastutustundliku laenamise põhimõtete
järgimise üle (VÕS § 403-2).
Institutsionaalses mõttes teostab järelevalvet tarbijakrediidi väljastavate ettevõtjate
(krediidiasutuste) üle lisaks Tarbijakaitseametile ka Finantsinspektsioon. Erinevalt
tarbijakaitsealasest
järelevalvest
tegeleb
riiklik
finantsjärelevalve
eelkõige
finantsjärelevalve subjekti riskidega. Peamiseks eesmärgiks on tagada subjektide
kapitaliseeritus ja jätkusuutlikkus, et seeläbi oleks tulevikus tagatud teenuse osutaja
kohustuste täitmine teenuse kliendi ees.
Finantsinspektsiooni poolt teostatav finantsjärelevalve hõlmab endas muu hulgas turule
sisenemise
kontrolli
ehk
tegevusluba (hetkel
kehtib
tegevusloa kohustus
krediidiasutustele). See omakorda tähendab, et nii turule sisenemisel kui ka hilisemal
tegutsemisel hinnatakse krediidiasutuse omanike ja juhtide sobivust (laitmatu
reputatsioon, piisav
kutseoskus jmt), organisatsiooni kohast
ülesehitust (riskide juhtimine,
sisekontrollisüsteemid jmt), kapitali läbipaistvust, sise- ja protseduurireeglite kohasust ja
piisavust jmt, mis samuti otse ja kaude seonduvad finantsteenuse järelevalvega.
Kehtivas järelevalvekorralduses esineb ka topeltpädevust, kus näiteks krediidiasutuste
puhul on vastavalt reklaamiseadusele (§ 30) nii Tarbijakaitseamet kui ka
Finantsinspektsioon pädevad asutused reklaami üle järelevalvet
teostama . See õigus
hõlmab ka tarbijakrediiti puudutavaid
reklaame - alused ja õigused teostada järelevalvet
on Tarbijakaitseametil ja Finantsinspektsioonil samaväärsed.
Ei Tarbijakaitseametil ega Finantsinspektsioonil ole õigust sekkuda tarbijakrediidi
hinna küsimustesse. Oludes, kus soovitakse muuta teenuse hinda või teenusega
18 Eelkõige tarbijakaitseseaduse § 17
kataloog .
19 Finantsinspektsiooni
pädevus riikliku finantsjärelevalve teostamisel on tulenevalt finantsinspektsiooni
seaduse § 2 lg 1 määratletud seadustega, mistõttu ei kuulu Finantsinspektsiooni pädevusse erinevalt
Tarbijakaitseametist eraõiguslike lepinguliste vaidluste lahendamine ning poolte erinevate seisukohtade
tõendatuse hindamine konkreetses eraõiguslikus vaidluses. Finantsinspektsioon ei ole tsiviilõiguslike vaidluste
lahendamise kohtuväliseks organiks. Seega Finantsinspektsioonil puudub pädevus võlaõiguslikes küsimustes,
mis puudutavad vaidlusi teenuse osutaja ja teenuse kliendi vahel või muul moel kuidagi sekkuda konkreetses
vaidluses ettevõtja tegevusse.
31
kaasnevaid muid kulusid, tuleb seda teha läbi intresside, viiviste jmt lagede
kehtestamise seaduse tasemel.
Seega kokkuvõtvalt võib eristada Finantsinspektsiooni ja Tarbijakaitseameti pädevuse
krediidiasutuste üle teostatavas järelevalves selliselt, et otseselt tarbijat puudutavates
küsimustes (sh vaidlused, ebaseaduslikud kauplemisvõtted, ebamõistlikud tüüptingimused
jmt) omab ainupäevust Tarbijakaitseamet, samas kui Finantsinspektsioon teostab
järelevalvet
krediidiasutuste
organisatsiooni
ülesehituse
osas
ja
väljastab
krediidiasutustele tegevusloa (see on tingitud avalikkuselt hoiuste kaasamise asjaolust).
Reklaamijärelevalves on topeltpädevus.
32
KOKKUVÕTE
Kiirlaenude regulatsioon Eestis:
1)
Finantseerimisasutuste registreerimise kohustus majandustegevuse registris
(MTR)
2)
Kliendi tuvastamise nõue laenulepingu esmakordsel sõlmimisel
3)
Tarbijale lepingueelse teabe andmise kohustus vastavalt
Euroopa tarbijakrediidi standardinfo
teabelehele
ja nõustamiskohustus.
4) Krediidiandja kohustus
hinnata enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust, kasutades selleks vajaduse korral asjakohaseid andmekogusid
5)
Lubatud viivisintressina on kehtestatud VÕS §-is 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub
kaheksa protsenti aastas VÕI lepingujärgne intressimäär. Lisaks lubatud nõuda viivist ületava
(tõendatud) kahju hüvitamist.
6)
Tagasimaksmisel ebapiisava makse alusel muudetud erinevate kohustuste täitmine tarbijale soodsamaks: esmajärjekorras loetakse tasutuks võla sissenõudmiseks tehtud kulutused, seejärel
võlgnevuse põhiosa ja alles viimases järjekorras laenuintressid
7)
Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing loetakse tühiseks (muu hulgas juhul, kui
krediidi kulukuse määr ületab krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude keskmist
kulukuse määra enam kui kolm korda)
8)
Krediidilepingu tüüptingimus loetakse ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks, kui teine
lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt
kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist.
9)
Füüsilise isiku võlgade ümberkujundamiseks on ette nähtud eraldi kohtumenetlus, mille abil on
võimalik maksetähtaja pikendamine, ositi täitmise võimaldamine või ka kohustuste vähendamine.
10)
Tarbijakrediidi reklaam peab olema vastutustundlik ja tasakaalustatud ega tohi kallutada
läbimõtlematule laenuvõtmisele. Reklaam peab sisaldama üleskutset tutvuda laenutingimustega ja
konsulteerida asjatundjaga.
PROBLEEMID
Finantseerimisasutuste registreerimiskohustus ei anna ülevaadet nende tegevusest
Puudujäägid tarbijatele lepingueelse teabe andmisel
Tarbija krediidivõime hindamine leiab praktikas aset üksnes 900 EUR suuremate summade
laenamisel.
VÕS viivise regulatsioon on deklaratiivne ja seadusjärgne viivisintress tegelikkuses
kasutust ei leia.
Laenuintressi arvestavad paljud kiirlaenuandjad laenu põhisummalt, mitte jäägilt.
Kontrolli nõude
headele kommetele vastavuse või tüüptingimuste õiguspärasuse üle kohtu enda
initsiatiivil (kui kostja ei ole sellele tuginenud) reeglina ei teostata ja maksekäsu kiirmenetluses
polegi seda võimalik teha, samas 80% kohtusse antud kiirlaenuvõlgu menetletakse kiirmenetluse
korras.
Kiirlaenudega seotud kohtupraktika analüüsist ilmneb
segadus laenuga seotud terminite
sisustamisel. „Põhinõude“ või „põhivõla“
koosseisus esitavad võlausaldajad kohtule lisaks
põhisummale ja intressile sageli ka lepingutasusid ja muid lepingust tulenevaid kulusid.
Sageli esitab võlausaldaja hagi kohtule sooviga rahuldada hagiavaldus tagaseljaotsusega.
Analüüsitud 149 kohtuasjast lahendati tagaseljaotsustena 84%.
Füüsilise isiku võlgade ümberkujundamine on võlgnikule
kulukas , eeldab laenu põhiosa regulaarse
vähendamise võimet ning võlausaldajate nõusolekut ümberkujunduskavaga. Seega kättesaadav vaid
jõukamale osale võlgnikest.
Tarbijakrediidi reklaam on hoolimata seadusmuudatustest jätkuvalt jõuline. Tarbijakaitseamet
seisuga 20.12.13 vaadanud üle 112 reklaami, nendest 70 olid ameti hinnangul rikkumised ehk
seadusega vastuolus olevad reklaamid.
33
4. TEISED RIIGID Tarbijakrediidi ettevõtete tegutsemistingimuste võrdlemiseks
palus Rahandusministeerium
EL liikmesriikidelt vastuseid, kuidas on nende riigis korraldatud tarbijakrediidi järelevalve
ning kas on piiranguid antava krediidi intressimäärale või muudele kuludele.
Jaanuaris 2014 tulid vastused Lätilt, Inglismaalt, Iirimaalt, Hispaanialt, Horvaatialt,
Sloveenialt, Rumeenialt, Slovakkialt, Taanilt ja Austrialt. Kuna
Taanis ja
Austrias ei ole
tarbijakrediidi andjatel registreerimis- või tegevusloa kohustust, ei ole neid käesolevas
ülevaates täpsemalt kirjeldatud. Ülejäänud riikidest on alljärgnevalt antud lühiülevaade,
mis hõlmab järgmisi
aspekte :
1) järelevalve
teostaja ,
2) järelevalve sisu,
3) piirangud intressimäärale või krediidikulukuse määrale (kui on).
Käsitletud riikide hulka on lisatud Rootsi, kus on tulenevalt turul
ilmnenud probleemidest
vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel käesoleval hetkel elluviimisel
kiirlaenuandjate tegevuse
reform .
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium uuris omalt poolt lähemalt kahe naaberriigi,
Läti ja Soome põhimõtteid ja tegevust tarbijakrediidituru reguleerimisel, seega on neid
kaht riiki alljärgnevalt
käsitletud eraldi ja põhjalikumalt.
Inglismaa 1. Järelevalve teostajaks on hetkel veel tarbijakaitseamet, alates 1.04.2014 saab
järelevalve teostajaks Finantsinspektsioon (
Financial Conduct Authority20).
2. Tegevusloa taotlemisel tarbijakaitseametilt peab isik vastama
tarbijakaitse seaduses
sätestatule ehk olema sobiv teenuse osutamiseks. Aastaks 2016 minnakse järk-järgult
üle tarbijakrediidi andjate tegevusloa nõuete ühtlustamisele ülejäänud finantsettevõtete
tegevusloa nõuetega, mis eeldavad järelevalvet nii kapitali kui subjekti tegevuse üle
(organisatsioonilise ülesehituse, juhtide ja omanike isikute jm üle). Nõuete rikkumisel
saab tarbijakaitseamet (ja tulevikus finantsinspektsioon)
kohaldada karistusi, sh
peatada tegevusloa.
3. UK tarbijakaitse regulatsioon keelab kohaldada intressimäära, mis on kõrgem muude
laenulepingute puhul kohaldatavast määrast. Sel juhul on laenusaajal võimalik viidata
lepingutingimuse ebamõistlikkusele (
piiritlemata seda vaid intressimääraga). UK
20 Lisaks FCA-le teostab Inglismaal usaldatavusnõuete subjektide üle järelevalvet ka
Prudential Regulatory
Authority ehk
keskpank .
34
valitsus on teinud Finantsinspektsioonile ülesandeks kehtestada piirang kiirlaenuga
seotud kuludele, mis plaanitakse kehtestada jaanuaris 2015.
Iirimaa 1. Pankade ja muude litsentseeritud laenuandjate (sh kiirlaenuandjad,
voucherite pakkujad, järelmaksu pakkujad) üle teostab järelevalvet Iiri keskpank.
Tarbijakaebustega tegeleb
Iirimaal finantsteenuste ombudsman, mis tegutseb
keskpanga juures.
2. Tegevusloa sisu ei erine pankade ja mitte-pankade puhul. Laenuandjad peavad täitma
tegevusloa nõudeid, nende rikkumise korral on järelevalvel õigus kohaldada
haldusmeetmeid ning karistusi, tarbijakrediidi seadusest tuleneb ka kriminaalkaristuste
kohaldamise võimalus.
3. Iirimaal ei ole üldist tarbijaregulatsioonist tulenevat piirmäära krediidiga seotud
kuludele, see võib olla üksnes teatud tegevusvaldkondades, näitena on kehtestatud
lagi laenuühistu antavale laenule.
4. Tarbija
maksevõimelisuse hindamiseks on loodud
The Irish Credit Bureau (www.icb.ie), mis koondab andmed krediidilepingute täitmise kohta ja kuhu
laenuandja saab potentsiaalse kliendi kohta (tavaliselt viimase 24-kuulise perioodi
kohta) päringu esitada. Uue seadusega (
Credit Reporting Act 2013) luuakse uus
krediidiaruandluse süsteem, mida haldab keskpank ja mis saab sisaldama infot
krediidilepingute ja nende täitmise kohta.
Hispaania 1. Tarbijakrediidi andjate üle teostab järelevalvet tarbijakaitseamet (
National Institute of Consumer Affairs) ja selle piirkondlikud asutused.
2. Järelevalve
sisuks on registreerimine, mille tingimuseks on seatud vastutuskindlustuse
olemasolu vähemalt 300 000
eurole esimesel
tegevusaastal , mis omakorda suureneb
lähtuvalt tegevuse mahu suurenemisest. Järelevalve hõlmab eelkõige tarbijakaitselist
järelevalvet krediidilepingute üle.
3. Krediidilepingute puhul ei ole kehtestatud intressimäärale piiri, samuti ei ole erinorme
kiirlaenuandjatele.
35
Horvaatia 1. Kuni 2013. a lõpuni teostas järelevalvet tarbijakaitseamet (
State Inspectorate), mille
ülesanded jaotati reformi tulemusena erinevate ministeeriumite vahel ja millest
tulenevalt on nüüd järelevalve teostajaks rahandusministeerium.
2. Järelevalve sisuks on hinnata krediidiandja tegevuse vastavust tarbijakaitseseadusele
(sh tarbijale kohaldatavad tasu, intressimäär, teabe andmise tingimused). Nõuete
rikkumise korral on järelevalvel õigus keelata krediidiandja tegevus (vähemalt 30
päevaks), samuti kohaldada rahalisi trahve ja muid meetmeid.
3. Horvaatias on intressimäärale kehtestatud lagi, eristades hüpoteekkrediidi ja muude
krediidilepingute puhul kohaldatavat maksimaalset intressimäära (viimaste puhul on
see pooleteistkordne keskmine intressimäär). Lisaks on piiratud krediidiga seotud
muid kulusid, mis ei tohi olla rohkem kui 11% krediidisummast. Krediidilepingute
puhul ei ole tehtud erisusi kiirlaenuandjatele.
Sloveenia 1. Järelevalvet mitte-pankadest laenuandjate üle teostab tarbijakaitseamet (
Market Inspectorate). Tarbijakrediidi andjatel tuleb end registreerida majandusministeeriumis
(
Ministry for Economic Development and Technology ).
2. Järelevalve hõlmab tarbijakaitselisi aspekte.
3. Sloveenias on seatud piirangud krediidi kulukuse määrale, üldnormina ei tohi krediidi
kulukuse määr olla oluliselt kõrgem võrreldes panganduses kohaldatavaga.
Eritingimusi kiirlaenu andjatele ei ole kehtestatud.
Rumeenia 1. Krediidi andmine on
Rumeenias lubatud vaid teatud asutustele (
non- bank financial institutions ), mis on registreeritud keskpanga juures. Registreerimise eesmärgiks on
tagada finantsstabiilsus ja vastutustundliku laenamise põhimõtete rakendamine.
Keskpanga pädevuses on usaldatavusnõuete täitmine, samas ei hõlma see
tarbijakaitsealast järelevalvet, milleks on eraldi asutus.
2. Järelevalve sisuks on kapitalinõuded (miinimumkapitalina 200 000 eurot või 3
miljonit eurot juhul, kui krediidiandja väljastab ka hüpoteekkrediiti), samuti juhtide ja
omanike sobivuse hindamine, krediidiettevõtte organisatsiooniline korraldus,
riskikontrolli ülesannete täitmine ja
aruandlus . Tarbijakaitselist järelevalvet teostab
eraldi tarbijakaitseamet.
36
3. Rumeenias ei ole kehtestatud piiranguid intressi või krediidi kulukuse määrale, vaid
kõiki seotud kulusid tuleb esitada lepingus piisavalt selgelt. Kiirlaenu andjatele eraldi
regulatsiooni ei ole, ka nemad peavad
kohaldama üldisi vastutustundliku laenamise
põhimõtteid.
Slovakkia 1. Tarbijakrediidi andmine on lubatud keskpanga poolt peetavasse
registrisse kantud isikutele. Isik kantakse registrisse, kui ta on õigus- ja teovõimeline, laitmatu mainega
ja
usaldusväärne . Slovakkias käsitatakse alla 100-eurose laenu andjaid nn muude
laenuandjatena, ning nad peavad olema registreeritud keskpanga juures peetavas eraldi
allregistris.
2. Tarbijakrediidi andjate tegevuse üle teostab järelevalvet tarbijakaitseamet, kontrollides
reklaami, tarbijate teavitamise, lepingu sõlmimise ja lõpetamise suhtes kehtestatud
tingimuste täitmist; finantsjärelevalvet mitte-pankadest laenuandjate suhtes ei teostata.
Ettevalmistamisel on seaduse muudatused, millega kehtestatakse tarbijakrediidi
andjatele tegevusloa nõue ja laiendatakse keskpanga järelevalvet krediidiandjate üle.
3. Justiitsministeerium on ette valmistamas intressipiirangute (sh krediidi kulukuse
määra piirangu) kehtestamist.
Rootsi 1. Tarbijakrediidi andjad on registreeritud tarbijakaitse ametis. Jaanuaris 2014 esitati
seaduse muudatuse eelnõu, mille eesmärgiks on tarbijakrediidi, sh kiirlaenu andjad
koondada finantsjärelevalveasutuse alla ja kehtestada nende tegevusele
finantsasutustega sarnased tingimused. Eelnõu kohaselt kontrollib finantsjärelevalve
äriühingu tegutsemist nõuetekohaselt, selle juhid ja suuremad osaluse
omanikud peavad vastama hoolsusnõuetele ning äriühingule kehtestatakse aruandluskohustus21.
2. Suhted tarbijaga
alluvad tarbijakaitse ametile, kellel on kehtiva seaduse järgi õigus
teha nõuete rikkumise korral
hoiatus või keelata krediidi andmine. Tehtud on
muudatusettepanek , mille kohaselt tarbijakaitseametil saab lisaks eelnevatele
meetmetele olema õigus kohaldada
trahvi suurusjärgus 5000 krooni kuni 10 miljonit
krooni (maksimummäärana kuni 10% aastasest käibest)22. Tarbijakrediidi andjate
suunamisega finantsjärelevalve alla säilivad tarbijakaitseameti järelevalvelised
volitused suhetes tarbijatega, sh õigus kohaldada meetmeid, kui on rikutud krediidi
andmise tingimusi (vastutustundliku laenamise põhimõtet).
21 Viss kreditgivning till konsumenter.
http://www.government.se/sb/d/18203/a/232575 22 Sanktionsavgift vid bristande kreditprövningar.
http://www.regeringen.se/sb/d/17854/a/227648 37
3. Igasugusele laenu andmisele kehtib Rootsi tarbijakrediidi seadus, mille § 12 kohaselt
tuleb krediidiandjal hinnata tarbija finantsvõimekust oma kohustuste täitmiseks.
(Maksevõimelisuse hindamiseks tuleb kasutada asjakohast infot tarbija finantsolukorra
kohta. Krediiti võib anda vaid juhul, kui tarbija suudab täita oma kohustusi ning
krediidisumma olulise tõusu korral tuleb vastav kontroll uuesti läbida.) Kuna praktikas
on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine Rootsis probleemiks,
kavandatakse anda alates aprillist 2014 tarbijakaitseametile õigus karistada selle nõude
rikkujaid ning suunata tarbijakrediidi andjad finantsjärelevalve alla.
4.1. EL-s läbiviidud uuring intressipiirangu mõjust
(Study on
interest rate restrictions in the EU.
Final Report .
Project No. ETD/2009/IM/H3/87.
http://ec.europa.eu/internal_market/finservices-retail/docs/credit/irr_report_en.pdf )
Euroopa Komisjon tellimusel eesmärgiga hinnata tarbijakrediidi pakkumise tingimusi
Euroopa Liidus koostati 2009. aastal uuring liikmesriikides rakendatavatest
intressipiirangutest.
Kontrollimaks tarbijale antava krediidi tingimusi, on uuringu kohaselt
riikides kasutusel kahesugused meetmed:
1) objektiivsed kontrollimeetmed e fikseeritud intressimäär (või krediidi kulukuse määr),
mis on kas kindlaks määratud suurus või suhe teatud näitajaga. (Näiteks Prantsusmaal
on intressi ülempiiriks 1.33-kordne turu intressimäär. Poolas võivad krediidiga seotud
kulud olla kuni 5% laenusummast, intress võib olla kuni
neljakordne keskpanga
intressimäär.)
2) subjektiivsed kontrollimeetmed, so kokkulepitud intressi vastavus headele kommetele
ja mõistlikkusele ehk liigkasuvõtmise keeld.
Intressilae kehtestamise põhjusena on välja toodud vajadus vältida tarbijate
maksejõuetuse kasvu. Madalam lubatud intress sunnib ettevõtjat teostama põhjalikumat
maksevõime analüüsi, mis omakorda on heaks eelduseks, et laenuturul väljastatakse
ettevõtja poolt laen üksnes isikutele, kel on kohane maksevõime ja kes suudab laenu
tagasi maksta. Ettevõtja ei saa endale lubada maksejõuetut klienti ning seeläbi väheneb ka
makseraskustesse sattuvate klientide arv.
Seevastu
piirangute puudumist on õigustatud vajadusega tagada juurdepääs krediidile
ka tagasihoidliku sissetulekuga isikutele, kellele madala intressimääraga krediidiandjad
oma teenuseid ei pakuks.
Liikmesriikide praktika võrdluse põhjal toodi välja järgmised
väited ja järeldused:
38
1) Intressipiirangu kehtestamine
vähendab madala sissetulekuga isikute juurdepääsu krediidile, kuna kõrge riskiastmega laenuvõtjatele ollakse valmis pakkuma krediiti
üksnes juhul, kui seda on võimalik teha tavapärasest kõrgema intressiga.
2) Intressipiirang
ei too üldjuhul kaasa väljastatud tarbijakrediidi mahu vähenemist,
kuna kõrgete
kuludega seotud krediit moodustab kogu tarbijakrediidi turust võrdlemisi
väikese osa.
3) Piirangute puudumisel pakutakse turul erinevamaid tarbijakrediidi tooteid, kuna
intressipiirang välistab kõrge kulukusega toodete turule
toomise . Seega
piirangute
kehtestamisel väheneb pakutavate krediiditoodete arv.
4) Intressipiirangu kehtestamine võib kaasa tuua krediidiga seotud muude tasude
suurenemise või uute tasude kehtestamise (näitena krediitkaardiga seotud erinevad
tasud, kindlustuslepingud jm krediidivõtjalt), mistõttu on tõhusam pigem krediidi
kulukuse määra piiramine.
Uuringu tulemusena ei saa väita, et intressipiirangu kehtestamine soodustaks illegaalse
krediidituru teket või suunaks isikuid mitte-pankadest krediidiandjate juurde. Piisava
alusmaterjali puudumise tõttu ei saa aga ka väita, et intressilae kehtestamine takistaks
isikute sattumist võlgnevusse või maksejõuetuse olukorda. Krediidituru integratsioonile
intressilae piirangus takistust ei nähta, pigem on takistavaks faktoriks liikmesriikide
regulatsioonide erinevus nii intressi- kui krediidi kulukuse määra osas.
4.2. Läti Vastavalt Läti tarbijakaitseseadusele peavad laenuandjad, kes ei allu finantsjärelevalvele,
alates 1. jaanuarist 2013 taotlema litsentsi Tarbijakaitseametist. Litsentsi taotlemise tasu
on 71 140 eurot ning iga-aastane järelevalvetasu on 14 225 eurot. Eelkõige on järelevalve
suunatud teenuse järelevalvele (tarbijatele teabe andmine, lepingutingimused, kaebuste
lahendamine). Järelevalve saab vajadusel rakendada halduskaristusi. Litsentsi tuleb igal
aastal
uuendada .
Litsentsi saamiseks peavad ettevõtte juhid olema usaldusväärsed (kriminaalkaristuse
keeld) ning täidetud peab olema kapitalinõue 425 000 eurot. Lisaks peab ettevõte:
- olema registreeritud
Äriregistris ,
- olema registreeritud isikuandmete käsitlejana vastavalt andmekaitseseadustele,
- omama sisemist protseduuri laenude menetlemiseks (väljastamine ja
monitooring ),
- omama sisemist protseduuri tarbija krediidivõime hindamiseks,
- omama sisemist protseduuri kaebuste käsitlemiseks,
- tal ei tohi olla maksuvõlgu.
39
Kaks korda aastas tuleb litsentseeritud laenuandjal edastada Tarbijakaitseametile järgnev
informatsioon:
- uute lepingute arv (möödunud perioodil),
- uute laenude maht,
- laenujääk perioodi lõpu seisuga,
- uute laenude lepingujärgne intressimäär,
- ebatõenäoliselt laekuvate laenude maht ja arv,
- muu info, mida Tarbijakaitseamet vajab järelevalve teostamiseks või turuarengute
hindamiseks.
Enne laenu väljastamist peab laenuandja
hindama laenuvõtja võimet laen tagasi maksta.
Seda tuleb teha tuginedes laenuvõtjalt saadavale piisavale infole ning vajaduse korral
asjakohastele andmekogudele.
See regulatsioon ei kohaldu laenudele, mis on
väiksemad kui 143 EUR (vanas rahas 100
latti ).
Samas, hetkel on Läti parlamendi
menetluses tarbijakaitseseaduse muudatusettepanek, millega ka 143 eurost väiksematele
laenusummadele kohalduks hindamiskohustus.
Juhtudel, kui võetav laen on suurem kui 100 miinimumpalka (28 600 EUR ehk 200*100
latti), peab laenuandja küsima informatsiooni maksuametilt laenuvõtja tulude kohta.
Kui laenuvõime hindamine annab tulemuseks, et tegemist on ebapiisava
tagasimaksevõimega, siis kui sellest hoolimata laen antakse, loetakse seda heade tavadega
vastuolus olevaks.
Lisaks seaduses sätestatule on Läti Tarbijakaitseamet andnud välja juhendi, kuidas hinnata
laenuvõtjate krediidivõimet. Tegemist ei ole õigusjõuga dokumendiga, kuid sellest
hälbimist tuleb Tarbijakaitseametile põhjendada. Vastavalt juhendile:
- Laenu tagasimaksevõimet tuleb hinnata ka juhul, kui oluliselt suurendatakse juba
olemasolevat laenukohustust. Oluliseks suurenduseks peetakse
kuumakse kasvu
rohkem kui 30%.
- Hindamine peab arvesse võtma majapidamise varalist seisu ja vajadusel (kui puudub
muu sissetulek) kinnisvara, laenuvõtja sissetulekuid ja väljaminekuid, sh kõiki rahalisi
kohustusi ning nende teenindamisega seotud kulusid. Kui on erinevad võimalused
sissetulekuteks (ajutine töö, mittetäielik
tööaeg ja muud võimalused), siis arvutatakse
aasta lõikes kuu keskmine sissetulek. Lepingu sõlmimisel tuleb arvestada, kas tarbijal
on juba eelnevaid kehtivaid või lõppenud laenulepinguid.
- Kui laenuvõtja netosissetulek on väiksem kui
miinimumpalk (286 eurot), ei tohi kõigi
tema võetud laenude
summaarne kuumakse ületada 10-20% kuusissetulekust. Kui
40
netosissetulek on vahemikus 286 eurot kuni 858 eurot, ei tohi summaarne kuumakse
ületada 30% kuusissetulekust, ning 858-1144 euro suuruse kuusissetuleku puhul 40%
kuusissetulekust.
- Kui laenusumma jääb alla 429 euro ning tagasimaksetähtaeg on lühem kui üks aasta
ning kuumakse kuni 72 latti, võib krediidiandja laenuvõime hindamisel
tugineda üksnes laenuvõtjalt saadavale informatsioonile.
Hetkel on Läti parlamendi menetluses eelnõu, millega
kehtestatakse krediidikulukuse
lubatud ülempiiriks 100%. 4.3. Soome Soomes on kiirlaene puudutavaid seadusesätteid muudetud kolmel korral – 2009, 2010 ja
2013. Esimese reformi käigus muudeti
tarbijakaitseseadust, kehtestades muuhulgas
krediidikulukuse määra avaldamise nõude
reklaamides ka 200 eurost väiksemate laenude
puhul. Lisaks keelati laenu väljastamine, kui laenu taotlus on esitatud ja see on saanud
heakskiidu
ajavahemikus 23.00-7.00 ning karistusseaduses täiendati liigkasuvõtmise
vastast sätet. Eraldi seaduse alusel sätestati 2010. a detsembris jõustunud
krediidiandjate registreerimise kohustus. 2013.a juunis kehtima hakanud muudatustega
pandi ülempiir laenulepinguga kokku lepitud
krediidikulukuse määrale, karmistati krediidivõimelisuse
hindamise reegleid ja keelati ära
lisatasu nõudmine sms-ide või muude
teadete eest, mis
on seotud laenusuhtega.
Soomes on olnud ka
arvamusi , et kiirlaenud tuleks täielikult keelata, kuid selle praktikas
teostamist on peetud võimatuks, kuna siis peaks regulatsioon olema selline, et ei piiraks
ebaõiglaselt väikeste laenude pakkumist üleüldiselt. Samuti on Soomes
pakutud välja
kiirlaenude pakkumise keelustamist alla 25-aastastele isikutele, kuid keelu tõhususe
tagamiseks peaks see puudutama laialdaselt eriliigilisi väikseid laene. Samuti välistaks see
võimaluse anda laenu sellisele
noorele , kellel oleks muidu nii regulaarsete sissetulekute
kui muus osas stabiilse majandusseisu põhjal head eeldused laen probleemideta tagasi
maksta.
Soome Statistikaameti andmetel vähenes 2013. aasta kolmandas
kvartalis uute kiirlaenude
väljastamine 39% võrreldes eelmise aasta sama
ajaga ning 38% võrreldes 2013.aasta
eelneva kvartaliga. Väidetavalt on
väikelaenude väljastamise mahu vähenemise
põhjuseks 1. juunil 2013 jõustunud seadusemuudatused, mille kohaselt seati
väikelaenudele ca
51% suurune intressilagi. Selle tulemusena ka osa kiirlaenufirmadest
lõpetas oma tegevuse ja osa muutis oma teenusteportfelli, pakkudes nüüd teist tüüpi
tarbimislaene (
joustoluotot). Kui 2012. a lõpus oli tarbijakrediidi pakkujate registris üle
41
87 ettevõtte, siis 2013. aasta sügiseks oli neid järele jäänud 55 ning 11.02.2014 seisuga on
registris 52 teenusepakkujat.
Teenusepakkujate registreerimiskohustus Soome tarbijakaitseseaduse 7. peatüki kohaselt võivad tarbijakrediiti anda vaid need
ettevõtjad, kes on registreeritud. Registreerimiskohustuse alla ei kuulu need ettevõtjad,
kes pakuvad laenu üksnes nende poolt müüdavate kaupade finantseerimiseks, mitte muuks
otstarbeks (näiteks järelmaksuga ostmine), kuna nende puhul ei täheldatud nii tõsiseid
rikkumisi, mis õigustanuks registrile suurema koormuse seadmist. Lisaks ei kohaldata
nõuet teistes EL riikides asutatud ettevõtjate suhtes, kes osutavad oma teenust Soomes
ajutiselt – seda saab otsustada
juhtumipõhiselt .
Registreerimiskohustuse
sätestamise eesmärgiks oli krediidiandjate usaldusväärsuse ja
ametialaste oskuste olemasolu tagamise vajadus. Teisalt sooviti lihtsustada järelevalve
teostamist teenusepakkujate üle ja nendega kontakteerumist, samuti takistada
laenutegevuse kasutamist kuritegelikel eesmärkidel nagu rahapesu.
Registripidajaks
kaaluti nii Finantsinspektsiooni, Tarbijakaitseametit kui ka kohalikke
piirkondlikke haldusameteid (
aluehallintovirastot).
Etelä -Suomen aluehallintovirasto (Lõuna-Soome piirkondlik haldusamet, kohaldub antud juhul üle riigi) kasuks otsustati
seetõttu, et see amet juba teostas järelevalvet sarnases valdkonnas tegutsevate ettevõtjate
nagu pandimajade ja inkassofirmade üle23. Kulude katmiseks nähti registreeringu
taotlejatele ette järelevalvetasu.
Registrisse kandmiseks taotluse esitamisel tuleb esitada
andmed teate esitaja hariduse
ja töökogemuse kohta. Kui teate esitajaks on juriidiline isik, siis juhtorgani liikmete
kohta, et oleks näiteks selge, kes on tegevjuhiks ja tema asetäitjateks, juhtorgani
liikmeteks ja asendusliikmeteks ning kas neil on otsene või kaudne
mõjuvõim mõnes
teises äriühingus. Vastavaks tõendusmaterjaliks võivad olla näiteks elulookirjeldus koos
töökäigu kirjeldusega, eksami sooritamise või mõne olulise koolitusprogrammi või
kursuse läbimise tunnistused.
Õigus saada registrisse kantuks on juhul, kui teate esitajal on õigus tegeleda Soomes
ettevõtlusega, tema suhtes pole käimas pankrotimenetlust, ta on usaldusväärne, tal on
laenutegevuse osas teadmised, mis on vajalikud tegevuse olemusest ja ulatusest tulenevalt.
Viimase all mõeldakse näiteks selliste seadusesätete tundmist, mis puudutavad
tarbimislaenude andmist, samuti tehnilisi teadmisi, oskusi jm vastavat ettevalmistust.
23 Eelnõu arutamisel Soome parlamendis viitasid küll mitmed saadikud, et ei pea õigeks finantstoodete alase
järelevalve killustamist ja otsustamist tootepõhiselt, vaid
eelistaksid pigem finantsturgude käsitlemist ühtse
tervikuna Finantsinspektsiooni all
42
Eelkõige võivad teadmised tugineda mitmeaastasele praktilisele kogemusele tegutsedes
teise laenuandja juures, samuti ka koolitusele, mida tõendab
sooritatud eksam või
kutsekvalifikatsioon. Kui puudub piisav praktiline kogemus, siis peaks olema sellele
vastav haridus, näiteks õigus- või majandusteaduse
kraad . Registripidaja võib keelduda
registrisse kandmisest, kui asjaoludest ilmneb, et teate esitaja kavatseb tarbimislaene
pakkuda kellegi teise vahendajana. Selle sättega soovitakse takistada selliste isikute
turulepääsu, kes oma
kahtlase tausta tõttu tõenäoliselt ei täida registreeringu
eeldusi , kuid
kes
üritavad tegutsema pääseda vahendaja kaudu.
Usaldusväärseks ei peeta sellist taotlejat, kellele on 5 eelneva aasta jooksul mõistetud
vanglakaristus või 3 eelneva aasta jooksul kriminaalkaristus, mis võib viidata tema
sobimatusele vastaval alal tegutseda.
Karistus võib olla mõistetud näiteks seoses
laenuandmisega,
rahapesu
või
raamatupidamisega,
maksudega
või
muu
majandustegevusega. Isegi kui selline karistus puudub, siis piisab ka asjaolust, kui ta on
oma varasema tegevusega näidanud oma ebasobivust vastaval tegevusalal. Selleks piisab
ka mittejõustunud
otsusest karistuse osas, kuna majanduskuritegude puhul võib otsuseni
jõudmine võtta aastaid. Arvesse võib võtta ka seda, kui vanglakaristusest on möödas
rohkem kui 5 aastat, kuid sooritatud tegu näitab selgelt isiku sobimatust laenutoodete
pakkujaks, sellisel tegevusalal tegutseva äriühingu omanikuks või selle juhtorgani
liikmeks. Lisaks piisab ka ärikeelust (ei pea olema enam kehtiv) näiteks
maksukohustuse või raamatupidamisnõuete
tahtliku eiramise eest. Juriidilise isiku puhul puudutab
usaldusväärsuse nõue tegevjuhti ja tema asetäitjat,
juhtorganite liikmeid, äriühingus
otseselt või
kaudselt vähemalt kümnendiku hääleõiguslike osakute/aktsiate omanikku
(võib sama mõju omada ka mõnes teises äriühingus).
Registreerimisnõuete mittetäitmise korral võib ESA eiramiste liigist ja ulatusest
tulenevalt
keelustada kas kogu tegevuse või üksnes selle osa, näiteks teatud
tegevuskohas või teatud piirkonna territooriumil paiknevates tegevuskohtades
tarbimislaenu pakkumise keelustamine. On võimalik, et keeld puudutab üksnes teatud
laenutooteid, näiteks SMS-i teel esitatud taotluste tulemusena antud laene, kui kohustuste
mittetäitmine puudutab üksnes seda tegevusvormi. ESA-l on õigus rakendada keelule
lisaks hoiatustrahvi. Kuna keelu eesmärgiks on katkestada seadusvastane
laenupakkumine, siis on ka põhjendatud, et keelu täitmiseks antakse võimalikult lühike
tähtaeg. On soovitatud lähtuda sellest, et pärast keelu andmist lubatakse ettevõtjal teha
üksnes tegevuse lõpetamiseks hädavajalikke
toiminguid . Trahvi suurust mõjutab
laenutegevuse ulatus ja äritegevuse maht ning kreeditori suhtumine talle varasemalt
järelvalveametniku poolt antud korraldustesse.
Registrist
kustutamise aluseks on lisaks tegevuse lõpetamisele ka registreeringu
eelduste äralangemine, milleks võib olla näiteks kreeditorile vanglakaristuse mõistmine, mis võib
43
viidata tema sobimatusele laenutegevuseks. Aluseks on ka kellegi teise vahendajana
tegutsemine. Kui
kreeditor pole määratud tähtaja jooksul nimetanud uusi isikuid, kes
täidavad laenutegevuse
alaste teadmiste olemasolu nõuet, on ka see kustutamise aluseks.
Registreeringuta tahtlikult tegutsemise eest on karistusena ette nähtud trahv või kuni 6 kuud vangistust. Kuigi ESA otsuse peale võib esitada halduskaebuse, ei ole see
aluseks, et peatada registrist kustutamine ja tähtajaline tegutsemiskeeld, kui halduskaebuse
läbivaataja ei määra teisiti. Kuna kustutamise aluseks on tavaliselt
tõsised rikkumised, siis
poleks proportsionaalne, kui kreeditor saaks jätkata laenude väljaandmist sageli suhteliselt
kaua kestva kaebuse menetluse ajal ja on tarbijate õiguskindluse tagamise huvides, et ESA
saab oma otsuse viivitamatult jõustada.
Alates 1.juunist 2013
peavad ettevõtjad säilitama laenutegevusega seotud dokumente
ja teavet 5 aasta jooksul alates hetkest, kui laen on kogusummana välja makstud –
väikeste osadena maksmisel seega viimase osa väljamaksmisest alates. Dokumentide ja
teabe all peetakse silmas kõiki laenuprotsessi osasid alates
reklaamist kuni lepingu
sõlmimise ja võimalike probleemide lahendamiseni – näiteks eelteabe leht, laenuleping ja
sellesse tehtud muudatused, tarbijalt või muudest allikatest saadud tarbija
krediidikõlbulikkuse hindamiseks kasutatud materjal. Teabe all peetakse silmas ka näiteks
logiandmeid, mis on tekkinud laenuajaloo kontrollimise tulemusena. Kui laenuandja ei
järgi säilitamisnõudeid, siis võib ESA rakendada halduskaristust, mis võib tähendada nii
hoiatust kui ka sellele reageerimata jätmisel tegevuse osalist või täielikku keelustamist
maksimaalselt 6 kuuks.
Ülempiir krediidi kulukuse määrale (KKM) ja krediidivõimelisuse hindamine Alates juunist 2013 jõustus tarbijakaitseseaduse nõue,
et KKM lagi alla 2000 EUR
laenudele võib olla 50% aastas + Soome intressiseaduses sätestatud
baasintressimäär (Euroopa keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav
intressimäär ümardatuna ülespoole lähima järgmise poole protsendini). See nõue kohaldub
ka krediitkaardilaenudele, kuid üksnes sellistele
kaartide puhul, mille funktsionaalsus
lubab välja võtta ka
sularaha . Kohaldamisalasse ei kuulu e-kaubanduse korras pakutavate
toodete hankimiseks mõeldud laenud,
eriotstarbelised krediitkaardid ja pandimajade poolt
pakutavad laenud.
KKM lagi puudutab üksnes laene, mis on väiksemad kui 2000 eurot. Laenude puhul, mis
on suuremad kui 2000 eurot, maksevõime ebapiisava hindamise ja sellest tuleneva
ülelaenamise risk väheneb, kuna krediidirisk kasvab laenusummaga ja suuremate
summade puhul on krediidiandjad laenutaotleja tausta kontrollimisel märksa hoolsamad.
Soomes on teadvustatud, et
väiksema sissetulekuga tarbijate jaoks võib laenude 44
väljastamiskünnise tõus ja laenude pakkumise vähenemine põhjustada probleeme, kuid seda saaks vähendada sotsiaalsete laenude pakkumise edendamise kaudu.
Sotsiaalse laenuandmise arendamine on kirjas ühe eesmärgina ka Soome
valitsusprogrammis.
Oluline on märkida, et 2000 eurost suurema laenu puhul KKM ülempiir ei kohaldu ainult
juhul, kui see laen on kogusummana ka tarbija käsutuses, mitte et krediidipiir
seatakse näiliselt vähemalt 2000 euro suuruseks, piirates samas lepingutingimustega tarbija õigust
seda laenusummat kasutada.
Kella-ajaline laenu väljastamise piirang Tarbijakaitseseaduse paragrahv 19 kohaselt
võib tarbijale teha ülekande alles pärast kell 7 hommikul , kui
laenutaotlus on esitatud ja see on saanud heakskiidu vahemikus kell
23 õhtul kuni kell 7 hommikul. See nõue ei kohaldu juhul, kui tegemist on kontoga seotud
limiidi kasutamisega. Sellise korra kehtestamist peeti vajalikuks, kuna hilisõhtul ja öösel
tehtud otsus võtta laenu ja samuti sel ajal sõlmitud lepingu alusel tarbija kasutusse antud
raha pigem suurendaks läbimõtlemata laenuotsuste tegemist ja hilisemaid probleeme
laenude tagasimaksmisel.
Reeglid võlgade sissenõudmisel Ka Soomes selgus erinevatest laene ja nendega seotud nõudeid puudutavatest registritest
kogutud andmetest, et
kiirlaenude puhul on erinevate kõrvalkulude suurus maksetega viivitamise korral võla algse põhisumma suhtes märkimisväärne. Seega peeti
tõenäoliseks, et kulude summa enne täitemenetlusse suunamist oli olnud veel suurem. See
tulenes ka asjaolust, et eelneva seaduse kohaselt oli võlausaldajal õigus nõuda sisse
kõigepealt sissenõudmisega seotud kulud ja alles seejärel põhisumma ja intress. Seega kui
võlgnikul oli õnnestunud maksta nõudest midagi osaliselt tagasi, siis selle arvelt võisid
olla kaetud põhisumma asemel hoopis sissenõudmis- ja muud kulud.
Suvel 2012 tegi Soome valitsus ettepaneku võlgade sissenõudmise seaduse muutmiseks,
kus
muuhulgas
täpsustati hea sissenõudmistava mõistet ja muudeti sissenõudmiskuludele seatud maksimummäära. Lisaks sätestati võlgniku õigus
paluda sissenõudmismenetluse peatamist ja asja edasisuunamist kohtumenetlusse ning et
menetluse käigus saadud vara arvelt tuleb esimeses järjekorras katta põhinõue ja
alles seejärel sissenõudekulud.
Maksmata põhinõude kohtu korras sissenõudmisel peab
võlgnik maksma kohtukulud, kuid need ei tohi olla suuremad kohtumenetlusseadustikus
sätestatust.
45
Maksimummäärad sissenõudmiskuludele kehtisid Soomes juba 2005.aastast ja uute
kehtestamisel võeti aluseks
inflatsioonimäär ning teenuste hindade muutus
tootjahinnaindeksi põhjal. Lisaks arvestati sellega, et sissenõudmismenetlusprotseduurid
on muutunud automatiseeritumateks ning kuluefektiivsemateks. Peamiseks põhimõtteks
on nõudekulude mõistlik suhe võla suurusesse, mistõttu tuleb eelkõige arvesse võtta
tehtud töö hulk ja tegelikkuses tekkinud kulud ning iga järgneva võlateate eest võiks
küsida maksimaalselt poole esimese võlateate kulude summast.
Tasu võib nõuda mitte rohkem kui 2 maksenõude ja 1 maksegraafiku eest, et vältida
olukorda, kus üritatakse kulusid kasvatada arvukate nõudekirjadega.
Meeldetuletuskirja
eest küsitav tasu ei või ületada 5 EUR ning pärast meeldetuletuskirja saatmist ei tohi uut
kirja saata enne 14 päeva möödumist.
Ka lepingu tähtaja saabumisel selle pikendamise
eest võetav tasu ei tohi ületada 5 EUR ning ükski selline pikendus ei saa olla lühem kui
14 päeva.
Maksenõuete (kirjad) esitamise eest ei saa nõuda võlgnikult tasu rohkem kui alltoodud
summad:
nõuded summas 0-100 EUR: 1. kiri max 14 EUR, 2. kiri 7 EUR, 3. kiri 0 EUR
nõuded summas 100-1000 EUR : 1. kiri max 24 EUR, 2. kiri 12 EUR, 3. kiri 0
EUR
nõuded summas 1000 EUR ja rohkem: 1. kiri max 50 EUR, 2. kiri 25 EUR, 3. kiri
0 EUR
Kui võlamenetlust viib läbi kreeditor või temaga seotud ettevõte, on maksimaalseks
tasumääraks ükskõik millise kirja eest 5 EUR.
Suuremaid tasusid võib nõuda üksnes
professionaalne inkassofirma juhul, kui puudub side võlausaldaja ja inkassoettevõtte
vahel.
Kirjaliku maksegraafiku eest võib küsida tasu alljärgnevalt:
- nõuded summas 0-100 EUR või kuni 4 makset
graafikus : mitte üle 20 EUR
- nõuded 100-1000 EUR ja üle 4 makse graafikus: mitte üle 30 EUR
- nõuded summas 1000 EUR ja üle 4 makse graafikus: mitte üle 50 EUR
Kõik sissenõudmiskulud kokku kogu sissenõudeperioodi jooksul tarbijast võlgnikule ei
või ületada:
- nõuetel 0-100 EUR: 51 EUR
- nõuetel 100-1.000 EUR: 60 EUR
- nõuetel summas 1.000 EUR ja rohkem: 160 EUR
46
Liigkasuvõtmise keeld Soomes on liigkasuvõtmine reguleeritud ka kriminaalõiguslike normidega, st kui
eraõiguslike normide alusel on eelnevalt tuvastatud, et kõrge intressi kokkulepe oli heade
kommetega vastuolus, siis võib järgneda kriminaalõiguslik sanktsioon. Soome
karistusseaduse kohaselt
on liigkasuvõtmine see, kui laenuandmisel võetakse või
saavutatakse intress või muu majanduslik eelis, mis on ebaproportsionaalne
võrreldes krediidiandja poolt osutatava teenuse kuludega. Enne 2010.a veebruarit
kehtinud sõnastuse kohaselt oli liigkasuvõtmine tavapärasest pangaintressist tunduvalt
kõrgem laenuintress, kuid kiirlaenude kulusid polnud võimalik praktikas võrrelda näiteks
pankade intressimääraga, kuna
pangad ei pakkunud selliseid tooteid. Karistusseadus ei
sätesta täpset intressilage, mille ületamisel oleks alati tegemist liigkasuvõtmisega, vaid
hinnata tuleb kogumit tundemärkide alusel. Seadus annab alused, mida tuleb
ebaproportsionaalsust hinnates arvesse võtta. Nendeks on laenu suurus, kestus ja muud
laenutingimused, krediidirisk ja krediidiandja laenuandmisega seotud kulud,
üldkulud ja
laenu finantseerimiskulud. Kuigi kiirlaenude üldine riski- ja kulutase on kõrge (kuna ei
eeldata laenuvõtjalt regulaarseid sissetulekuid ega tagatist), võivad liigkasuvõtmise
tunnused siiski olemas olla.
2013.a märtsis esitati esimest korda hagi kolme kiirlaenufirma tegevjuhina tegutseva
mehe vastu, kuna Helsingi ringkonnaprokuröri arvates nõudis firma kiirlaenudelt
ebaõiglaseid intresse. Kui laenu tagasimakse tähtaeg varieerus 2010.a nädala ja kuu vahel ja laenu suurus oli 50-300 eurot, siis laenuga seotud kulud moodustasid tarbijale 27-89% krediidisummast. Asja algatas Soome Tarbijakaitseamet, kes juba kevadel 2010
läbiviidud kontrolli tulemusena oli pöördunud menetluse algatamiseks politsei poole. Sotsiaalsed meetmed võlgadesse sattunud inimeste jaoks Kui võlgadega toimetuleku probleem tuleneb sellest, et isik ei saa hakkama mitme
väiksema võla samaaegse vähendamisega, siis abiks võib olla
võlgade
ümberkujundamise laen. Sellise laenu abil saab ära maksta üksikud laenud, mille
tulemusena
jääks graafiku alusel maksta üks suurem, pikaajaline ja mõistliku intressiga
laen. Sellist ümberkujunduslaenu pakuvad nii pangad kui
Takuu-Säätiö (vabas tõlkes
Garantii
Sihtasutus ) - riiklik sotsiaalvaldkonna sihtasutus, kelle ülesandeks on aidata
ettenägematutel asjaoludel kriisiolukordadesse sattunud isikutel iseseisvalt probleemide
lahendamiseni jõuda.
Takuu-Säätiö pakub tasuta telefoninõustamist ja tagab võetud
laenude refinantseerimist/ümberkujundamist. Võlgade ümberkujundamise laenu võib olla
pangalt keeruline saada juhul, kui isikul on maksehäireregistris märge või puudub sobilik
tagatis -
Takuu-Säätiö puhul see takistuseks pole. Tema teenus on pakutav üle riigi ja
47
kõigile tasuta. Kohalikud võlanõustajad aitavad võlgade ümberkujundamise planeerimisel
ja
tagatise taotluse koostamisel.
Võla ümberkujundamise laenuga ühendatakse laenu teenindamisega hätta jäänud inimese
võlad uueks laenuks. Need peavad kõik olema sellised võlad, millel puudub tagatis või
millel on üksnes eraisiku tagatis nagu näiteks krediitkaardivõlad, järelmaksuvõlad,
käendusest tulenev, üürivõlad, eraisikuvõlad ja kiirlaenud, alimentide või kahjutasu
maksmisest tulenevad võlad, raugenud äritegevusest tulenevad võlad. Võlad võivad olla
tagasimaksemenetluses, inkassofirma või kohtutäituri käes. Kõik krediit- ja
maksekaardid ning kontolimiidid suletakse, et makseprogrammi ajal ei tekiks uusi võlgasid.
Ümberkujundamisega soovitakse saavutada seda, et tagatise saanud isik saab oma võla
teenindamisega hakkama (raha jääb ka eluks vajalikuks ning kommunaalkuludeks), ei
satu tagatise ajal uutesse võlgadesse ja suudab tulevikus oma
majapidamist hallata. Ühe
majapidamise kohta on võimalik anda kuni 34 000 euro suurune tagatis ja selle kestus on
maksimaalselt 8 aastat.
Mõned KOV-id pakuvad alates 2003.aastast sotsiaalseid laene, mille abil saab osta
vajalikke kaupu. Sotsiaalse laenu kasutusotstarve räägitakse läbi juhtumipõhiselt. Sellist
laenu võib anda isikutele, kellel vähese sissetuleku, vara või maksehäireregistri märgete
tõttu pole muul moel võimalik saada mõistlikel tingimustel pangalaenu ja kellel on
olemas võime maksta tagasi talle antav sotsiaalne laen. Enne sotsiaalse laenu andmist
tuleb välja selgitada isiku õigus toimetulekutoetusele, kuna seda ei või piirata või
vähendada seetõttu, et tal on võimalik saada sotsiaalset laenu.
Sotsiaalse laenu intress
võib olla max intressiseaduses sätestatud intressimäär (1.juuli-31.12.2013 oli 0,5 %). Muid laenukulusid sotsiaalse laenu puhul ei küsita. Miinuseks on küll see, et
sotsiaalseid laene pakuvad siiski vaid vähesed KOV-id.
48
KOKKUVÕTE
Enamus EL riike rakendab registreerimiskohustust või tegevusluba tarbijakrediidi ettevõtetele.
Järelevalveasutuseks on enamasti tarbijakaitseamet. Mõned riigid on juba rakendanud (Soome,
Horvaatia, Sloveenia) intressi- või krediidikulukuse määra piiranguid ja mõned (Läti, Inglismaa,
Rootsi) on seda parasjagu tegemas.
Intressilae kehtestamise põhjuseks on vajadus vältida tarbijate maksejõuetuse kasvu.
Intressipiirangu kehtestamine
vähendab madala sissetulekuga isikute juurdepääsu krediidile ning väheneb pakutavate krediiditoodete arv ja mitmekesisus . Intressipiirang
ei too üldjuhul kaasa väljastatud tarbijakrediidi mahu vähenemist, kuna
kõrgete kuludega seotud krediit moodustab kogu tarbijakrediidi turust võrdlemisi väikese osa.
Läti
Litsentseerimiskohustus ja aruandluskohustus laenuandjatele, kes ei allu finantsjärelevalvele
Laenuvõtja krediidivõimelisuse hindamise kohustus, mis muuhulgas näeb ette, et kui
laenuvõtja netosissetulek on väiksem kui miinimumpalk (286 eurot), ei tohi kõigi tema võetud
laenude summaarne kuumakse ületada 10-20% kuusissetulekust; netosissetuleku 286 eurot
kuni 858 eurot korral 30% kuusissetulekust ning netosissetuleku ning 858 - 1144 eurot korral
40% kuusissetulekust.
Hetkel on Läti parlamendi menetluses eelnõu, millega
kehtestatakse krediidikulukuse lubatud ülempiiriks 100%. Soome Tarbijakrediiti võivad anda vaid need ettevõtjad, kes on
end registreerinud vastavas registris.
Registreerimise eeldusteks on
teenuseosutaja usaldusväärsus ning haridusele ja/või
töökogemusele esitatavate nõuete täitmine. Registreeringuta tahtlikult tegutsemise eest on
karistusena ette nähtud trahv või kuni 6 kuud vangistus
Ettevõtjad peavad säilitama laenutegevusega seotud dokumente ja teavet 5 aasta jooksul alates
hetkest, kui laen on kogusummana välja makstud
Krediidikulukuse maksimaalne määr alla 2000 EUR laenudele on 50% aastas + Soome intressiseaduses sätestatud baasintressimäär (kokku ca 51%)
Kui laenutaotlus on esitatud ja see on saanud heakskiidu vahemikus kell 23 õhtul kuni kell 7
hommikul,
võib tarbijale teha ülekande alles pärast kell 7 hommikul
Sissenõudmiskuludele (inkassotasu, maksegraafiku koostamine või muutmine,
meeldetuletuskirjad jne)
on seatud üksikasjalikud ülempiirid (näiteks kuni 1000 EUR nõude
puhul meeldetuletuskirja hind ei tohi ületada 24 EUR, iga järgnev kiri peab olema odavam ja
kokku ei tohi saata üle kolme kirja. Kõik sissenõudekulud kokku kuni 1000 EUR nõude puhul ei
tohi ületada 60 EUR)
-
Täitemenetluse käigus saadud vara arvelt tuleb esimeses järjekorras katta põhinõue ja alles
seejärel sissenõudekulud ja muud nõuded.
-
Spetsiaalne riiklik sihtasutus pakub võlgade ümberkujunduslaenu, mille abil saab ära maksta
üksikud laenud ja tulemusena jääb graafiku alusel maksta üks suurem, pikaajaline ja mõistliku
intressiga laen.
-
Mõned KOV-id pakuvad sotsiaalseid laene, mille intress võib olla max intressiseaduses
sätestatud intressimäär (31.12.2013 oli 0,5 %). Muid laenukulusid sotsiaalse laenu puhul ei
küsita.
49
5. ETTEPANEKUD Kiirlaenuturuga seonduvad probleemid saab jaotada kaheks: ärieetilised ja sotsiaalsed.
Kiirlaenuäri puhul on kaheldav äriline eetilisus selle liigkasuvõtjalike tunnuste poolest,
mida ei peaks soosima ka vaba
turumajandusega riik. Tarbijate vabatahtlik soov ei ole
kasutada röövellikke teenusepakkujaid. Seega, kuna tegemist on pigem vastutustundetu
tarbijakäitumisega või viimases hädas abi otsimisega, siis on tarbija heauskne eeldus, et
teenuse pakkuja ei kasuta sihilikult ära tema teadmatust või raskusi ning riik on
tururegulatsioonidega kindlustanud, et see nii ka oleks.
Kuid kuigi regulatsioon on vajalik, et puhastada ettevõtluskeskkonda, võib see üksi olla
ebapiisav lahendamaks juba tekkinud sotsiaalseid probleeme. Toimetulekuraskusi ja
vastutustundetut tarbimist kiirlaenuturu regulatsioon ei kõrvalda, samas võib vähendada
tarbijate võimalusi teadmatusest või vastutustundetusest oma makseraskusi süvendada
või vastutustundetut finantskäitumist harjutada24.
Eestis on seadusandja püüdnud võlgniku paremat kaitset liigkasuvõtjaliku laenutegevuse
vastu saavutada mitmete regulatiivsete võtetega, neist
potentsiaalselt suurima mõjuga on
vastutustundliku laenamise sätted võlaõigusseaduses ja heade kommetega vastuolus
oleva tehingu tühisuse sätted tsiviilseadustiku üldosa seaduses. Paraku need meetmed ei
ole
omanud piisavat toimet. Vastutustundliku laenamise sätetega loodeti parandada
klientide maksevõime hindamist krediidiandjate poolt, kuid vastav regulatsioon on nii
kriteeriumide kui sanktsioonide mõttes nõrk, võimaldades kohustusest seaduslikult
kõrvale hiilida. Heade kommetega vastuolus oleva tehingu tühisuse kohta käivad sätted
omakorda ei tööta seetõttu, et kohus ei pea headele kommetele vastavust kontrollima
omal initsiatiivil, vaid üksnes võlgniku
vastulause korral, samas kui oma õigustest
teadlikke võlgnikke, kes saavad kohtuteate ka õigeaegselt kätte ning omavad piisavalt
ressursse, et lasta end kohtus esindada, on kiirlaenude sihtgrupis
ülivähe .
Käesolevast analüüsist tulenevad ettepanekud kiirlaenuturu korrastamiseks ja seotud
sotsiaalsete probleemide ärahoidmiseks või leevendamiseks saab jagada kolmeks:
1) võlgniku kaitse,
2) turukorralduslikud meetmed,
3) meetmed võlgadega toimetuleku toetamiseks.
24 Kristiine Naska „Vastutustundliku tarbimisühiskonna kujundamine krediidisuhetes“. EBS, magistritöö, 2013
50
5.1. Võlgniku kaitse 1. Kehtestada krediidikulukuse määra piirang tarbijakrediidilepingus Arvestades, et senine kohtupraktika ei ole seostanud heade kommete vastasust üheselt
„hea tava intressimäära“ (TsÜS §86) ületamisega ning kiirmenetluse kasutamine on
võimaldanud krediidiandjatel nõude headele kommetele vastavuse kontrollist sootuks
kõrvale hiilida, on otstarbekas
kehtestada krediidikulukusele maksimaalne lubatud
aastamäär, mille ületamisel loetakse tarbijakrediidileping tühiseks25.
Konkreetse määra seadmisel saab lähtuda järgmistest kaalutlustest:
1) Arvestades teiste riikide poolt kehtestatud ülempiire ning sellega seotud vajadust
vähendada regulatiivse arbitraaži riski, samuti hetkel TSüSis sätestatud „hea tava
intressimäära“ 2013. aasta keskmist taset, milleks on 99,9%, võiks
krediidikulukuse
ülempiirina olla sätestatud 100%. 2) Arvestades kiirlaenusektori poolt võimendatavaid sotsiaalseid probleeme ja vajadust
maksimaalselt ära hoida laenuandmist ebapiisava maksevõimega isikutele, võiks
krediidikulukuse lubatud ülempiiriks sarnaselt Soomele olla ka ~50%, kuid sel
juhul peaks see nii nagu Soomeski kehtima üksnes teatud summast (Soomes 2000
eurot) väiksematele laenudele. Suuremate summade puhul on laenuandja
riskid suuremad ning ta on juba ise piisavalt motiveeritud adekvaatset maksevõime
hindamist läbi viima. Tarbijakaitseameti järelevalve tõi esile, et laenuvõtja tausta
kontrollitakse põhjalikumalt alates 900 eurost.
Arvestada tuleb, et kõrge
riskiga kliendisegmendid võivad seeläbi kaotada juurdepääsu
laenurahastamisele ja teatud tasemest väiksemad laenusummad võivad
turult kaduda.
Laenuandjad võivad proovida teatud osa krediidiga seotud tasudest nihutada
kõrvallepingutele, nt kohustades klienti avama tema juures arve (kui tegemist on
kommertspangaga) või tema käest ostma laenukindlustuse. Suureneda võib ka
ebaseadusliku laenuandmise osakaal, mis tingib vajaduse tõhustada järelevalvet, sh
kehtestada piisavalt heidutavad sanktsioonid.
2. Seada piirang võlgade sissenõudmiskuludele ning sätestada sissenõudmiskulude ammendav loetelu Krediidikulukuse piirangu tõhusaks toimimiseks on tarvis seada piirangud ka võlgade
sissenõudmiskuludele, vastasel juhul on tõenäoline, et suurendatakse erinevaid tasusid,
mis kohalduvad pärast maksehäire tekkimist ning ei kuulu krediidikulukuse määra
arvestusse. Sarnaselt Soome eeskujule on otstarbekas:
25 Lepingu tühiseks lugemine tähendab laenueelse olukorra ennistamist ehk tarbija kohustust tagastada
laenatud summa, makstes vaid seadusjärgset intressi.
51
o kehtestada ülempiirid konkreetsete toimingute (nt meeldetuletuskirja
saatmine , maksegraafiku pikendamine) hindadele;
o sätestada maksimaalne määr või summa, mille sissenõudmiskulud võivad
moodustada laenu põhisummast (nt kuni 1000 euro laenamisel ei tohi kõik
sissenõudmiskulud kokku olla rohkem kui 60 eurot).
Seejuures peaksid vastavad piirangud sissenõudmiskuludele
kohalduma sõltumata
sellest, kas laenuandja teostab sissenõudmistoiminguid ise või kasutab inkassoteenust.
3. Viia maksekäsu kiirmenetlusse sisse kontroll krediidikulukuse ja sissenõudmiskulude ülempiiride järgimise üle. Või, kui krediidikulukusele ja
sissenõudmiskuludele seadusega piiranguid ei kehtestata, siis nõude headele kommetele vastavuse üle (TsÜS §86)
. Maksekäsu kiirmenetluses mõistetakse välja ca 80% kohtusse jõudnud kiirlaenunõuetest,
aga tarbijate huvid ei ole selles menetluses piisavalt kaitstud, kuna kiirmenetluses kohus
ei kontrolli nõude vastavust headele kommetele (vastavalt TsÜS §86). Üksnes 15-
päevase vaidlustusaja olemasolust ei piisa selle
puudujäägi kompenseerimiseks ehk ära
hoidmiseks, et maksekäsu kiirmenetluses ei pandaks lihtsustatud korras maksma heade
kommete vastastest ja seega tühistest tehingutest tulenevaid nõudeid26. Näiteks
Saksamaal ei luba tsiviilseadustik kasutada kiirmenetlust juhtumitel, mil krediidilepingu
kulukuse määr ületab keskmist turuintressi rohkem kui 12%27.
Seda ettepanekut toetab Euroopa Kohtu praktika. Nimelt on Euroopa Kohus mitmes
kohtuasjas28 leidnud, et nii maksekäsu- kui täitemenetluses peab siseriiklikul kohtul
olema võimalus omal algatusel hinnata, ega sissenõutava võla aluseks oleva lepingu
tingimus ei ole ebaõiglane ja täitemenetluse juures kohaldama vajadusel
esialgse õiguskaitse meetmeid, sh täitmise peatama, kui see on vajalik lepingutingimuste
ebaõigluse kontrollimiseks. Seda peab olema võimalik teha ka juhtudel, kui tarbija ise ei
ole vastuväidet esitanud.
Kui käesolevas materjalis esitatud ettepanekuid 1 ja 2 (krediidikulukuse ja
sissenõudmiskulude ülempiirid) arvesse võetakse ja vastavad normid kehtestatakse, tuleb
maksekäsu kiirmenetluses sisse seada kontroll laenunõuete vastavuse üle neile
26 M.
Vutt „Maksekäsu kiirmenetluse kohtupraktika probleeme“
http://www.riigikohus.ee/vfs/1140/Maksek2suKiirmenetlus_MargitVutt.pdf 27 Karin Sein „Protection of Consumers in Consumer-Credit Contracts: Expectations and Reality in Estonia“
http://www.juridicainternational.eu/index.php?id=15318 28
C-618/10: Banco Español de Crédito (eelotsus – tarbijalepingud; ebaõiglane tingimus; siseriikliku kohtu
pädevus);
C-537/12 ja
C-116/13: Banco Popular Espanol ja Banco de
Valencia (eelotsus -tarbijalepingud,
hüpoteegi realiseerimise menetlus,
ebaõiglased timaksngimused).
52
ülempiiridele ning TsÜS §86 headele kommetele vastavuse regulatsioon kaotab oma
aktuaalsuse.
4. Täpsustada intressi ja viivisintressi arvestamise ja tarbijale esitamise aluseid Nii Tarbijakaitseameti järelevalvetegevusest kui ka kohtupraktika analüüsist ilmneb
märkimisväärne segadus laenunõuetega seotud põhiterminite sisustamisel. Järelevalve
toob esile, et kiirlaenuäris on suhteliselt tavaline arvestada intressi laenu põhisummalt
terve tagasimakseperioodi kestel, samas kui kommertspanganduses arvestatakse intressi
laenujäägilt. Mitmed kiirlaenupakkumised reklaamivad „ilma intressita“ laenu, millega
samas kaasneb märkimisväärse lepingutasu maksmise kohustus. Kuna tegemist on
sisuliselt raha hinnaga ehk tasuga laenuraha kasutamise eest,
tuleks lepingutasu (ja muud sarnased tasud) võrdsustada intressiga ja seega ei oleks lubatud võlgnevuste
tekkides nende pealt viivist arvestada. Lisaks peaks intressiarvestus käima üheselt vaid
veel võlgu oldava summa (ehk laenujäägi pealt).
Üheselt tuleks defineerida tänasel päeval segadust tekitavad terminid „põhivõlg“
ja/või „põhinõue“ kohtuotsustes, kus nende all on mõistetud erinevaid laenulepinguga
seotud kulusid: põhisumma ja intress või põhisumma ja lepingutasu või hoopis
põhisumma ja kõik muud lepingus nimetatud kulud. Kui pidada silmas, et seesama
õiguslikult määratlemata „põhivõlg“ või „põhinõue“ on viivisearvestuse
baasiks , saab
ilmseks vajadus selle ühtse ja selge defineerimise järele.
Oluline on viivisintresside väljatoomisel lepingutingimustes näha ette nende avaldamine aastase määrana (mitte päevases arvestuses). See annab tarbijale selgema
ettekujutuse tagasimaksmisega viivitamise tegelikest tagajärgedest.
Viivisintressi peaks
olema lubatud arvestada üksnes veel tasumata põhisumma pealt (mitte enam tervelt
põhisummalt või „põhivõlalt“, kui tarbija on osa oma kohustusest juba tasunud).
5. Keelata tarbijavaidluste lahendamine eraõiguslikus vahekohtus Tarbijakaitseameti seiretegevusest nähtus, et paljud kiirlaenuandjad suunavad kliente
vaidluste lahendamisele eraõiguslikku vahekohtusse (nt www.vahekohus.ee), mille
otsused on pooltele siduvad ja lõplikud ning neid ei saa enam kohtus vaidlustada. See
aga tähendab, et vahekohtu otsus on täitedokument, mille alusel saab kohtutäitur vara
arestida ja sundmüüki panna.
Kui vaidluste vahekohtus lahendamise kohta käiv punkt on laenulepingu
tüüptingimustes, võib selle
eeldatavasti lugeda tühiseks (VõS parag 42 lg 3 p 10) , samas
sellekohane kohtupretsedent täna Eesti õigusruumis veel puudub. Ka EL tarbijavaidluste
kohtuvälise lahendamise direktiivi 2013/11/EU, mis tuleb Eesti õigusruumi üle võtta
53
2015. aastaks, kohaselt ei saa tarbijavaidluste lahendamine vahekohtus olla ettevõtja
seatud tüüptingimus tarbijalepingus. Vahekohtu kasutamine tarbija ja ettevõtja vahelise
vaidluse lahendamiseks saab olla võimalik vaid juhul, kui juba pärast vaidluse
tekkimist pooled lepivad kokku vahekohtu kasutamises ja tarbija annab selle kohta
selgesõnalise nõusoleku, olles eelnevalt teavitatud sellest, et vahekohtu otsus on lõplik.
Vastavalt tuleks täpsustada ka vahekohtute kohta käivat regulatsiooni, mis praegu lubab
vahekohtumenetlust kasutada ka juhul, kui tarbija on sellega nõustunud juba lepingut
sõlmides.
Arvestades aga asjaolusid, et vahekohtumenetlus oma algsel kujul (
arbitraaž ) on loodud
õigusemõistmiseks võrdsete poolte vahel (kellest võib eeldada, et nad olid lepingu
sõlmimisel võrdse läbirääkimisjõuga ning võrdselt teadlikud oma õigustest ja
kohustustest), et krediidisuhtes on tarbija
kahtlemata ettevõtjast nõrgem pool ning et
vahekohtumenetlus võtab tarbijalt võimaluse hiljem kohtusse pöörduda, peame
põhjendatuks
keelata tarbijavaidluste puhul vahekohtumenetluse kasutamise. (Pehmema alternatiivina on võimalik sätestada, et vahekohtu otsus ei saa olla
täitemenetluse aluseks enne selle kinnitamist kohtu poolt, mille eelduseks on kohtuliku
kontrolli
läbiviimine otsuse õiguspärasuse üle.)
5.2. Turukorralduslikud meetmed 1) Kehtestada tarbijakrediidi tegevusluba Nagu igal muul turul, peavad ka tarbijakrediiditurul regulatiivne keskkond ja järelevalve
tagama järgmiste eesmärkide täitmise:
1.
teenus on tarbijatele kättesaadav;
2.
teenuse turul eksisteerib piisav
konkurents ;
3.
turule sisenemise barjäärid on
piisavad ja mõõdupärased;
4.
teenus
on
usaldusväärne,
vastab
kliendi
vajadustele,
eelkõige
finantsvõimekusele;
5.
teenuse osutaja on õiguskuulekas;
6.
teenus ja selle hind on läbipaistev;
7.
järelevalve hind ja sellest saadav kasu on mõistlikus tasakaalus.
Kuna varasematest peatükkidest nähtus, et Eesti turul on probleeme eelkõige punktide 4
ja 6, aga ka punkti 5 täitmisega, on tugevama järelevalve sisseseadmine põhjendatud.
Järelevalve tugevdamiseks on otstarbekas
sisse seada tegevusloakohustus tarbijakrediidi andjatele.
54
Tegevusloakohustus tähendab,29 et nii turule sisenemisel kui ka hilisemal tegutsemisel
hinnatakse krediidiasutuse organisatsioonilist ülesehitust, sealhulgas:
- omanike ja juhtide sobivust (laitmatu reputatsioon, piisav kutseoskus jmt),
- organisatsiooni kohast ülesehitus (riskide juhtimine, sisekontrollisüsteemid jmt)
- sise- ja protseduurireeglite reeglite kohasust ja piisavust (krediidi väljastamisel,
tarbijate maksevõime hindamisel, kaebuste lahendamisel jmt).
Nõuete mittetäitmine on aluseks tegevusloa kehtetuks tunnistamisele. See tooks
eeldatavalt kaasa suurema õiguskuulekuse, kuna juhul kui ettevõtja ei täida õigusaktides
sätestatut (näiteks krediidivõime hindamise kohustust), riskib ta otseselt tegevusloa
äravõtmisega.
Järelevalveasutustest on tänasel päeval tegevuslubade menetlemise ja vastava regulaarse
järelevalve pädevus ja kogemus olemas Finantsinspektsioonil, seda ei ole
Tarbijakaitseametil.
Finantsinspektsiooni
kasuks
tegevuslubade
väljastajana
tarbijakrediidi valdkonnas räägib veel ka asjaolu, et Finantsinspektsiooni tegevust
rahastatakse turuosaliste endi poolt makstavatest järelevalvetasudest, Tarbijakaitseameti
tehtavat järelevalvet aga riigieelarvest. Arvestades, et kiirlaenusektor on Eesti
maksumaksjale läbi sotsiaalsete probleemide võimendamise juba üksjagu kulusid
põhjustanud, saab Finantsinspektsiooni järelevalvel põhinevat tegevusloa-režiimi pidada
õigustatumaks.
Samas,
tegevusloa
menetlemise
nõuded
ei
anna
eraldiseisvana
õigust
Finantsinspektsioonile sekkuda laenuandja ja laenuvõtja vahelistesse võlaõiguslikesse
vaidlustesse. Tarbijakaitsealased, ettevõtja ja kliendi vahelisest tarbijalepingust
tulenevad
järelevalvepädevused
(ebaseaduslik
kauplemisvõte,
tarbijakaebuste
lahendamine, ebamõistlikud tüüptingimused jne) on täna üksnes Tarbijakaitseameti
pädevuses.
Seega tarbijakrediidi tegevusloa sisseviimise puhul tuleb arvestada, et ettevõtjate
tegevusnõuded on reguleeritud üksnes võlaõigusseaduses (eraõiguslikud), need ei ole
Finantsinspektsiooni pädevusalas. See erineb suuresti kehtivatest tegevuslubade
lahenditest, mis on kasutusel krediidiasutuste, kindlustusandjate, investeerimisühingute
ja fondivalitsejate puhul ja kus tegevusloa fookus on eelkõige kapitaliseerituse
tagamisel (koos vastava pädevusnormistikuga Finantsinspektsioonile) (nt krediidiasutus,
kindlustusandja) või asuvad tarbijale suunatud tegevusnõuded Finantsinspektsiooni
pädevust reguleerivates eriseadustes (nt fondivalitsejad, investeerimisühingud). See
29 Antud juhul ei tuleks tegevusloanõuet käsitleda vormilises mõttes, vaid see peab hõlmama sisulisi nõudeid ja
järelevalvehinnanguid nendele. See omakorda eeldab
õigusloome tegevuses sisenemispiirangute, tegevusloa
kehtetuks tunnistamise aluste jmt läbimõtlemist.
55
võimaldab Finantsinspektsioonil näiteks teenuse osutamise nõuete rikkumist otseselt
siduda hinnanguga tegevusloa tingimuste täitmise kohta.
Seega oludes, kus otsustatakse tegevusloaandjana kasutada kehtivat Finantsinspektsiooni
mudelit, tuleb õigusloome käigus eraldi anda hinnang sellele, kas on õigustatud
Finantsinspektsioonile
teatud
tarbijakaitsealaste
pädevuste
andmine
(lisaks
Tarbijakaitseametile), mis võimaldaks tal teostada sisulist järelevalvet tegevusnõuete
(mis valdavalt tulevad võlaõigusseadusest) täitmise üle ning on ühtlasi tegevusloa
omamise tingimusteks. Selline Finantsinspektsiooni ja Tarbijakaitseameti koostöö
võimaldaks ka märkimisväärselt tõhustada riikliku järelevalvet tarbijakrediidi sektoris.
2) Täiendada nõudeid tarbija maksevõime hindamisele ja tagada nende järgimine Arvestades Tarbijakaitseameti tähelepanekuid puudujääkidest vastutustundliku
laenamise põhimõtte rakendamisel, eriti tarbijate maksevõime hindamisel, on vajalik
ühelt poolt veelgi konkretiseerida maksevõime hindamise nõudeid ning
teiselt poolt luua
võimalus rakendada heidutavaid karistusi nõuete täitmatajätmisel. Vajalik on:
-
Kehtestada piirmäär, millises ulatuses peaks tarbijale jääma alles tema kuusissetulek peale kõigi laenumaksete tasumist30.
-
Keelata väljastada laenu tarbijale, kelle puhul korrektselt läbiviidud maksevõime hindamine annab tulemuseks, et tegemist on antud laenutoote jaoks ebapiisava maksevõimega isikuga. Kui krediidiandja sellisele kliendile siiski
laenu väljastab, on tarbijal makseraskustesse
sattumise korral õigus taotleda
krediidilepingu tühiseks lugemist31.
Ülaltoodud ettepanekud aitavad ka luua suuremat õigusselgust ja objektiivsust, kui
osutub vajalikuks realiseerida karistusseadustiku eelnõus ettenähtud võimalust lugeda
krediidivõimelisuse hindamise nõuete täitmatajätmine väärteoks ning selle eest ettevõtjat
trahvida32.
3) Piirata tarbijakrediidi reklaamimist Tarbijakaitseameti järelevalvetegevuse käigus viimaste reklaamiseadusesse sisseviidud
muudatuste üle33 on saanud selgeks nende sätete suhteliselt avar tõlgendusruum. Ameti ja
ettevõtete vahel on aset leidmas arvukalt vaidlusi mõistete „vastutustundlik“ ja
30 Nn LOI (
loan to
income ) määr, reeglina mitte üle 50% kuusissetulekust
31 St põhisumma tagastamist koos seadusjärgse intressimäära alusel arvutatud intressi tasumisega
32
KarS eelnõu kohaselt on võimalik vastava väärteo eest määrata trahvi suurusega kuni 32 000 EUR.
33 Reklaam peab olema vastutustundlik ning tasakaalustatud ja ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on
riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule
laenuvõtmisele. Reklaamis seadusega ettenähtud kohustuslik teave peab olema esitatud viisil, mis on tavalise
tähelepanu juures märgatav, arusaadav ja eristatav muust teabest.
56
„tasakaalustatud“ sisustamise üle ning samal ajal on hoogustunud tarbijakrediidi
reklaamimine televisioonis ja raadios. Kuigi kohtupoolseid tõlgendusi vaidlusalustele
juhtumitele (veel) ei ole, saab siiski juba väita, et senised reklaamipiirangud ei ole
tegelikkuses vähendanud reklaamimise intensiivsust ega nähtavust.
Seetõttu peame vajalikuks tõlgenduslike piirangute asemel kehtestada ühemõttelisemad
piirangud, mis reklaamide intensiivsust ka reaalselt vähendaksid, lisaks hõlbustaksid
järelevalvetööd ning vähendaksid ohtu selle takerdumisele pikkadesse kohtuvaidlustesse.
Reklaamiseaduses on vajalik sätestada, et
tarbijakrediidi reklaam võib sisaldada
üksnes esmavajalikku teavet pakutava finantsteenuse, teenuse osutaja (nimi,
tegevusloa number) ning tegevuskoha kohta,
mis esitatakse ilma igasuguste sõnaliste
ja/või kujunduslike lisanditeta. Mitte lubada tarbijakrediiti reklaamida televisioonis ja raadios. 5.3. Meetmed võlgadega toimetuleku toetamiseks Kiirlaenuturu korrastumine reguleerimise tulemusel aitab ära hoida uute probleemidesse
sattujate lisandumist, kuid ei kergenda märkimisväärselt juba võlalõksu sattunud isikute
seisukorda. Teiseks oluliseks (osaliselt kattuvaks) sihtgrupiks, kelle vajadustele tuleks
tähelepanu pöörata, on toimetulekuraskustes laenuvõtjad, kes turu korrastumise
tulemusel tulevikus loodetavasti enam kiirlaene ei saa, aga kelle toimetulekuraskused
selle tulemusel
kuhugi ei kao.
Kuna õigeaegselt tasumata võlg jõuab lõpuks sissenõudmiseks kohtutäituri kätte,
arestitakse võlgniku pangakonto, mis toob kaasa surve elada ja töötada sularaha eest,
makse maksmata, või üldse töölkäimisest
loobuda . Võlgade sissenõudmisega
täitemenetluses võib kaasneda võlgniku vara sundmüük, halvemal juhul elamispinna
kaotus.
Võlanõustamine Võlgnevusse jäänud isikuid saab aidata professionaalne võlanõustamine, mille käigus
selgitatakse välja võlgniku olukord (erinevate laenukohustuste suurused,
tähtajad ja
tingimused, samuti andmed sissetuleku ja vara kohta) ning töötatakse välja
tegevusplaan võlgadega toimetulekuks. Vajadusel aidatakse ka võlgnikku selle elluviimisel, nt riigi
õigusabi taotlemisel, kohtule vastulause koostamisel, pankrotiavalduse esitamisel vms.
Terviklikke andmeid võlanõustamisteenuse osutamise mahtudest Eestis hetkel teada ei
ole, kuid Sotsiaalministeeriumi andmetel tagavad võlanõustamisteenuse kättesaadavuse
oma elanikele järgmised
omavalitsused : Tallinn, Tartu, J6hvi, Pärnu, Haapsalu, Paide,
57
Kuressaare,
Kärdla , Saku
34. Tallinnas osutab teenust Tallinna Sotsiaaltöö Keskus ning
pöördumiste arv aastas on ca 600-700, võib arvata, et see on kõikidest KOV-dest suurim
maht.
Registreeritud töötud saavad võlanõustamist Eesti
Töötukassa pakutava teenusena,
suurusjärguks on seni olnud kuni 2000 pöördumist aastas (mahud on aasta-aastalt
kasvanud). Teenust osutatakse Tööhõiveprogrammi 2012-2013 alusel ning teenusega on
plaanis jätkata ka 2014-2015 programmist. Lisaks viib Sotsiaalkindlustusamet Euroopa
Sotsiaalfondi vahenditest ellu projekti „Multiprobleemidega inimestele vajaduspõhiste
teenuste pakkumine juhtumipõhise võrgustikutöö piloteerimise kaudu“, mille raames on
plaanis 2017. a lõpuks osutada teenust kokku kuni 4000 kliendile, kuid selle sees on
erinevad teenused, s.t. mitte ainult võlanõustamine. Ajavahemikus aprill 2012 -
detsember 2013 on projekti vahendusel võlanõustamise teenust kasutanud 740 klienti.
Kui esitatud arvude taustale asetada teadaolevad 34 704 maksehäireregistris olevat
kiirlaenuvõlglast,
saab ilmseks võlanõustamisteenuse mahtude ebapiisavus. Lisaks on
teenuse kättesaadavus piirkonniti
ebaühtlane . Kuigi Sotsiaalkindlustusameti projektiga
2013. aasta lõpuks liitunud 171 KOVI ning kaetud kõik 15
maakonda , on ka uuel EL
rahastamisperioodil võlanõustamisteenusele suunamine KOV-i jaoks vabatahtlik ehk
võib juhtuda, et mõnes KOV-s inimene teenusele siiski ei pääse35.
Võlgade ümberkujundamine ja eraisiku pankrot Võlgniku
väljapääsuks
kogunenud
laenukohustustest
võib
olla
võlgade
ümberkujundamise menetlus või kui seegi pole enam realistlik, siis
pankrotimenetlus .
Paraku on võlgniku jaoks tulemuslikult (ümberkujunduskava heakskiitmisega või
pankroti väljakuulutamisega) lõppenud juhtumeid seni ette tulnud äärmiselt vähe.
Alates võlakaitse seaduse jõustumisest 2011. a kuni 2013. a lõpuni on maakohtutesse
esitatud 108
avaldust võlgade ümberkujundamiseks, kuid võlgniku jaoks edukalt lõppenud
menetlusi (ümberkujunduskava on kohtus kinnitatud) on Justiitsministeeriumi andmetel
vaid suurusjärgus 15-20 ehk üks viiendik.
Registrite ja Infosüsteemide Keskusest saadud andmetel on aastail 2010-2013 algatatud
füüsiliste isikute suhtes 1951 pankrotimenetlust, neist
lõpetatud kokku 1819, sh pankroti
väljakuulutamisega 308. Ülekaalukas osa lõpetatud menetlustest on seega kas raugenud
34 Samuti võib KOV
sotsiaaltöötaja ise olla võlanõustamise baasväljaõppe läbinud, kuid paraku takistab kohalike
sotsiaaltöötajate liiga suur töökoormus kliendi põhjalikuma nõustamisega tegelemast
35 Teenuse osutamise
kohustuslikuks muutmist KOV-dele on katsetatud 2010. aastal, kuid KOV liidud ei andnud
eelnõule kooskõlastust.
58
või on pankrotiavaldus jäetud rahuldamata või on menetlus lõpetatud
pankrotti välja
kuulutamata.
Arvestades
pankroti
väljakuulutamiste
väga
madalat
osakaalu
lõpetatud
pankrotimenetlustes (16%),
on tegemist pankrotimenetluse kui võlgadega
toimetuleku väga madala efektiivsusega keskmise eraisikust võlgniku jaoks. Kuigi käesolev uurimus ei keskendunud võlgade ümberkujundamise menetluse ja
pankrotimenetluse madala efektiivsuse põhjuste väljaselgitamisele, saab siiski esile tuua,
et võlgnikule kaasnevad nende läbitegemisega märkimisväärsed kulutused, mida nad ei
suuda kanda, ning selline olukord toob sageli kaasa pankrotimenetluse lõpetamise ilma
pankrotti välja kuulutamata ja seega võlgadest vabastamiseni jõudmata.
Nimelt, eraisiku pankroti jaoks on vaja isikul hankida õigusabi, kuna reeglina puuduvad
tal teadmised, mis võimaldaksid õigesti hinnata pankrotimenetluse alustamise
otstarbekust ning koostada kohtule vajalikud
dokumendid . Järgmisena on vaja tasuda
ajutise halduri tasud, kes määratakse võlgniku olukorda
uurima . Pankroti välja
kuulutamisel peab võlgnik arvestama, et tema vara arvelt tasutakse esmajärjekorras
pankrotimenetluse kulud (pankrotihalduri tasu ja muud kulud), mis võivad kujuneda
arvestatavaks, sest pankrotimenetlus võib kesta väga pikalt. Seega ei sobi eraisiku
pankrot, kui võlgnevus on väiksem kui pankrotimenetluse kulud.
Võlgade vabastamise menetlust tuleb kohtult eraldi taotleda ning kohus teeb otsuse
võlgadest vabastamise menetluse alustamise kohta pärast seda, kui pankrotimenetlus ise
on lõppenud. Kui kohus otsustab võlgadest vabastamise menetluse pärast
pankrotimenetluse lõppu alustada, võib minna veel 5 aastat enne, kui kohus teeb otsuse
selleks hetkeks veel üles jäänud võlgadest vabastamiseks.
Võlgnikul on võimalik võlgade ümberkujundamise menetluse või pankrotimenetluse kulude katteks taotleda riigi õigusabi, mida
antakse juhul, kui isik
ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu tasuda asjatundliku õigusteenuse eest. Kohus
kontrollib
taotleja majandusliku seisundi kohta esitatud andmeid ning taotluse üle
otsustamisel arvestatakse nii taotleja kui ka temaga koos
elavate pereliikmete vara.
Kohus otsustab riigi õigusabi andmisel, kas kulud õigusabile tuleb osaliselt või täielikult
hüvitada – seega riigi õigusabi ei ole tasuta teenus. Riigi õigusabi kulu kuulub
menetluskulu hulka ja jaotatakse menetlusosaliste vahel üldistel alustel.
Kokkuvõttes tuleneb läbiviidud uuringust
soovitus analüüsida eraisikute võlgade
ümberkujundamise menetluse ja pankrotimenetluse efektiivsust – otsida põhjuseid,
miks efektiivsus on madal ning töötada välja ettepanekuid suurema efektiivsuse
saavutamiseks. Kui peamiseks põhjuseks on menetluste kõrge maksumus võlgnikule,
59
kaaluda riigi õigusabi kättesaadavuse laiendamist ja lihtsustamist ja põhjendatud
juhtudel õigusabi võimaldamist tasuta. Muud sotsiaalsed meetmed Käesolevast uuringust tuli esile, et kiirlaenude võtmise peamiseks põhjuseks on
toimetulekuraskused ning vähene või
puuduv juurdepääs laenurahastamisele
kommertspankadest, mis ei võimalda ootamatute või suuremate väljaminekutega
muudmoodi toime tulla kui kiirlaenu võttes. Olukorras, kus toimetulekutoetuste jm
sotsiaaltoetuste
eelarved on arusaadavalt piiratud, oleks otstarbekas mõelda laenu
iseloomuga meetmete rakendamise peale, mille eelarveline kulu on toetustega võrreldes
palju väiksem.
Alapeatükk 5.3 kirjeldas Soomes rakendatud meetmeid – võlgade ümberkujundamise
laen riikliku sihtasutuse baasil ning sotsiaalsete laenude pakkumine kohalike
omavalitsuste baasil. Taoliste sotsiaalsete laenude (toimetulekulaenude) rakendamist
nimelt kohalike omavalitsuste kaudu saab pidada mõistlikuks eelkõige seetõttu, et
reeglina on just KOVil (sotsiaaltöötajal) kõige parem ülevaade laenusoovijast – tema
majanduslikust olukorrast, ülalpeetavatest, tööharjumusest jne. Sel moel hoitakse ära, et
soodsat laenu asub ära kasutama
sihtgrupp , kellele ta ei ole mõeldud. Samas tuleb selle
meetme rakendamisel arvestada mõjuga KOV sotsiaalametnike töökoormusele.
Seega arvestades, et Eesti kiirlaenuturu väga oluliseks kasvumootoriks on (olnud)
inimeste toimetulekuraskused, teeme käesoleva uuringu põhjal ettepaneku
analüüsida sotsiaalsete laenude või muude kiirlaenuvõlglaste olukorda parandavate sotsiaalsete meetmete rakendatavust Eestis. 60
KOKKUVÕTE
Analüüsist tulenevad soovitused:
1. Kehtestada
krediidikulukuse määra piirang tarbijakrediidilepingus. Konkreetse määrana
kaaluda 100% või (sarnaselt Soomele) 50%, kuid sel juhul rakenduks see üksnes laenudele,
mis on väiksemad kui 2000 eurot.
2. Seada
piirangud võlgade sissenõudmiskuludele: piirata nii sissenõudmiskulude
maksimaalset lubatud osakaalu võlanõudes kui ka iga
üksiku sissenõudmistoimingu hinda.
Sätestada sissenõudmiskulude ammendav loetelu, et hoida ära uute, seaduses
nimetamata tasude kohaldamist tarbijale
3. Viia
maksekäsu kiirmenetlusse sisse kontroll krediidikulukuse ja sissenõudmiskulude ülempiiride järgimise üle. Või, kui krediidikulukusele ja sissenõudmiskuludele seadusega
piiranguid ei kehtestata, siis nõude headele kommetele vastavuse üle (TsÜS §86).
4.
Täpsustada intressi ja viivisintressi arvestamise ja tarbijale esitamise aluseid:
võrdsustada lepingutasu intressiga, täpsustada viivisearvestuse baasi ja nõuda
viivisintresside esitamist aastamäärana (mitte päeva kohta)
5.
Keelata tarbijavaidluste lahendamine eraõiguslikus vahekohtus (või sätestada, et
vahekohtu otsus ei saa olla täitemenetluse aluseks enne selle kinnitamist kohtu poolt
pärast kohtuliku kontrolli läbiviimist nõude õiguspärasuse üle).
6.
Kehtestada tarbijakrediidi ettevõtetele tegevusluba, mida väljastaks Finantsinspektsioon
ning mille saamise eelduseks oleks omanike ja juhtide usaldusväärsus ja piisavad
kutseoskused, organisatsiooni kohane ülesehitus ning sise- ja protseduurireeglite
kohasus ja piisavus.
7.
Täiendada nõudeid tarbija maksevõime hindamisele:
o kehtestada piirmäär, millises ulatuses peaks tarbijale jääma alles tema
kuusissetulek peale kõigi laenumaksete tasumist;
o keelata väljastada laenu tarbijale, kelle puhul korrektselt läbiviidud maksevõime
hindamine annab negatiivse tulemuse.
8. Sätestada, et
tarbijakrediidi reklaam võib sisaldada üksnes esmavajalikku teavet pakutava
finantsteenuse, teenuseosutaja ning tegevuskoha kohta, mis esitatakse ilma igasuguste
sõnaliste ja/või kujunduslike lisanditeta. Mitte lubada tarbijakrediiti reklaamida
televisioonis ja raadios.
9. Analüüsida võimalusi võlanõustamisteenuse kättesaadavuse suurendamiseks
10. Analüüsida eraisikute võlgade ümberkujundamise menetluse ja pankrotimenetluse
efektiivsust – otsida põhjuseid, miks efektiivsus on madal ning töötada välja ettepanekuid
suurema efektiivsuse saavutamiseks.
11. Analüüsida kiirlaenuvõlglaste olukorda parandavate sotsiaalsete meetmete rakendatavust
Eestis.
61
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 62 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-01-29
Kuupäev, millal dokument üles laeti
26 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
stanislav.izmaildzan
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid