Leidsid 16 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kihnu". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
suppi, hommikul, kihnus, kartuleid, lõunaks, jahukaste, putru, hapukapsasuppi, parajasti, puder, perenaine, maakonda, rahvariided, seelik, kört, punastest, pastlad, toitumisharjumused, päevadel, soojendatud, koorega, keeva, tangupuder, rukkileib, rukkijahu, purunes, andes, hommikune, kasvaksid, rinnad, murda, selili, söödud, peredes, hüljes, mandrilOmapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid. Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma märk. Pärast söömist asetati lusikad varna
leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev. XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse, mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette. Eriti maitsev oli kartul, kui seda kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks tehti. Jõukamates taludes segati
Eesti rahvustoidud 1.Kuni 19.sajadini oli talurahvaelatustase väga madal ja igapäevane toit vilets ja kasin. 2.Päeva peamiseks söögikorraks oli õhtusöök,milleks keedeti suppi või putru.Toit oli võrdlemisi ühekülgne.Kõige tavalisem toidukord nädala toidukordades oli kas hommikul või õhtul tanguleem. 3.Enam levinud toidumenüü nädalasees oli piimasupp, kört,leib silk,hapupiim. 20 sajandil hakati sööma kartult,liha,kastet ja suppi. 4.Pruukosti söödi tavalistele söögikordadele lisaks jüripäevast kuni rukkilõikuseni varahommikuni. *Oli olemas selline komme, mida pidi järgima!!! Alates jüripäevast saati ei tohtinud hommikul toast söömata väljuda, sest arvatavasti võis linnulaulu, eriti käo kukkumise kuulmine tuua majja õnnetuse- linnupette söömiseks. 5.Leiba peeti pühaks. Austa leiba, leib on vanem kui meie. Kui leivatükk maha kukkus pidi sellele kohe suud andma-nii ei tulnud vaesus majja.Pätsi ei
oli leib. ,,Rukkileib on peremees" või ,,Rukis on maja peremees," kinnitas vanasõna, ja ,,Peremees peab ikka lauapääl olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga või selle puudumisel kördipiim, ivajook, rokk, taar või kali leiva peale rüüpamiseks loeti juba söögikorra eest. Kui leivale mõnikord ka võid peale sai või silku kõrvale võtta oli, polnud küsimustki toidu nappusest. ,,Silk sirutab ja kali kasvatab," trööstis vanasõna. Tugevama toidu korral, milleks peeti putru ja kaunviljadest paksu rooga, leiba kõrvale ei võetud, sest ,,oli patt süüa kahte kõrust korraga". [] Põhjamaistes looduslikes tingimustes tuli sügiseks kogutud tagavaraga üle talve ära elada, sest ,,ega kõik päevad ep ole saamapäevad, aga kõik on sööma-päevad". Seetõttu peeti toiduvarude üle ranget arvestust, et ots otsaga kokku saaks. Oli selge, et ,,kui sügisel suured söömad, siis kevadel keed kesised". [] 6
toidukultuuri. Nii pakutakse Saaremaal või Kihnu saarel, Setomaal või vanausuliste külades just neile paikadele omaseid toite autentses kultuurikeskkonnas. Kindlasti peaks Eesti külalidtele pakkuma meile eriti iseloomulikke toite: leiba ( magushaput rukkileiba, hapukapsaleiba, silguleiba), suupisteid ( kilusalatit, marineeritud ja soolatud räimi), sülti, sõira, suppe ( eestipärast herne-, talupoja-, külasuppi), põhitoite ( Mulgi putru, Mulgi kapsast, seapraadi, suitsutatud liha ja kala, hautatud hapukapsaid, verivorste), magustoite( metsamarju, keedetud vahtusid- rukkijahuvaht, mannavaht, odrajahuvaht, magusaid suppe), küpsetisi ( karaskit, sepikut, kohupiimapirukat, pannileiba) ning jooke ( kama, leivakalja, koduõlut). Eesti toitlustus- ja turismiettevõtted on võimelised pakkuma rohkem kui kahtsadat toitu, mida oma rahvustoiduks peame.
Leiva tähtsus Pätsi ei pandud lauale lõigatud ots ukse poole Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti Leiva otsast ,,kärsakest" võõrale ei lõigatud Leivaviilu ei tohi ühe käega murda ega kummuli lauale panna Leivapätsi pragunemine tähendas pere lagunemist Sooja leiba ei lõigatud Leiva seest millegi sobimatu leidmisest tuli vaikida Muud taimsed toidud Läätsed Kartulid ja aedviljad Juurviljad: kapsad, naerid, kaalikad Oa ja hernetoidud Kapsaid hapendati; tehti hapukapsasuppi Kanepitoidud Marju söödi kohapeal Seeni kupatati ja soolati Kalatoidud Hoiustati soolatult Soolasilk, silgusoolvesi Soolakala (räim, rääbis, ahven jt) Vinnutati (räim, lest, väiksemaid kalu; haugi, latikat, siiga) Randlased sõid värsket kala iga päev Liha ja veretoidud Liha söödi peamiselt talvel Mardipäevaks hani, kadripäevaks kana Pulmadeks või matusteks mullikas/vasikas/lammas/noor siga/kodulind Päädikutest ja kehvemast lihast suppi Jaheliha Soolati sisse
Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv. Suvel oli päev pikem ning töö pingelisem. Tavaliselt oli suvel kolm kindlat toidukorda. Õhtusöök oli neist kõige tugevam. See söödi tööpäeva lõpus umbes 9-10. Talvel see vastu oli ainult kindlalt kaks toidukorda. Hommikul ja õhtul. Vanalajal oli toidu valmistamine tülikas sp. Valmistati korraga palju toitu, et jätkuks mitmeks toidukorraks. Leiba küpsetati kord nädalas. Värsket pehmet leiba sai süüa ainult pühade või pidude aeg. Eestlaste tähtsaim leiva kõrvane on läbi aasta. Toit oli ikka üks luine kuid heal põllumajanduse aastal lisandus talupoja toit eluks vajalikke aineid. .Põhja maine loodus sundis sügiseks kogutud toiduga ära elama kogu talve. Tehti toidu üle ranget arvestust
üks nisu. Suviline palgati kõrtsis, pärast küünlapäeva. Kui peremees lepingu lõppedes kutsus sulast jõulupühadeks külla, tähendas see seda, et tahetakse teiseks suveks samuti tööle. Suviline pidi tegema kõige raskemat tööd. Kevadel mindi põllule, kus pidi hobuse järel käima. Õhtul pärast põllul käimist pidid nad perenaisel aitma lehma lüpsta ja loomi sööta. Suviline ärkas hommikul esimesena ja õhtul viimasena peremehega koos niitis. Viimasteks töödeks oli kartulivõtt ja kõrre kündmine. Sügistöödega taheti valmis saada mihklipäevaks, siis maksti ka suvilisele. Peremehed maksid väga erinevalt, osad panid koti kuhjaga täis, teised aga voolisid külmitu tasaseks. Mõnes talus töötasid terve suve päevalised. Selle arvel palgati sulaseid ja teenijaid vähem. Päevalistele maksti palka vaid nende päevade eest, mil ta töötas. Päevalistena töötasid
marjad. Igapäevatoiduks oli enamasti soolatud liha, kartul, piim ja temast tehtavad koor ja või. Võid valmistati ise 2 korda nädalas, tavaliselt kolmapäeviti ja laupäeviti. Söödi ka tihti tanguputru koos lihakõrnetega. Argipäeviti ei olnud aega ega jaksu panna suurt rõhku toiduvalmistamisele, seega eelmise päeva toitu tihti soojendati. Mõnes piirkonnas olid välja kujunenud nädalamenüüd, mille järgi süüa tehti. Hommikul söödi enamasti eelmise õhtu soojendatud toitu, lõunaks aga kartulit, kastet ja kala, mõnikord ka magustoitu, näiteks õunasuppi, mannavahtu või leivasuppi. Õhtuks midagi lahjemat, näiteks suppi, et magu õhtul puhata saaks. Palju kasutati maaperedes soolaräime. Räimest oli võimalik teha räimesousti, kus räimed praeti ära ja lisati juurde hapukoort. Räimest tehti ka räimevormi: keedetud kartuli, või ja muna- piima seguga. Küpsetati ahjus. Talvel küpsetati ahjus sageli kaalikaid, see oli tavaliselt õhtusöögiks.
Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid (tortilla, lavass, pita, naan, puri, matsa jt). Levinuim on nisuleib; rukkileib on tuntud eeskätt Põhja-Euroopas. Leivaküpsetamise algus ulatub kuni 5000 aastani eKr. Alguses kasutati leibade valmistamiseks kogu taime maapealset osa lisaks teradele ka sõklaid ja kõrrepuru. Kui selline jahu kogemata märjaks sai, saadi esimene kogemus toorpudru valmistamiseks. Hiljem, kui hakati sellest putru keetma ja see kees kogemata üle, küpses puder kuumadel kividel kakukesteks. Nii oligi leivategemine alguse saanud. Kergitamata tainast leib oli ,,pagariteaduse esiklaps". Hiljem leiutati taina hapendamine, mille tulemusel saadi kohevam ja kauem pehmena püsiv leib. Tõeliseks sammuks leivaküpsetamise ajaloos oli aga leivaahjude ehitamise algus. Need püsisid kauem soojana ning leivale moodustus õhem ja rabedam koorik, sisu aga valmis aeglasemalt ja ühtlasemalt. Eelmise sajandi 80
tulel tehtavad keedutoidud. Olenevalt taluelu rütmist olid kujunenud kindlad, aastaajati vahelduvad söögikorrad, suvel oli tavaliselt kolm kindlat tugevamat toiduga söömaaega, millele järgnes puhkeaeg. Hommikune söömaaeg oli kella 8-9 paiku, selleks ajaks oli juba mitu tööd tehtud. Lõunat söödi 2-3 ajal ning õhtusööki, mis vanema ajal oli peamine, kõige tugevam, anti pärast päevatööde lõppu 9-10 paiku. Talvel oli kaks söömaaega üks hommikul, teine õhtul. Vajaduse korral anti lastele ja vanadele, raskemate tööde puhul ka kogu perele söömaaegade vahel veel oodet, vahepala. Kevadel, rändlindude saabumise ajal, võeti varahommikul enne tööleminekut linnupetet, s.o hammusati mõni suutäis leiba. Päeva peamist toitukorda, õhtusööki, ei keedetud vanemal ajal mitte iga päev, vaid 1-3 korda nädalas. Korraga keedeti lihsalt suurem kogus toitu. Leibagi küpsetati, vaid korra nädalas või veelgi harvem, suurem kogus tagavaraks
ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva moraalimõistete järgi seotud halbade tagajärgedega. Leiba söödi iga toidu juurde v.a. hernesupp ja puder. Kes pühkis toiduraasukesed üle laua otsa maha, sai tunda leivapuudust ja jäi vanatüdrukuks. Kui söögiajal juhtus külaline tulema, kutsuti see alati leiba võtma. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest erilise kuju poolest (näärileivad, pulmaleivad, tuhkapäevaleivad). 13 RAHVAPÄRASED VÄLJENDID "aastane leib" - aastane toidutagavara
neid sööma. Iga toiduainerühm varustab organismi erinevate toitainetega. Alljärgnevalt antakse ülevaade toidupüramiidist korruste kaupa. I põhikorrus (alumine): teraviljasaadused ja kartul. Toitainerühm Ühe portsjoni Päevane soovitatav kogus kogus Leib, sepik 30 g 4-7 portsjonit Kartul 90 g 1 portsjon Teised teraviljatooted: puder, 1 dl 2-3portsjonit pastatooted, helbed 24 II põhikorrus: puuviljad ja marjad, köögiviljad ja kaunviljad Toitainerühm Ühe portsjoni kogus Päevane soovitatav kogus Puuviljad ja marjad 1 portsjon on kas 2-4 portsjonit 1 puuvili (100 g) või
turismiettevõtluse spetsialiseerumise lõpueksami märksõnad Teeninduspsühholoogia 1. Teenindusühiskonna ja majanduse areng Teenindusühiskonna tekke ja kasvu peamised põhjused tulenevad ühiskonna ja töömaailma muutustest: Kasvav jõukus suurem nõudlus teenuste järele nagu kodu koristamine, akende pesemine jm mida varem tehti ise. Vaba aja väärtustamine suurem nõudlus reisi, SPA, toitlustusteenuste järele. Suuremad eluootused suurem nõudlus hooldekodude ja tervishoiuteenuste järele Vajaduse kasv teeninduslike oskuste järele. Toodete suurem kompleksus suurem nõudlus remondi ja parandusteenuste järele. Kasvav komplitseeritus igapäevaelus suurem nõudlus abielunõustajate, advokaatide, maksunõustajate, töönõustajate järele. Kasvav tähelepanu ökoloogiliste ja säästva arengu küsimustele suurem nõudlus. bussiteenuste ja autorendi järele isikliku auto kasutamise a
vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma .. .» Ta ei lõpetanud, sest oli parajasti kummargil ja tonksis luuavarrega voodialust -- ja iga tõuke järel oli vaja hinge tõmmata. Kuid ta ei toonud päevavalgele midagi peale kassi. «Niisugust poissi ei ole ma veel näinud!» Ta läks avatud uksele ja seisis lävel, vaadeldes rohtukasvanud tomatitaimede ridu, mis moodustasid aia. Tomi polnud kusagil. Niisiis kõrgendas ta häält, et see kaugemale kostaks, ja hüüdis: «Tom, uu!» Kerge kähin tema selja taga, ja ta pöördus just õigel hetkel, et ühel poisijõmpsikal kuuest
oligi paik, kuhu Indrek ikka ja jälle oma pilgu viis, kui ta selleks pisutki mahti leidis. Aga tõepoolest oli selleks aega vähe, sest tema teadmuste katsumisega tehti kohe hakatust. See võis ehk tundi pool kesta, siis ütles härra hallis eesti keeli: ,,Vene keele ja rehkendusega saate neljandasse, aga ajalugu, peaasi ladina keelt peate järele õppima. Kui kõvasti tööd teete, jõulu vaheaja ka, saate ehk järgmisel semestril teistele järele. Olete juba täis mees, andke pihta. Tõuske hommikul varem, õhtul aetakse magama. Kas raha on, et tunda võtta? Ei ole? Noh, siis katsuge omapead, küsige teistelt, kas või minult mõnikord. Mitte ühtepuhku, sest mul pole aega, aga vahete-vahel." Nüüd tundusid äkki ka selle härra silmad Indrekule sama mahedatena nagu teisegi omad, ja mingisuguse uue rõõmuga lahkus ta toast. ,,Teatage härra Maurusele, et meie oleme valmis," ütles punahuuleline Kopfschneiderile.
annaabi.ee 
