Keskaegne Eesti linn (0)

Keskaegne Eesti linn

kasulikum Taanlaste ja sakslaste sissetungi järel 13. sajandil oli vajalik kaubalinnade väljaehitamine ja kindlustamine vallutatud maal. Eesti suuremad linnad on kõik keskaegset päritolu, enamasti rajati nad eestlaste rajatud ja kindlustatud maalinnade kohale. Ka Tallinn oli olemas enne vallutajaid juba 10.–11. sajandil oli linnus Toompeal, oli sadam, turukoht ja alaliste elanikega asula.Ajaloolistest linnadest ongi keskaegne struktuur kõige paremini jälgitav Tallinnas — säilinud on stiihiliselt, puhtfunktsionaalse loogika alusel kujunenud tänavavõrk, mis järgib linnuselt turuplatsi ning mereni ja ümberkaudsetele maadele suunduvaid radu . Tallinna keskaegne linnamüür oli oma aja suurimaid ja tugevamaid kaitsesüsteeme kogu Põhja-Euroopas. Kui teiste Eesti linnade keskaegsetest kindlustustest (linnamüüriga olid ümbritsetud ka Tartu, Pärnu, Viljandi, Narva ja Haapsalu) saab aimu vaid vanade linnaplaanide abil, siis Tallinna 46 tornist on säilinud pooled ja linnamüürist 2/3, s.t. ligi 2 kilomeetrit. Juba 13. sajandil oli linnamüüride piires ehitamisel range nõue: “kivimaja otsaviiluga ees ja taga” ning 15. sajandiks oli Tallinna all-linn praktiliselt üleni kivist. Keskaegne ehitiste põhimassiiv on säilinud tänaseni ja tüüpiline vanalinna maja on hoolimata kõigist ümberehitustest, kinnistute liitmisest, viilude likvideerimisest ja aknaavade ümbekujundamisest ikkagi hilisgooti elamu. Pealegi leiab ka uusaegse fassaadi taga ikkagi gooti laetalasid, seinamaalinguid või raiddetaile.Nii on Tallinna vanalinn , mille tihe tornistik, kõrge ringmüür ja maalilised vallikraavid kujundavad linna üldpanoraami, üks meie suurimaid rahvuslikke rikkusi, mis on jõudnud ka UNESCO Maailmapärandi (World Heritage List) nimekirja. Keskaegne linnasüda on alati olnud elav organism ja igapäevane elukeskkond — jäädes selleks, kuni tugevdatud kaitsevöö teda päriselt muuseumiks ei muuda. Põhjus, miks vanalinn on säilinud, on proosaline. Olnuks Tallinn 19. sajandil jõukam, oleks vanalinn elule jalgu jäädes uue nimel ohverdatud niisamuti kui teistes Euroopa linnades. Kõik, mis tundus vana, ebamoodsa ja segavana, lammutati; selle asemele püüti rajada uut ja moodsat — mis tollal tähistas progressi , on tänases mõistes vandalism. “Linn ei tunne ringmüüri säilitamise vastu mingisugust huvi…, mida varem nad (tornid ja väravaehitised) kõrvaldatakse, sedaon see liiklusele,” kirjutas Tallinna raad 1870. aastal.
http://www.estonica.org/et/Kultuur/Arhitektuur/Keskaegne_linn/