50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2014-02-02
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
C00k1eAndu
Õppematerjali autor
Kaubavahetuse elavnedes kujunes veel teinegi kiht inimesi kaupmehed, kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine. Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi. Taanlaste ja sakslaste sissetungi järel Eestisse 13. sajandil oli vajalik kaubalinnade väljaehitamine ja kindlustamine vallutatud maal. Eesti suuremad linnad on kõik keskaegset päritolu, enamasti rajati nad eestlaste rajatud ja kindlustatud maalinnade kohale. Ka Tallinn oli olemas enne vallutajaid -- juba 10.11. sajandil oli linnus
Linnade tekkimine LääneRooma keisririigi häving mõjus hävitavalt ka linnadele, kuna varakeskajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Germaanlased olid maarahvas ning pidasid linnamõnusid inimesele hukutavaks. Senised suured ja rahvarohked linnad jäid tühjaks ning varemeisse. Isegi Rooma, mis impeeriumi hiilgeaegadel oli olnud miljonilinn, muutus ainult mõne tuhande elanikuga kiratsevaks varemeteväljaks. Linnad säilisid küll IdaRooma keisririigis, kuid nende mõju LääneEuroopa barbarirahvastele oli tühine. Linnade taastekkimisele avaldasid olulist mõju varakeskaja lõpul toimunud majandusolude paranemine. Uuendused põllumajanduses tõstsid põldude saagikust ning ühes sellega tekkisid põllumajandussaaduste ülejäägid, mis kujutasid endast vahetusväärtust. Samaaegselt põllumajanduslike uuendustega toimusid uuendused ka käsitöös, mis muutus nende tulemusena palju keerukamak
Tallinna Mustamäe Gümnaasium Henri Tamra LINNAD KESKAJAL Referaat Tallinn 2011 SISSEJUHATUS Järgnevas referaadis tuleb juttu keskaja linnade tunnustest, nende elanikest ja ehitistest ja linna toimimisest ning süsteemist. Ajaloolistest linnadest ongi keskaegne struktuur kõige paremini jälgitav Tallinnas- säilinud on stiihiliselt, puhtfunktsionaalse loogika alusel kujunenud tänavavõrk, mis järgib linnuselt turuplatsi ning mereni ja ümberkaudsetele maadele suunduvaid radu. Tallinna keskaegne linnamüür oli oma aja suurimaid ja tugevamaid kaitsesüsteeme kogu Põhja-Euroopas. Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused nagu näiteks kraanivesi, keskküte, elektrivalgus ja palju muud.
Siis jõudis enamik lääne kaupu Venemaale ja sealseid kaupu läände just Narva kaudu. Hansa liidu koosseisus kujunesid Tallinnast ja Tartust Euroopas tuntud kaubalinnad, eelkõige transiitkaubanduse keskused. Siia toodi kalevit Flandriast ja Inglismaalt, käsitöösaadusi Põhja-Saksamaalt, kanget õlut ja magusaid veine, idamaiseid vürtse ja hiljem ka rasvaseid soolaheeringaid. Eriti tulusaks kujunes Tallinnale kauplemine soolaga. Keskajal armastati öelda, et Tallinna linn olla ehitatud soolale. Soola imporditi õige kaugelt: peamiselt Prantsusmaalt või ka Portugalist. 2030 väikest laeva jõudis karavanina purjetades soolalastiga Tallinna. Siin laaditi sool maha ja võeti vastukaubana pardale Liivimaa teravili. Eelkõige rehes kuivatatud ja pekstud rukis, mis andis rohkesti välja meeldiva maitsega jahu. Kiiresti linnastuvas Flandrias oli Liivimaa teravili nõutud kaup. Rukist vahetati soola vastu vahekorras: üks mõõt rukist = kaks mõõtu soola
väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Veel oli linnas raekoda, mis oli linnanõukogu hoone ja ka hospitalid ehk hoolitsusasutused, kus põetati haigeid. Levinumad haigused keskajal olid leepra ehk pidalitõbi ja tuberkoloos. Linna elu juhtis linna nõukogu ehk raad ja selle liikmeks said ainul jõukad linnaelanikud, tavaliselt kaupmehed. Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik suuremad linna tänavad. Enamasti elas keskaegne linn üle mitut kasvujärku. Kui võeti nõuks linna laiendada ja uusi müüre ehitada, jäeti linna ka vaba maad (peamiselt elanike peenarde jaoks). Sageli tekkis aga üsna pea vajadus uusi hooneid ehitada ja siis kasutati ära needki alad. Keskaegse linna turuplatsil seisis tavaliselt kõige esinduslikum ja tähtsam hoone raekoda. Turuplatsi serval võis näha veel paari meie jaoks harjumatut asja. Esiteks oli seal püsti suur rist, mis pidi hoiatama: jumal jälgib, et keegi ei
liiklusteede sõlmpunktides. Käsitöölised ning kaupmehed hakkasid elamiseks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linnad kasvasid järk-järgult. Sageli kasvasid linnadeks mõnele ilmalikule võimukandjale, kloostrile või piiskopile kuulunud linnuse naabruses paiknevad asulad. XIII sajandil hakkasid aga maaisandad ka ise uusi linnu rajama. Keskaegset linna eristas maa-asulast see, et linn oli kaitstud linnaõigusega. Alles siis kui linnaks pürgiv asula oli endale selle õiguse saanud, võis rääkida linnast. Linnaõiguses kirja pandu sõltus paljudest asjaoludest (Kõiv, Raudkivi 1996: 73). Kaupmeeste ja käsitööliste kihi tekkimine ning nende tähtsuse kasv murendasid käibelolnud arusaama ühiskonnast. Peagi tõusid linlased vaimulike ja aadlike ehk esimese ja teise seisuse kõrvale kolmandaks seisuseks. Linnaelanike jõukuse kasvades suurenes nende eneseteadvus
tingimustel arenesid mõned neist kõrgele erialatasemele. Kaubavahetuse elavnedes kujunes veel teinegi kiht inimesi kaupmehed, kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine. Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi. Tekkisid linnad käsitöö ja kaubanduskeskused. 3 Tsunftid Keskaegse linna käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse oma tegevusalade järgi. On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Arvatakse, et kõige varem ühinesid
keskagsed linnad. Linnade tekkimine. Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka kösitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Elu elavnes ka endistes Rooma-aegsetes linnades, sest needki oldi enamast rajatud kaubateede ristumispaikadesse. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi . Seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljaspoole müüregi, kus aga need samuti kaitset vajasid. Algselt ajas asja ära ka puidust tara, kuid linlaste jõukuse kasvades ja sageli ka otsese vajaduse sunnil põõti ehitada tugevaid kivimüüre. Linnad kasvasid järk-järgult. Tihti on keskaegsetes linnades võimalik selgesti märgata eri kasvuetappe: suhteliselt väikeset müürida kaitstud linnasüdant ja selle ümber mitut järjest
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid