Keskaja inimese hirmud (0)

Keskaja inimese hirmud
Keskaeg oli väga mitmekülgne ajastu, mil avastati Ameerika ning toimusid mitmed Euroopale olulised sõjad. Need sõjad mõjutavad meid tänapäevani, riikide piirid on kujunenud sõdadega ja palju muud. Keskaja inimese elu oli suhteliselt lihtne, kui sa just polnud sõjamees. Väga populaarne oli joomine, pidutsemine, tantsimine ning hasartmängud. Riike juhtisid kuningad, kes tegid kõik otsused inimeste eest. Kõigile ilusale lisaks, olid inimestel hirmud.
Keskaja inimene oli usklik , isegi kui kõrgemad isikud kutsusid teda ketseriks , oli ta endiselt usklik. Inimesed kartsid väga sattuda Jumala kohtu ette ja seetõttu ei olnud ka peaaegu ühtegi ateisti. Osad inimesed olid teistest erinevad, neil oli karistamatuse tunne. Isikud eksisteerisid peaaegu igas suuremas linnas, kes terroriseerisid kaaskodanikke. Kindel oli vaid üks arvamus, jumala silm näeb kõike ja seda teadsid ka kõige suuremad ja julgemad röövlid ja kõrilõikajad. Isegi kõige karmimad kriminaalid, palusid oma surivoodil preestrilt andestust ning enamasti tehti ka suuri annetuse ja paluti andeks neilt , kellele oli inimene teinud oma elujooksul halba. Pätid kartsid surres, sattuda põrgusse, millest vaimulikud neile rääkisid ning seetõttu paluti alati vabandust enne surma. Jumal oli üks suurimaid hirme keskajal.
Haigused hakkasid juba levima keskajal nagu tänapäevalgi. Üks suurimaid ning ohtlikumaid haiguseid keskajal, mis vallutas euroopa on katk. See oli inimeste seas väga levinud hirm, kardeti, et ise nakkutakse või keegi perekonnast nakatub katku. Mitte keegi ei teadnud , kuidas seda peatada. Teati vaid, et haigega ei tohi kokku puutuda, muid võid ise nakkuda. Paljud inimesed proovisid põgeneda katku eest parematele jahimaadele. Mõnel neist õnnestus pääseda sellest, mõned aga surid. Esmalt siiski põgenesid ära rikkamad ja tähtsamad isikud, kes tundsid, et nemad olid teistest paremad ja peavad seda eluviisi jätkama kusagil mujal. Katk tappis massiliselt inimesi ja sellest pääsu oli vaid vähestel. Katk viis lahku mitmed pered, kus lapsed ja üks vanem või vanemad olid sunnitud põgenema, sest ei soovinud veel surra ja tihti jäeti haiged maha. Haigeid ei osatud ravida ning seetõttu jäeti nad maha ja lasti neil rahus surra. Seda kardeti peaaegu sama palju kui jumalat.
Inimesed kartsid surma väga, sest kunagi ei teadnud, kas satud paradiisi teavasse või lähed põrgusse. Inimesed teadsid vaid seda, mida vaimulikud ja kõrgemad neile rääkisid. Vähesed oskasid ise lugeda või kirjutada ning omasid väga head haridust. Väga vähesed julgesid saata elus korda patte, sest teati, et jumal jälgib alati ning kardeti surma. Inimesed lootsid, et pääsevad teavasse, mõned teadsid, et neid ootab ees põrgu. Tegelikult ei tea me tänapäevani, mis ootab meid ees peale surma, kas eksisteerib paradiis või põrgu, saame vaid oletada. Mitmed kodanikud ei sooritanud kuritegusid , sest kardeti timukat, kes hukkas või piinas inimesi julmalt. Nad ei soovinud riskida surmaga ja seetõttu jätsid nad tegemata halvad otsused. Inimesed kartsid sattuda põrgusse, kus juttude järgi ootab neid ees igavene piin, samas loodeti pääseda taevasse paradiisi, kus ootab neid igavesti kestev pidu. Mõed inimesed usuvad sellesse veel tänapäevalgi.
Kokkuvõteks võin öelda, et Jumal ja surm olid inimesed suurimad hirmud. Hirmus elati päevast päeva, ka pidutsedes ja tehes teisi toredaid tegevusi. Mitte keegi ei pääsenud surmast ega usust. Vaimulikud juhtisid peaaegu kogu maailma, peeti maha ka ristisõdasid ja kuningatest kõrgemateks said vaimulikud preestrid . Inimesi õpetati juba noorest saadik kartma jumalat, kuid mitmed inimesed astusid üle nendest piiridest ja alles surivoodil said aru, et olid teinud valesti ning palusid halastust preestrilt. Katk hävitas keskajal mitmeid peresid, kodusid ja sundis inimesi põgenema. See oli probleem, mis oli ülemaailmne. Oli neid inimesi, kes pääsesid katkust või surmanuhtlusest või piinakaristustest aga surmast neid ei päästnud keegi. Inimene võis olla talupoeg või aadlik, ta kartis surma ja jumalat endiselt ja elas selle hirmuga kuni elupäevade lõpuni. Nagu ütleb maal " Surmatants " siis surres on kõik inimesed ikkagi võrdsed ja seisus ei loe enam midagi.
Kasutatud allikad
http://www.svm.ee/et/naitus/piinakamber-porgu-ja-surmatuba )
https://wol.jw.org/et/wol/d/r37/lp-st/102000088 https://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/keskaeg/keskaeg_exe/kasvatus_keskajal.html