Keskaegse tsunftikorralduse head ja vead (0)

Keskaegse tsunftikorralduse head ja vead
Keskajaks nimetatakse perioodi, mis jäi vanaja ja uusaja vahele. Keskaeg oli perioodil 5-15 saj. Keskaega jagatakse kolme põhiperioodi: varajane keskaeg( 5-10 saj.), klassikaline keskaeg( 11-15 saj.) ja hiline keskaeg( 15-16 saj.). Käsitöölised oli koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse . Tsunfti põhiülesandeks oli kontoll käsitööndusliku tootmise, toodete kvaliteedi ja müügi üle.
Kindlasti oli keskajal tsunftikorralduses oma head ja halvad küljed. Tsunftikorralduse headeks külgedeks võib lugeda liikmete suhtes vastastikune abistamine , õpipoiss elas meistri juures, kus ta sai süüa ja peavarju, tsunft võis kujutada endast ka sõjalist organisatsiooni. Samuti oli tsunftides toodete kvaliteet väga tähtsal kohal kuna ei võidud endale lubada halva kvliteediga kaupa. Kui mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatud norme, siis ta toodang hävitati. Seega oli toodete kvaliteetsus garanteeritud. Ühtlasi hoolitses tsunft, et meistreid ei tekiks ülemäära palju, nii et nad üksteist laostuma peaksid hakkama. Nii oli näiteks kindlaks määratud, milliseid rõivaid meister ja meistriproua tohtisid kanda. Hoolitseti ka, et tsunftijänesed ei pääseks tsunftiliikmetele konkurentsi tegema. Sellised kihutati linnast minema. Tsunftid tagasid ka seisusekohase äraelamise. Tsunfti liikmed valmistasid toodangut tellimise peale, hulgitootmist ei toimunud. Nii polnud tsunfti kuuluvatel käsitöölistel võimalik ülemäära rikastuda ega ka vaesuda. Tsunftimeister tagas oma õpipoisile ametialase väljaõppe, mis oli väga tähtis kuna kästitöö oskused pärandati põlvest põlve edasi.
Tsunftikorralduse halbadeks külgedeks võib lugeda uuenduste takistamine, loovuse piiramine, tsunftiliikmete tegevusvabaduse piiramine, vaba konkurentsi piiramine, karjääri võimaluste piiramine, kõrged nõudmised õpipoisile. Igal tsunftil oli oma põhimäärus ehk skraa , mis määratles ka tsunfti hierarhia - õpipoiss, sell ja meister. Keskaegse tsunftikorralduses oli oma range kombestik, mida süüa, kuidas riietuda jne. Seepärast ei olnud ka uuendusi. Tsunfti kuuluvate käsitööliste elu oli pisiasjadeni kindlaks määratud. Kui algselt saadi väga kergelt õpipoisist selliks ja sellist meistriks, siis juba 14. sajandil muutus see palju keerulisemaks. Õpipoisiks võetud nooruk pidi olema sündinud kristlikust abielust. Õpipoisi isa maksis kinni kõik kulud ja ostis vajalikud riided. Toit saadi meistrilt. Õpiaja edukalt läbinud sai noorukist sell. See toimus läbi kindla tseremoonia . Selli tööpäev oli pikk 14- 16 tundi. Seega polnud sellil peaegu ültse vaba aega. Meistriks saamine oli aga veelgi keerulisem. Kõigepealt nõuti meistritöö ehk šedöövri esitamist . Sellele lisandus veel suur meistrimaks tsunftikassasse. Kandidaadil tuli korraldada tsunftiliikmetele meistrikostitus, mis osutus paljudele sellidele üle jõu käivaks. Et alustada tööd meistrina, oli vajalik ka veresugulus oma seinise meistriga või abiellumine tema perekonda.
Olulise osa keskaja linlastest moodustasid käsitöölised, kes kuulusid kohustuslikult tsunftidesse. Enamikes linnades kehtis ka tsunftisundus , mille kohaselt ei tohtinud ilma kindlasse tsunfti kuulumata ühe või teise käsitööga tegeleda. Tsunftikorraldus oli keskaegses linnas väga tähtsal kohal. Tsunfti kuulunud käsitöölased tagasid toodete kvaliteetsuse ja ametisaladuste hoidmise, mis tagas traditsioonide kestvuse . Tsunftikorralduse heaks vaatepunktiks võib pidada selle, et meister, kes oli saavutanud oma taseme ja karjääri elas küllaltki kindlustatud ja rahulikku elu. Tsunftikorralduse halvaks vaatepunktiks võib lugeda aga seda, et karjääri reldelile tõus oli väga raske ja vaevarikas. Lõppkokkkuvõttes võib öelda, et tsunftikorraldus tagas keskaegses linnas majandusliku stabiilsuse ja tootlikuse, mis oli väga vajalik toime tulekuks ja eluks keskaegses linnas.
Kaisi Alt
10.b