Keskaegne muusika (0)

Keskaeg
4.sajand-15.sajand
Selle ajastu muusikat tuntakse suhteliselt vähe, sest siis ei kirjutatud muusikat ülesse, vaid seda anti edasi suuliselt. Vajadus noote kirja panna, kujunes alles 8. sajandil ning jõudis oma tänapäevasele kujule alles 13. sajandil. Keskajal ei kirjutatud ülesse muidu laulusõnu ega muusikat, kui ainult kirikumuusikat.
Paavst Gregoorius Suur(elas 540. kuni 604.)juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat ja võttis kasutusele uue liturgia korralduse.Ta ühtlustas jumala teenistuse tekstid, mis said ühtse lääneliku laulu ehk Gregooriuse laulu aluseks.
Gregooriuse laul on ühehäälne, saateta, Ladina keelne, kaoliku kiriku jumalateenistusel kõlav laul, mille peamiseks osaks on tekst ja sõnum. Kirikus kasutati sageli tagasihoidlikku orelisaadet. Seda võis laulda üksi, grupiga või kooriga.
Missa on katoliku kiriku igapäevane jumalateenistus, mis on seotud mõningate rituaalidega. Missa ülesehitus jaguneb kaheks, sõnaliturgiaks ja armulaualiturgiaks. Sõnaliturgias lauldaks vaimulik laule ja loetakse pühakirja tekste ning kommentaare vaheldumisi . Armulaualiturgia puhul jagatakse kogudusele armulaualaulu saatel leib ja vein.
Missal lauldavad laulud jagunevad kaheks: laulud mis vahelduvad igapäev, vastavalt kirikukalendri pühadele ja laulud mis kõlavad kõidel jumalateenistustel.
Noodikirja kujunemine
Muusika pandi kirja märkidena, mis kirjutati sõnade kohale.
11.sajandil võttis Guido Arezzost kasutusele joonte süsteemi, mida kasutatakse ka tänapäeval. Helikõrguste lihtsustamiseks võeti kasutusele nn Guido käsi, kus 20 erinevat sõrmeliigest näitasid vastavaid helisi. 12.sajandil sai laulda noodist, kuna siis hakkasid noodimärgid tähistama üksikhelide täpseid kõrguseid.
Suuline muusikakultuur muutus kirjalikuk.
Ilmalik muusika , mis kõlas väljaspool kirikuid ja kloostreid palju ei teata, sest seda ei pandud kirja. Esimesed üleskirjutused on pärit 11.-12. sajandist. Kirja panid neid rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud , keda nimetati vagantideks. Nende ladinakeelsed laulud tehti ümber naljakatena või siivututena.
Kangelaslaulud olid pikad poeemid , mis kirjeldasid kangelaste vägitegusi. Esitajateks olid alamastseisusest rändmuusikud žonglöörid ehk menestreid. Nad liikusid ringi üksi või väikese seltskonnaga ja teenisid elatist lauldes, mängides, trikke tehes ja taltsutatud loomi näidates.
Rüütlilaulud on mittekirikliku luule ja laulu valdkond . Nende loomingus oli luuleteks ja muusika lahutamatud. Peamiseks iseloomujooneks oli armastusteema. Rüütlilaulikuid nimetati trubaaduurideks, truväärideks või minniesingeriteks. Nad olid enamasti kõrgest seisusest.
Mitmehäälsuse kujunemine sai alguse 11.-12. sajandil. Pikka aega oli selle vormiks orgaanium(Gregooriuse laul, millele lisati algul üks- hiljem mitu häält). Orgaanium seostub jumala ema katedraaliga. Selle perioodi tuntumad heliloojad kirjutasid 3-4 häälseid orgaaniume.
Järgmine žanr kujunes välja 13. sajandil ja see oli motett . Sellel oli mitu häält, mitme erineva tekstiga. See oli mitu aastat populaarseim seltskonna laul.
Esimesed pillid keskajal olid kirikuorelid(9.-10.sajand). Esialgu mängisid pillid sama meloodiat mis lauldi. Keelpillidest oli fiidel ( viiuli eeskäia) ja rebekki( tsello ).Veel olid olemas harf , lauto ja rataslüüra. Puhkpillidest olid vanimad torupill , šalmei.
Keskaegse muusika kohta on teada vähe, sest algselt ei pandud seda kirja. Rohkem on teada kirikumuusika kohta. Liturgiline laul oli ühe häälne ladinakeelne , sellel puudub regulaarne taktimõõt ja muusikaline rütm. Missa kujunes välja igapäevasest jumalateenistusest ja seal esitatud lauludest. 9. sajandil kujunes noodikiri , mida oli vaja kirikute laulude ühtlustamiseks. Sellest kujunes ka mitmehäälsus. Mitmehäälsese vormid olid organum ja motett. Pille mängiti nii laulu kui ka tantsu saateks. Nendest annab ülevaate kujutav kunst .