Keeltevaheliseks sarnasuseks loetakse grammatilist, semantilist või funktsionaalselt sarnast keelendit lähte- ja sihtkeeles. Keeltevahelises võrdluses loovad eri keeletasandite sarnasus ja erinevus mitmesuguseid kombinatsioone. Kui keeltevaheline saransus on väga suur võib see ka olla vigade põhjuseks, sest õppija on segadusse aetud ja hakkab ise erinevusi tekitama, uskudes, et lähte- ja sihtkeel ei või nii sarnased olla. Lähtekeele positiivne mõju avaldub lähte- ja sihtkeele keelendite sarnasuse korral. Keeltevaheline erinevussuhe on lähtekeele negatiivse mõju eeldus. Lähtekeele positiivse mõju tuvastamine on tunduvalt keerukam protsess kui lähtekeele negatiivse mõju väljaselgitamine veaanalüüsi läbi. Teise keele omandamise uurimise ajalugu on olnud metodoloogilselt hägune, selle ületamiseks on Scott Jarvisi poolt loodud lähtekeele mõju uurimise ühtne metodoloogiline raamistik. Tegu on võdluspõhise lähenemisega lähtekeele mõju uurimisele, mis
pdffactory.com Sotsiolektid = sotsiaalsed murded. Igal kõnelejal on omad omadused + sotsiaalne taust + eelistused. Labovi eksperiment New Yorgi kaubamajades. Sotsiolingvistilise muutuja valik: /r/ realiseerumine. Sotsiaalne klass ei ole sama, mis marksistlik klass selgete piiridega. Igas ühiskonnas ei pruugi olla sotsiolekte (nt Eestis, Lätis ja Leedus). Stereotüübid. Stigmatiseerimine (teatud keelendite taunimine). Hüperkorrektsus. Murre ja keel. Tihti öeldakse: ,,See pole keel, vaid pelk murre". Küsimus on prestiizis, traditsioonides, sotsiokultuurilises reaalsuses. Olemuslikult pole keelel ja murdel mingit vahet. Vastastikune mõistetavus (kui on mõistetav, siis on ühe keele murded, kui ei, siis eri keeled) on kehv kriteerium. Näide: taani ja norra keel on erinevad keeled (aga küllalt
Eesti keele õpi- eesmärke taotletakse mitme õppevaldkonna kaudu. I kooliastmes kujundatakse õpilaste teadmisi ja oskusi kolmes õppevaldkonnas: suuline keelekasutus (kuulamine, kõnelemine), lugemine ja kirjutamine. Suuline keelekasutus hõlmab eneseväljendust argiolukorras ning eakohase suulise teksti mõistmist ja edasiandmist. Lugemise õpetamisel kujundatakseoskust töötada tekstiga eakohaste juhiste alusel. Kirjutamise õpetusega kujundatakse õigekirjaoskus õpitud keelendite piires ja suutlikkus end eesmärgipäraselt kirjalikult väljendada. II ja III kooliastmes kujundatakse õpilaste teadmisi ja oskusi neljas õppevaldkonnas: suuline ja kirjalik suhtlus, teksti vastuvõtt, tekstiloome ning õigekeelsus ja keelehoole. Suulise ja kirjaliku suhtluse õpetusega kujundatakse oskust silmast silma, telefoni, kirja ja meili teel ning internetikeskkonnas kahekesi või mitmekesi suhelda, tekste kokku võtta ja vahendada.
sõnavara kohta, seega kasutatakse lihtsustatud keelt arvatavasti ka vanemate kui kolmeaastaste lastega suheldes. Sõna hoidjakeel on tulnud soomekeelsest terminist 1990- ndate paiku selle järgi, et lapsega suhtlevad ka teised peale ema. Autor paigutab lastekeele ja hoidjakeele eraldi kui jagab need ühe registri kaheks alamvariandiks. Krista Kerge on defineerinud ajakirjas ,,Kirjakeel ja igapäevakeel" mõistet register järgmiselt: Register on ühtaegu semantiline ruum ja olukeel, keelendite olukorriti hõlmatuse ja kasutusväärtuse mõõde. ,, Samuti eraldab autor ka hoidjakeele ja lapsele suunatud kõne. Mida on hoidjakeele kohta siiani väidetud Eesti hoidjakeelt on uuritud üsna vähe, küll võib aga leida kirjutisi soome, ungari ja briti autoritelt. J. Mägiste väidab oma artiklis ,,Paar sõna lastekeelest" , et lastekeel ei ole loodud laste eneste vaid pigem hoidjate ja ammede poolt. Reili Argus leiab oma uuringus, et
Mitte et Kõomägi kuidagi halvasti loo kokku mängib, aga mõned kohad jäid kriipima (nt saladuslik külaline Lõuna-Koreast ja tema saatus; inimeste kadumise põhjused; mõned tüütud kõrvalekalded ja muu selline kribu-krabu). Peategelase eneseiroonia, huumoriglasuur, millega kogu tekst hoolikalt kaetud on, teeb lugemise sujuvaks ja ma ei hakka üldse valetamagi, naerda saab korralikult. Veel köidab huvitavate keelendite kasutus ning üldse võrdlemisi tihe keel, mis ei pelga ka anglitsisme, roppuseid (kui olukord sedasi nõuab) ning väga huvitavaid kujundeid. Kõomägi keel on kaunis kui kalmaar. Tsitaadid, mõtted • “Looduslik naine ei saa kunagi täiuslik olla, seest loodus pole kunagi täiuslik.” • “Armastuses saab loota vaid silikoonile, kõik ülejäänu sünnib eimillestki ja kaob eikuhugi, õigustades vahepeal jäävaid kärsituid aastaid egotsentrilise tujukuse
naturalistlik draama tervenisti), poeem (nt Don Juan), isegi lüürika (Heine lüürika). Oma vana kanoonilisust alalhoidvad zanrid aga muutuvad stilisatsiooniks. Kui romaan muutub valitsevaks zanriks kirjanduses, omandab rangelt kanooniliste zanride tinglik keel teistsuguse kõla need zanrid hakkavad kõlama teisiti kui ajal, mil romaan veel ei kuulunud suurde kirjandusse. Zanrite romaniseerumine nad muutuvad vabamaks ja plastilisemaks, nende keel uueneb kirjakeeleväliste keelendite ja kirjakeele ,,romaanilike" kihtide arvel, nad dialogiseeruvad, neisse tungivad eneseparodeerimise elemendid, naer, iroonia ja huumor ja mis kõige olulisem romaan toob neisse probleemsuse, mõtte spetsiifilise lõpetamatuse ning vahetu kontakti mittevalmis, kujuneva kaasajaga.Romaani enesekriitilisus on tema kui kujunemisjärgus oleva zanri silmapaistev tunnusjoon. Romaani vaadeldakse endist viisi kui lihtsalt zanri teiste zanri seas, püütakse kindlaks
teoreetilisi eesmärke ja definitsioone. Kasutatavad mõisted: 2. Optimaalsusteooria on formaalne keeleteooria, mille esimese versiooni esitasid 1990ndate aastate algul Alan Price ja Paul Smolensky. Olulise panuse OT standardse versiooni kujunemisele on andnud ka John McCarthy. Meetodit kasutatakse selleks, et uurida seda, mis on maailma keeltes ühist ja millised keeleteadmised on sünnipärased. Kuid OT loobub täielikult tuletusreeglitest. Korrektsete keelendite produtseerimisel kasutatakse ainult kitsendusi (piiranguid, mis keelavad teatavate omadustega pindvormid), kusjuures varasematest teooriatest erinevalt pole kitsendused absoluutsed. OT põhiprintsiipid: 1) ainult kitsendused, transformatsioonireegleid pole 2) ei produtseerita pind- ja süvavormide vahepealseid vorme 3) kitsendused on universaalsed, aga neid võib rikkuda 4) keeltevahelisi erinevusi põhjustavad erinevused kitsenduste hierarhias.
kurjus, tigedus, rumalus). c) Emotsioonidega seotud sõnavara. Siin osutatakse mõistetele, mis ilmnevad rahva teadvuses kui emotsionaalsed väljendid. Nt tegevused: reisimine, jalutamine, lugemine, tantsimine, naermine ja asjad: lilled, päike, meri, uni, usk jne. Järeldub, nagu poleks eestlaste emotsioonisõnavaras konkreetsed emotsioonisõnad, vaid emotsioonimõisted. Selgus, et keelendite rohkuses viitas samale emotsioonile palju mitmesuguseid erineva morfoloogilise komplekssusega ja eriliigilisi väljendeid, milles kordus teatav ühisosa. Näiteks oli tüvi arm selliseks ühisosaks, mis iseseisva sõnana selles uurimuses esile ei tulnud, kuid millele näis vastavat palju konkreetseid tuletisi ja liitsõnu ühendav üldine tähendus. Emotsioonimõisted tulevad esile erinevates sõnaliikides (nimisõna, omadussõna, verb). Teiseks
praegu eelistavad zooloogid sõna ahm). 13. J. Aaviku keelearenduse põhimõtted, lk 106 - Keeleuuenduse aluseks oli J. Aavikul kolm põhimõtet: otstarbekus, ilu ja rahvuslik omapära. Vastuoluline koosmõju nende rakendamisel tagab keele püsimiseks vajaliku muutumise. J. Aavik modelleeris ideaalset rahvuskeelt ruumilise kompositsiooni põhimõttel: ta soetas uuteid nii lünkade täiteks kui ka halbade keelendite asemele või neile abiks. 14. J. Aavik sõnavara rikastajana, lk 107 + konsp - Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt soome keelest), murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on eesti keele põhisõnavara hulka jõudnud umbes 30 (näiteks embama, evima, laip, mõrv, roim, laup, lünk, meenutama). 15. J. Aavik grammatikauuendajana, lk 108 - Aavik propageeris kirjakeele
töö sõnastus peab olema korrektne ja loogiline; väldi võõrsõnadega liialdamist; hoidu võõrkeele liigsest mõjust; väldi sõnakordusi ja kasuta rikkalikumat sõnavara; kirjuta nii lühidalt kui võimalik ja nii pikalt kui vajalik; väldi slängi, ajakirjanduslike, populistlike, käibe- ja poeetiliste fraaside kasutamist; mitte eksida keeleloogika vastu. Akadeemilisele tööle on iseloomulik ka terminite ja muude eriala keelendite sisaldumine sõnavaras ning arvude, valemite, tabelite, arvjooniste ja muu taolise ulatuslik kasutamine. 1. Üldnõuded Kõik kirjalikud tööd trükitakse valge kirjutuspaberi ühele poolele (formaat A4), kasutades arvutil vormistamisel kirjatüüpe Times New Roman või Arial, tähesuurusega 12 punkti ja reavahega 1,5. Töö esitatakse köidetud kujul. Täiskirjutatud lehekülje üla- ja alaservale jäetakse vaba ruumi 2,5 cm, vasakule 3 cm ja paremale 2,5 cm
- iga seaduses kasutatav lause peab täpselt edasi andma kogu mõtte - täpsete ja rangelt piiritletud terminite kasutamine - seadusandja mõtte esitamine loogilises järjestuses, väljendatud mõtte viimistletus ja terviklikkus 33. Sõnastuse loogilisus - nii keeleliselt kui ka struktuurilt - Sätted tuleb esitada loogilises järjestuses 34. Sõnastuse lakoonilisus - Seadus peab olema võimalikult napisõnaline - Seaduse sõnastuse lakoonilisuse põhimõte keelendite arv seadusetekstis peab olema võimalikult väike - Üks peamisi selle põhimõtte rikkumisi on nn ületäpsustamine 35. Sõnastuse trafaretsus - üks ja sama mõte seaduses antakse edasi võimalikult ühes ja samas sõnastuses - Seaduse tekstis tuleb kasutada väljakujunenud keelendeid - Analoogilisi suhteid reguleerivates seadustes tuleb kasutada ühetaolisi grammatilisi ja süntaktilisi konstruktsioone 36. Sõnastuse üldarusaadavus
USA naistel. Naisi nähti tollal naise isa või abikaasa vastutusel, omandina. Seda näitab ka abielutseremoonia, kus naise annab abikaasale üle tema isa. 20. saj jooksul on kasvanud naiste pol. ja maj. õigused, aga keeles on säilinud vana süsteem, mis näitab naiste abieluseisu. Eesti härra, proua/preili on sarnased. Proua = abielus, preili = vallaline. Ei kasutata eriti, sest on vananenud kõlaga. 36. SEKSISTILIKUST KEELEKASUTUSEST MARKEERIMATA JA MARKEERITUD KEELENDITE NÄITEL. See on teine viis analüüsida seksismi. Kuulub asümmeetria alla, kuid erineb eelmisest. Nt lõvi (lion) on markeerimata mõiste, mida kasutatakse nii ema- kui isalõvi puhul. Aga saab ka öelda teisiti: lion – isalõvi ja lioness – emalõvi (markeeritud). Eesti k puhul mõlemad markeeritud (isa- ja ema-). (Eesti k on markeerimiseks kasutusel veel sufiksid -nna ja -tar.) On tavaline, et markeerimata vorm tähendab meest,
mida tahtsime sellega öelda? Lihtsaim lahendus, mida ka varmalt kasutatakse, on postuleerida keel. Olla seisukohal, et tekstil või selle osadel on omadus midagi tähendada, ja et kirjutades valin keelendeid nende tähenduste järgi. Kui kõneleja ja kuulaja oskavad sama keelt, kõneleja valib õiged keelen- did oma mõtte väljendamiseks ja ka kuulaja teab nende tähendust, siis kannavad need keelendid kõneleja mõtte kuulajani. Sellise fikseeritud koodi mudeli järgi on tähendus keelendite objektiivselt tuvastatav omadus, mille päritoluna enamasti nimetatakse kokkulepet. See mudel kirjeldab edukalt ära suurema osa suhtlusolukordi. Siiski leidub verbaalsel suhtlusel ka aspekte, mida keele kui fikseeritud koodiga seletada on üpris keeruline. Kui kood on fikseeritud, siis ei saa see näiteks kuidagi muutuda, aga keel ju muutub, nagu paljud ilmselt nõustuvad. Raske on kujutleda keele algset tekkimist selgesõnalise
ja Tartu Ülikoolis (TÜ) loodud murdekeelendite otsingu- ja analüüsiprogrammid. EKI ja TÜ koostöös valmiv eesti murrete elektrooniline korpus annab täiesti uuelaadse võimaluse kõigile eesti keele uurijatele jälgida hääliku- ja grammatikanähtusi ka ajaloolistes eesti murretes. Murdeuurimine Eestis pole enam ainult asi iseendas. See on saamas üha rohkem osaks eesti keele ajaloo ja praeguste struktuurijoonte üldisest uurimisest. Võimalus keelendite murde-esinemuste kohta hõlpsamalt andmeid saada toetab ka sugulaskeelte ja Läänemere keeleareaali tüpoloogilise omapära uurijate tööd. Kirjeldatud muutused eesti dialektoloogias ei ole veel jõudnud lõpule. Mitmed suurprojektid on hetkel pooleli ja vajavad lähematel aastatel lõpuleviimiseks senisest suuremaid uurija- ja uurimisressursse. Püüan järgnevalt eesti murrete uurimisseisu iseloomustades sedagi näidata. Eesti murdeuurimine aastatel 1992-2002 1991
moodustavad terviku, toetudes lapse fantaasiale. Lapse mõtlemisele on omane tugev animism ehk esemetele ja nähtustele hinge omistamine. Ka mälu, taju ja tähelepanu iseärasused mõjutavad seda, kuidas laps teavet vastu võtab, ning õpetaja peab seda materjalide esitamisel arvestama. Lapse sõnavara tuleb laiendada nii, et uued sõnad haakuksid juba tuttavatega ja moodustaksid omavahel mõistevälju. Sõnavara ja keelendite valiku ja temaatilise rühmitamise aluseks on koolieelses eas laste loomulikud suhtlussituatsioonid. Selline valik võimaldab uut keelematerjali kasutada praktilises suhtluses, mängudes ja tege- vustes lasteaias ja väljaspool seda. Esiõpetuse eesmärgid on loomult protsessieesmärgid, mis näitavad, millise prot- sessi kaudu lapse igakülgne areng tagatakse. Esiõpetuse eesmärgid ei määra kindlaks, mida laps teatud vanuses peab oskama või õppima. Alushariduse raamõppekava järgi
onomastikateaduse võrguga; nimede korrastamise põhimõtete väljatöötamine, nimede ja muude nimetuste kasutamise ekspertiis. Riikliku nimekorralduse eest vastutavad eeskätt riigiasutused (Siseministeerium, Haridusministeerium, keeleinspektsioon, riiklikud registrid jt), teadusliku nimekorralduse eest vastavad uurimisasutused (Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Võru Instituut jt). Nimekorralduse objektiks on nimed keelendite rühm, mille piiritlemine iseenesest pole päris vaidlustamatu. Kuigi isiku- ja kohanimed on kõige selgemad nime prototüübid ja samuti arvatakse suhteliselt üksmeelselt nimede alla mütoloogilised nimed (isikunimede analoogid), taevakehade ja maailmaruumi nimed (kohanimede analoogid), asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide nimed (Eesti praeguses õigusterminoloogias ärinimed), tootenimed, trükiste ja perioodiliste väljaannete nimed (Keel ja Kirjandus
Teemad olid samad, mida taoliste südmuste puhul olid valgustanud juba nende emad, vanaemad ja kahtlemata kõk nende naissoost esivanemad kuni ristisõadeni. Nende hulka kuulusid «Sõrus», «Mäestused mö odunud pävist», «Usk ajaloos», «Unistuste maa», «Kultuuri eelised», «Poliitilise valitsuse vormid; võdlused ja vastandamised», «Melanhoolia», «Lapsearmastus», «Süame igatsused» jne. jne. Üs domineerivaid jooni neis kirjandites oli rõutatud melanhoolia; teine --peente keelendite pillav ohtrus; kolmas --tendents kõvupidi sisse tirida eriti hinnatud sõu ja lauseid, kuni need olid täesti äa kulutatud. Ja üs iseäasus, mis neile oma pitseri vajutas ja neid moonutas, oli igavene ning väjakannatamatu moraalijutlus, mis liputas oma kõerat saba iga kirjandi lõus. Üskõk millist ainet ka käitleti, seda pü uti ajusid pingutades sellisesse valgusse vä anata, et moraalne ja religioosne vaim võs vaadelda seda meeleüendusega. 130
annaabi.ee 
