Kavandatud tselluloositehas Emajõe kaldale (0)

Kavandatud tselluloositehas Emajõe kaldale
Kas ja kuidas saadakse tselluloosi, millest plaanitakse tootlust teostada? Mida hakatakse tootma?
. Tselluloos kui tehniline kiudaine saadakse tselluloosi- ja paberitööstustes puidust.

• Puidu eeltöötlus: koorimine , laastu valmistamine
  
• Keet: sulfaatkeet või sulfitkeet või leeliskeet
  
• Tselluloosi järeltöötlus: pesemine, sorteerimine, pleegitamine , kuivatamine
  

Olulisemad tselluloosisaadused:

• paber ja  papp
  
• atsetüültselluloos
  
• triatsetüültselluloos
  
• nitrotselluloos
  
• ksantogenaattselluloos, sellest saadakse viskooskiudu
  
• karboksümetüültselluloos
  
• tsellofaan
  

Tselluloositehase küsimus hakati arutama linnaosaseltside ümarlaual. Suureks hirmuks oli põhiliselt riigisuunalised. Riigi eriplaneering on algatatud ja kohta justkui valitakse, aga tegelikult ei kaaluta muid kohti peale Tartu, tartlastega rääkimata. Hirm ka selles, et strateegilisest keskkonnamõjude hinnangust minnakse ikka ja jälle mööda. Hirmude hajutamiseks alustasid linnaosaseltsid infoseminare.
Kuidas tselluloosi toodetakse? Tselluloositootmise peamised keskkonnamõjud
Tselluloos on taimede rakukestade ehitusmaterjal. Et seda head tugevat materjali kätte saada, on vaja puitu teatud viisil töödelda. Puit kooritakse ja hakitakse, keedetakse kemikaalidega kõrge rõhu all, sorteeritakse, pleegitatakse, kuivatatakse. Oluline on teada, mida täpselt plaanitavas tehases toota kavatsetakse, millises mahus ja mis tehnoloogiaga. Praegu tekib „põrsas kotis “ tunne.
Tselluloositootmise olulised keskkonnamõjud on üldiselt hästi teada. Praegu räägime õhust, heitveest ja tahketest jäätmetest. Nii heitvett kui ka tahkeid jäätmeid tuleb protsessi erinevates etappides.
Tselluloositootmisest pärit  reovesi  sisaldab erinevaid jääkaineid. Võimalik on surnud tsoonide teke vees. Tööstusest vette jõudvad mürgid on enamasti sellised, mis ei lagune looduses, vaid akumuleeruvad. Emajõgi ja Peipsi järv on oma ökoloogiliselt seisundilt praegu viletsad. Sellepärast on väga oluline teada, mis koguses ja mis kontsentratsiooniga aineid sinna lastakse. Kõik ained kumuleeruvad lõpuks Peipsi järves.
Õhku paisatakse tehasest lämmastikuühendeid, väävliühendeid, mikroosakesi, toksilisi ühendeid, polütsüklilisi aromaatseid süsivesikuid jms. Väävliühendid on erakordselt aromaatsed. Inimese nina eristab neid isegi siis, kui neid on
väga vähe.
Tahkeid jäätmeid tuleb samuti ohtralt. Mürgiste ainete kontsentratsioon tõuseb toiduahelas ülespoole liikudes väga kiiresti.
Rajatava Tehase detailid ei ole veel paigas – null-kriteeriumi analüüsi alusel valitakse välja tooted, mille peavad aktsepteerima ka rahastajad ja seejärel saab alles alata tehniline projekteerimine . Tootma hakatakse pleegitatud tselluloosi, tootmismaht on 750 000 t/a, maksimaalselt 2700 tonni päevas
Tehase ala umbes 100 ha. Ala ei tohi paikneda inimasustuse vahetus läheduses.
Toorained on puit, teatud kemikaalid ja vesi. Tarbitava vee hulk on 25–30 m3 vett ühe tonni õhkkuiva sulfaattselluloosi kohta.
Protsessid on keetmine, pleegitamine, kuivatamine. Paberitootmist juurde ei plaanita, sest paberit ei ole lihtne müüa. Tehases on ka oma soojuselektrijaam ; vajalik ka lubjatootmine. Vaja ka turbiini . Jahutusvett keskkonda tagasi ei suunata, on olemas jahutustornid. Suure osa alast moodustab heitvee puhasti. Ka sadevett kontrollitakse ja suunatakse puhastusjaama, kui vaja.
N-oksiidide kinnipüüdmiseks omad võtted, vääveldioksiidi eriti ei teki. Lõhnavad ained põletatakse ja see, mis järgi jääb, suunatakse märgpesurisse. 100% välistatud ei saa miski olla. Väävliühendid on küll ninale hästi tuntavad, aga nad ei ole toksilised. Lühiajalisi heiteid võib esineda, aga see peaks olema pigem erand. Eesmärk ei ole rajada saastavat tehast. Investorid on öelnud, et nad ei pea seda tehast tegema, aga nad tahaks näha, kas see on võimalik.
Kui minnakse välja kloorivaba pleegitamise peale, siis kasutatakse naatriumhüpokloritit. Toimeaine, mis hakkab tselluloosi pleegitama, on hapnik.
Hetkel ikkagi täpseid tootmisprotsesse ei ole ja nende kohta midagi teada saada ei ole võimalik.Raskemetallid tunduvad olevat ainukesed, mida ei käsitleta piisava põhjalikkusega. Totaalselt suletud tehast sulfaattselluloosi tehase puhul pole teadaolevalt võimalik rajada.
Eriplaneeringu konsultandi leidmiseks korraldati hange, mis avati lõpuks täna.
Alates 2015. a on planeeringuseaduses ette nähtud eriplaneeringu võimalus. See tähendab, et lõpliku otsuse langetab riik. Selline planeerimisviis mõeldi välja selleks, et langetada ebapopulaarseid (konfliktseid) otsuseid.
Esimene etapp on asukoha otsustamine, teine etapp on detailplaneering, mille põhjal saab kohe väljastada ehitusloa. Planeeringu igas etapis saavad inimesed oma arvamust avaldada. Planeeringuettepanekutele valmistavad vastused ette konsultandid, aga otsused teeb ministeerium või minister. Planeerimine on regionaalministri haldusalas. Planeering määrab ehitusõiguse, aga KSH (keskkonnamõju strateegiline hindamine) kaudu saab arvesse võtta muid mõjusid.
Poolt ja vastu.
Vastuhääle andis 7000 tartlast, see oli seisuga 10. märts 2018 .a. See info pärineb ajalehest Vooremaa.
Rohelised on tselluloosi rajamise vastu
Looduskaitse on samuti vastu, milleks on vaja meile ehitada keemiarelv keset Eestimaad?
Keskkonna aktivistid on vastu
Puidu töötlus firmad on rajamise poolt.
Südamega Tartu- Meil on liiga palju rohelise mõttelaadiga inimesi, et me seda toetada saasime.
IRL-Lubab kindlalt vastu seista. Pole olemas seda töökohtade arvu, mille nimel võib ohtu seada Eesti puhta looduse.
Reformerakond- Kõige- kõige tähtsam on meile Emajõgi ja tema hea looduslik tervis. Ootame sõltumatute ekspertide hinnangut tehase projekti osas.
Tartu Eest- Need kes ütlevad täna reservatsioonideta, et on poolt või vastu, tegelikult petavad iseennast ja ka linna- ja maaelanikke. Nii suure keskkonnamõjuga tehase poolt või vastu olemine vajab väga selgeid ja mitmekülgseid uuringuid, mis oleksid eelkõige ausad.
Keskerakonad- Iga sarnane ettevõte elavdab kohalikku kliimat ja toob töökohti. Tehase loomisest saame rääkida siis, kui on täidetud kaks eeltingimust. Tehas jääb Tartust allavoolu ning keskkonna mõjud põhjalikult hinnatud.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond- Peame lähtuma ettevaatuse põhimõttest: Prioriteet peab olema loodus ja eeskätt Emajõe veekvaliteet. Vajame kindlat teadmist, et keskkonnamõjude hindamist, millelt eeldame kõrget kvaliteeti ja läbipaistvust.
Tartu Heaks- Oleme seisukohal, et puidurafineerimistehase rajamine Tartu lähistele eeldab, et seadusega sätestatud Eesti metsapoliitika tagab säästva metsanduse põhimõtete rakendamise.
Mulle teeb tehase rajamisega seoses keskkonnaaspektidest kõige rohkem muret surve metsadele ja Emajõe veekvaliteedi tulevik. Tehase algatusrühm on kaua üritanud tõestada, et nende tegevus ei saa kaasa tuua vajadust tõsta raiemahtu ja puitu jätkuks kõigile. Eestis on tasahilju, aga süstemaatiliselt puuraiumise reegleid lihtsustatud – küll suuremaid lanke lubades, küll raievanust alandades või kaitsealadel julgemat raiet võimaldades. Selle taga on puidutööstuste samasugune tasahilju, aga süstemaatiliselt avaldatav surve otsustajatele – et saekaatritesse ja tehnikasse tehtud hiiglaslikud investeeringud paremini ära tasuks , tahetakse lihtsamat ligipääsu ressursile, metsale . Ja lahjendatud reeglistik on kahtlemata üks lihtsama ligipääsu looja.
Tartusse planeeritava puidu rafineerimise ehk tselluloositehase üks eestvedajaid, Est-For Invest OÜ juhatuse liige Aadu Polli räägib:Esiteks, me soovime muuta Eestit keskkonnasõbralikumaks elupaigaks ja soovime, et Eesti annaks oma panuse maailma ees olevate väljakutsete lahendamiseks. Kui vaatate dokumentaalfilme ja mõtlete, kus elavad need ühiskonnad, kes põhjustavad globaalselt kliima soojenemist, siis pikalt pole vaja mõelda. Tuleb lihtsalt peeglisse vaadata.
Oleks liiga tagasihoidlik eesmärk puitu lihtsalt põletada. Puidust vaid energiatootmine on tänasel päeval poolik lahendus. Seepärast me unistame ja räägime täna siin puidurafineerimistehasest, kus peamine on taastuvate biomaterjalide tootmine, sealhulgas ka tselluloosi. Mis juba täna asendab plastikut meie igapäevases tarbimises. Elektrienergia on üks kaasnev toode paljude seas. Puidurafineerimistehas suurendaks rohelise elektrienergia tootmist Eestis vähemalt 48 protsenti võrreldes 2016 . aastaga. Kõige enam vähenekski Eesti süsiniku jalajälg eeldusel , et täna kasutatav fossiilset päritolu elektrienergia asendataks taastuvaga. Kokku saaks tehas vähendada Eesti kasvuhoonegaaside teket 1,6 protsenti võrreldes 2015. aastaga. See on samaväärne sellega, kui Eesti teedel sõidaks 83 000 sõiduautot vähem.
Lisaks sellele, et Eestis ollakse fossiilset päritolu energia tarbijad, oleme ka taastumatutest ressurssidest tehtud toodete tarbijad – olgu selleks kilekotid , plastmass või polüester. Aga saab ka teisiti – näiteks Prantsusmaa keelustab alates 2020. aastast täielikult ühekordsete plastnõude kasutamise. Naftapõhise nailoni saaks asendada ja puuvilla tootmist saaks ohjata, kui pakkuda puidupõhiste toodete baasil lahendusi. Minu küsimus kõigile meile on kas meil võiks olla ühine eesmärk vähendada oma globaalset jalajälge, viia tegudes edasi Euroopat või maailma kõige keskkonnasõbralikumate lahenduste suunas? Selliste lahenduste suunas, kus me saame säilitada oma elukvaliteeti ja samas koormaksime vähem keskkonda.
Minu kogemus tselluloositehasega ei ole just meeldiv. Rootsis kohas nimega Skutskäris firma nimega Stora Enso BrukÜhel ilusal päeval läksime perega loomaaeda Kävlesse, mis oli möödasõiduga tselluloosi tehasest, see hais oli hinge mattev ja ulatus kilomeetrite kaugusele, loomaaeda mattis see hais, oli raske hingata ja süda läks pahaks, väike poiss pidevalt köhatas. Kui oli rõske ilm, vihmane või paks udu, siis oli seda haisutunda ka 50 km kaugusele. Kuna antud ehitis peab paiknema suure veekogu lähistel, siis oli arutelus Narva jõgi, Tartu jõgi ning Pärnu jõgi. Narva langes välja kuna rahvas sõdis vastu ja poliitiliselt oleks Venemaa vastu hakanud.
Seega taandub küsimus sellele, kas meie saaksime tehasest midagi sellist, mis muudab selle rajamisega tõenäoliselt kaasneva keskkonna seisundi halvenemise koos kahjulike kaudsete mõjudega meie jaoks vastuvõetavaks.
Tegelikult tekib kaks küsimust: 1) kas Eestisse on üldse sellist tselluloositehast vaja?; kui jah, siis 2) kas just Emajõe äärde? Nende kahe küsimuse üle tuleks eraldi aru pidada, kuid praegu on arendaja need üheks sidunud.
Helen Tarakanova
Paide täiskasvanute keskkool
10 klass
13.09.2018
9