vältel esines demokraatlikke riike harva. Kui demokraatia on tõesti nii ligitõmbav, kui ta sageli väidetakse olevat, miks on siis nii paljud mõtlejad ajaloo jooksul selle vastu olnud? Pealegi ei pea mitte kõik kaasaja teoreetikud demokraatiat nii köitvaks. Mitte et nad kahtleksid demokraatia väärtuses: pigem eitavad nad demokraatia idee arusaadavust. "Demokraatia," öeldakse vahel, pole mitte poliitilise süsteemi nimetus, vaid kiidusõna. Selle seisukoha järgi pole olemas ühtki järjekindlat demokraatiateooriat. Pole ühtki niisugust poliitilist süsteemi, mille võiksid heaks kiita kõik need, kes väidavad end olevat demokraatia poolt. Seda laadi kriitika võib küll olla liialdatud, kuid kahtlemata on sel teatud alus. Demokraatlikus teoorias on tõsiseid sisemisi pingeid, ning on kasulik uurida mõningaid demokraatiateooria formuleerimise kõige
etteaimatav kui aatomid, millest me koosneme. Mõnikord esitatakse politoloogidele küsimusi, millele me kui teadlased peaksime jääma vastuse võlgu. Teadlase vastus küsimusele, milline on hea ühiskond, ei ole õigem kui vastus, mille annab tädi Maali. Mis on hea või halb, õige või vale, peitub vaataja silmades ning tuleks alati olla kahtlev ühiskonnateadlaste suhtes, kes arvavad teadvat, kuidas ideaalne ühiskond välja näeb. Kas ühiskonnas peab olema rohkem või vähem võrdsust? Kas me peame püstitama rohkem Vabadussõja monumente? Kas eesti keele kasutust peab kontrollima Keeleinspektsioon jne on poliitilised küsimused, mis demokraatlikus ühiskonnas peaks ideaalis paika pandama laiaulatusliku ühiskondliku debatiga. Sotsiaalteadlastel nagu ka kõikidel teistel inimestel võib nendes küsimustes olla oma arvamus, kuid see jääb nende isiklikuks arvamuseks, mida ei ole võimalik teaduslikult põhjendada
liberaalide ideid, eriti majanduspoliitikas. 1980-ndatel kujunes välja neokonservatism ehk uusparempoolsus. Selle põhisõnumiks on majanduspoliitika ja valitsemisstruktuuri selge eristamine. Majanduses pooldatakse riigi võimalikult vähest sekkumist, lubades täielikku vabaturumajandust. Ent muus ühiskonnaelus on konservatism jätkuvalt seisukohal, et riigivõim peab olema tugev ja säilitama kontrolli muude ühiskonnaelu väljendusvormide üle. Peamised seisukohad: vabadus on tähtsam kui võrdsus. Kuna riik koosneb paljudest indiviididest, siis valitseb ka ebavõrdsus. Püüdlus ongi, et ebavõrdsus oleks võimalikult väike. Inimene on oma loomult ebatäiuslik, riigi funktsiooniks ongi inimese instinktide piiramine. Ühiskond on orgaaniline ja hierarhiline. Kuigi konservatism ei ole omanduse vastu, eitab ta täielikult liberalismi individuaalsust. Poliitiline võim põhineb traditsioonidel, tavadel ning pärimustel. Valitsemine tuleb usaldada loomulike liidrite kätte
Filosoofia üheks valdkonnaks on poliitiline filosoofia. Mis on poliitika? Kr politiké tähistab linna- või riigijuhtimiskunsti (polis riik). Üldlevinud definitsiooni kohaselt on poliitika ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad erinevad huvirühmad ja institutsioonid, kusjuures nende eesmärgiks on (riigi)võimu omandamine, kasutamine ja säilitamine. Poliitika puudutab niisiis võitlust võimu ja selle reguleerimise nimel ühiskonnas ja riigis. Võim ja valitsemine on niisiis inimlikud põhifenomenid, mida tänaseni püütakse seletada ka religioosselt. Läbi aegade on võimu kohta antud väga erinevaid seletusi, kuid varem või hiljem põrkutakse filosoofilist või sotsioloogilist kirjandust lugedes Max Weberi definitsioonile: ,,Võim tähendab sanssi mingi sotsiaalse sideme sees oma tahet läbi suruda ka vaatamata vastuseisule millele see sanss tegelikult toetubki." Poliitiline filosoofia eeldab kolme asja: 1
töötav (Marx), tugev, teotahteline ja ennast kehtestav (Nietzsche) 2) küsimus individuaalsete huvide lepitamisest ühiskondlike huvidega, sotsiaalsest solidaarsusest. Kuidas ja miks tekib ühiskond? Kui inimesed lepivad kokku teatud ühishuvides ja nõustuvad piirama oma ühiskonna-eelset vabadust (sõlmivad ühiskondliku leppe), siis kus lõpevad inimvabaduse piirid? Kas ja milles peaksid inimesed ühiskonnas olema võrdsed? Millised poliitilised kohustused on ühiskonna liikmel ja kodanikul? Et mõista, mida võidavad inimesed ühiskonnast arutletakse ka selle üle, milline oleks inimeste olukord ilma ühiskonnata ja riigita (nö looduslikus seisundis või loomuseisundis). 3) Küsimus valitsemisest, millised on valitsuse ülesanded/funktsioon (miks on valitsemist vaja, mis ülesandeid ta täidab) ja kuidas oleks valitsemist õige ja kohane korraldada,
tootmissuhted. Tootmissuhete laad sõltub tootlike jõudude tasemest ja määrab oluliselt, millised on näit. perekonnasuhted, moraal, õigus, kirjandus ja kunst. Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes Majandus on eelkõige areen, kus toimub pidev võitlus suurema võimu saavutamise nimel. See seisukoht on peamine alus võimukesksetele lähenemistele. Lähtutakse eeldusest, et huvid turul ei ole reeglina harmoonilised vaid põrkuvad ja konfliktsed ning iga turuüksuse eesmärgiks on ennast kehtestada, et saavutada oma eesmärkide võimalikult täpsem täitmine. See omakorda toob kaasa paratamatu vastasseisu turuosaliste vahel. Riik teostab oma võimu läbi riigiorganite. Riigiorganid on riigi organisatsioonilise struktuuri koostisosad, isikud või ametiasutused, kes täidavad kindlaksmääratud ülesandeid ja moodustavad riigivõimu toimemehhanismi. Modernset riiki iseloomustab riigiorganite paljusus
................................................................................. 51 7.1.2. Staatus ...........................................................................................................52 7.1.3. Roll................................................................................................................ 52 7.1.4. Sotsiaalne kontekst........................................................................................ 53 7.1.5. Grupid ühiskonnas.........................................................................................53 7.1.6. Grupistruktuur .............................................................................................. 54 7.1.7. Interaktsioon grupis....................................................................................... 55 7.1.8. Emotsioonisotsioloogia ................................................................................ 56
efektiivsuse ja õigluse, majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide kokkusobitamisega. Majandus- poliitika kujundamisel ja elluviimisel sõltub palju kultuurist, religioonist, ajaloost, sotsiaalsest võrgustikust, geopoliitikast, üldistest arengutest maailmas ning regioonis või muust seesugusest. Tihti pole määrav töö dokumentidega ja formaalne suhtlemine läbirääkimispartneritega koosolekusaalis, vaid hoopis töö kuluaarides ning mitteformaalne jutt. Suur osa on mitte- formaalsetel organisatsioonidel ja liidritel. Majandusprotsessid on tõenäosuslikud ja majandus- agendid vaegteabega ning piiratud ratsionaalsusega. Majanduspoliitika õppeaine püüab arendada dialektilist mõtteviisi – maailma univer- saalsete seoste ja seaduste arvestamist; tegelikkuse nähtuste tunnetamist nende arenemises, iseliikumises, mida põhjustavad seesmised vastuolud
Kõik kommentaarid