Kas rootsi aega saab nimetada ''vanaks heaks rootsi ajaks''? (1)

Kas Rootsi aega saab nimetada vanaks heaks Rootsi ajaks?
Rootsi aeg oli periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsi kuningriigile. Rootsi aja alguseks loetakse Liivi sõda ning lõpuks Põhjasõda, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos. Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi.
Üheks tähtsaks muutuseks võime nimetada usuvoolu vahetust. Nimelt Rootsi aja algul valitses Eestis nii luterlus kui ka katoliiklus . Kuna kirikud olid purustatud , rüüstatud ja kogudused olid jäänud õpetajateta võttis talurahvas taas kasutusele muinasusu kombed. Ühele kindlale usule üle minnes muutus see kõik. Rootsi aja lõpuks olid kõik kirikud taastatud ning juurde olid ehitatud ka uusi. Talurahvas suhtus nüüd kirikutesse ja usku palju paremini.
Samuti tuleks plussina välja tuua hariduse tuleku . Koolmeistreid hakkas väljaõpetama Bengi Gottfried Forselius. Tema koostas ka esimese aabitsa, õpetas nelja aasta jooksul välja 160 talupoega ning tänu temale võeti aastal 1684 vastu seadus, et igasse kihelkonda tuleb mõisnikel ehitada kool. Heinrich Stahl rajas saksa keelele esimese eesti keele grammatika. Ka ülikoolid tekkisid. Neis võisid õppida nii aadlikud kui ka talupojad. Valitses neli teaduskonda: filosoofia, usu, teadus, arsti. Õpingud ülikoolis kestsid 9 aastat. Ning õppetöö oli loengute ja dispuntidena, mis võisid välja näha kui väitlused.
Veel üheks heaks muutuseks oli reduktsioon . Reduktsioon muutis paljuski talurahva olukorda: pärisorjusest vabanemine , väiksemad koormised, õigus kaevata mõisnike ja mõisavalitsejate peale ning ka maksusüsteemi muutumine. Nüüdsest võis iga talu teha teopäevi oma võimetekohaselt. Kümnis asendati kindla viljamaksuga ja koormiste liike vähendati. Samuti eksisteeris ka vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoja kohustused ja tehtud tööd – enam ei saanud mõisnik alluvat petta !
Loomulikult polnud puudust ka halbadest asjadest. Näiteks täielik maausuliste ja muude nn ,,eriliste’’ inimeste väljatõrjumine. Nimelt kui sa korjasid rohttaimi raviks, ei käinud kirikus palvetel, või hoidsin üleüldse teistest eemale, pidas valitsus sind nõiaks. Nõiad aga tapeti . Kuid enne läbiti väikene test, et väljauurida kas tegemist on tõesti maagiga. Nimelt lasti inimene pea ees vette, kui ta põhja vajus oli ta ilmselgelt tavaline inimene, kelle hing võis nüüd ,,puhta hingega’’ taevasse minna. Kui aga katsetav vee peale jäi, mis on füüsikaseadustele kohane, põletati ta ära.
Teiseks suureks probleemiks Rootsi ajal oli aastatel 1695-1697 valitsenud näljahäda. Kaks aastat olid ilmad kohutavad. Talved olid nagu talved ikka, kuid suved , kevaded ja sügised olid kõik ühtlasi külmad ja vesised. Esimesel talvel hakkasid otsa saada viljavarud. Tuli suvi ja juurde ei kasvanud enam midagi. Teisel talvel hakkasid surema ka kariloomad, kuna neile ei jätkunud enam toitu, ning nad ise olid ju ka paras toiduports perele. Seejärel hakkasid ka inimesed surema. Kes ei suutnud oma ligimest maitsta , see jättis eluga hüvasti. Ära suri 70 000 eestlast.
Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, perioodi algusest kuni ajal kuni suure näljani. Kuid seegi lühike aeg tõi olulisi muutusi rahva mentaliteedis. Arvan, et ei saa süüdistada valitsust mitmeaastaste halbade ilmade puhul. Ning lisaksin veel, et seda 100-aastast perioodi, kohe kindlasti, saab nimetada vanaks heaks Rootsi ajaks.