Kas me sellist Eestit tahtsime? (0)

Kas me sellist Eestit tahtsime ?

Oleme elanud juba 23 aastat vabas Eestis. Meie hingesoov ja tuleviku unistus 23 aastat tagasi ning isegi enne seda oli vaba Eesti. Kas me siis mõtlesime, milliseks võib vaba Eesti kujuneda? Millised on tema väljavaated poliitikas ja majanduses? Võime nuriseda kõige üle, mis Eesti Vabariigis sündis, sünnib ja on sündimas, aga meie olime need, kes tahtsid vaba Eestit. Nüüd jääb ainult mõtiskleda, kas me tahtsime sellist vaba Eestit või oli meil pisut teistsugune ettekujutus.
Hetkeseisundis, mis valdas meid Vabariigi taasiseseisvumise eel, ei osanud me kaugemale mõelda. Eesti loomine oli omamamoodi eksperiment. Tulla läbikukkunud sotsialismist kapitalismi. Noore ja vihase kapitalismi tekke üleelajatena võime öelda, et elu Eestis on nii ja naa. Mõned asjad on läinud ilmselt vale rada pidi, sest ebaõiglust, ebavõrdsust on liiga palju. Kellel on jõud, sellel on õigus. Ja ta astub teistest üle. Nõukogude ajal ei osanud keegi isegi unenäos näha, et maapiirkondades suletakse koolid ning arstiabi on kättesaamatus kauguses. Omavalitsused ei jõua väikeste maakoolide kulusid tasuda, riik ei toeta ka just suure kopikaga. Lõppkokkuvõttes ei jäägi muud üle, kui koolid kinni panna. Arstide palgad on väiksed ja töö nagu lõputu auk, mis ei saagi otsa. Sealt jõuame välja selleni , et lasterikastes või vaesemates peredes pole võimalik last kaugemale kooli saata ning lapsed jäävad kas ilma hariduseta või küsitakse sotsiaaltoetusi laste koolitamiseks, ning riik peab ikkagi ringiga selle kinnipandud koolimaja raha tagasi andma.
Kui rääkida tööpuudusest, siis võib märkida, et majandusbuumi ajal see praktiliselt puudus. Raha tuli uksest ja aknast ning inimesed olid õnnelikud. Kus nõudlust seal pakkumist. Mis juhtus aga pärast buumi. 2008.-2010. Aastad on olnud Eestile väga vaevarikkad. Üldine majanduslangus, tööpuudus, inflatsioon , SKT langus ning suurel hulgal pakrotte. 2010. aasta esimeses kvartalis ulatus pikaajaliste töötut, nende kes olid olnud ilma tööta aasta või rohkemgi , arv Eestis juba 51 000-ni. See arv kasvas veelgi ning märkimata ei saa jätta lühiajalisi töötuid. Paljud pered sattusid toimetulekusraskustesse ja juhtus palju muudki halba. Tänaseks on töötute arv natuke vähenenud. 2012. ja 2013. Aastaid võrreldes, on töötute arv kahanenud 10 000 inimese võrra. Ning 2013. Aasta IV kvartalis oli töötute määr 8,7protsenti. Töötus hakkab küll langema, aga kas Nõukogude ajal, kui kõigil olid töökohad olemas, tahtsime me sellist Eestit kus oleks nii suur töötuse määr, või ootasime me midagi paremat. Kindlasti oli igalühel omad ootused ja lootused. Aga üks on selge, ootasime me midagi paremat. Nagu ka heaoluuuringutest on näha, ei ole Eesti inimesed eluga Eestis väga rahul.
23 aastat tagasi ei osanud meist kindlasti just väga palju ette kujutada, et vaba Eesti on just selline nagu ta praegu on. Kõik me ootasime sinisemat taevast ja rohelisemat muru. Tuli aga hoopiski roheline taevas ning sinine muru. Seda põhjustasid tööpuudus, arstiabi kadumine ning ka paljude maakoolide ning nüüdseks juba ka väikelinnakoolide sulgemine . Poliitikat teevad tähtsad inimesed Toompeal, kelle käes on võim ning, kes võivad otsustada meie eest. Majandustegevus on meil suurest masust veel praegugi nõrk, kuigi hakkab vaikselt elumärke andma. Pankrotistunud firmade asemele tulevad uued ja uhkemad. Minu arvates on iga inimese enda otsustada, kas me tahtsime just sellist Eestis või nägime seda oma vaimusilmas hoopis teistsugusena ette.