,,Kas ma oskan oma aega ja raha ratsionaalselt kasutada ?'' Minu kui gümnaasiumi õpilasel , ei olegi võimalust ise teenida raha. Ka koolis käimine võtab oma aja . Käies täiskohaga koolis, on kool minu töökoht. Seega ise mul pole võimalik oma raha teenida ma olen koolis, väljas pool kooli enamasti tegelen kooliasjadega edasi. Raha allikaks on minu vanemate rahakott, mistõttu on minu raha ning aja kasutamine väga ratsionaalne. Kasutades aega ja raha mõistlikult . Pean tegema väga palju otsuseid , mida osta ja mis jätta ostmata , kuidas sisustada oma vaba aega , kas minna mõnda trenni või mitte , kuid see nõuab jälle aega ,et millegagi tegeleda , mis mulle meeldiks , huvitaks ja pakuks lõõgastust . Iga inimene kasutab enda vaba aega nii , kuidas talle sobib . Mina sisustan seda spordiga , see meeldib mulle . Igal inimesel on omad huvid ning mida me ka ei valiks, toob see meile alati rõõmu, rahuldust,
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema
Eurorahasid meil taga ei ole. Ka ei ole riikliku õigusabi toetust. Küll on aga teil võimalus abi ja toetust otsida. Küll aga saab iga juhtumi kohta materjali koguda, avada võimalus lahenduste otsimisel: · väimees peksis äia... · purjus isa on aastate keskel rünnanud ja türanniseerinud perekonda... · võõrasisa hüpitab kasulast põlve peal... Kõik need juhtumid, kus ühiskonnal on regulatsioonid ja võimalused asjaga tegelemiseks, pea avaldajal olema aeg küps, asja avamiseks, vaatlemiseks, arvamuste kogumiseks, juriidilisehinnangu taotlemiseks. ... Meie roll oleks olemas olla nende jaoks, kes meieni neis asjus jõuavad ja siis vaikselt ''kikivarvukil'', avada erinevate võimaluste uksi. Kus saab esitada kuriteoteate, kus saab pöörduda riikliku ohvriabi süsteemi poole, kus saab proovida kohtu kaudu õigust nõuda, kus saab paluda riikliku õigusabi... Aga mis kõige tähtsam:
Sel päeval pidi Greve'i platsil rõõmutuli põlema, Bra-que'i kabeli juurde meiupuu istutatama ja Justiitspalees 6 müsteerium ette kantama. Sellest olid kuulutanud eelmisel päeval tänavanurkadel pasunaid puhudes prevoo * ametnikud ilusais lillades kamlottkuubedes, suured valged ristid rinnal. Majad ja poed olid suletud ning mees- ja naiskodanik-kude summ voolas juba hommikust saadik igalt poolt kolme nimetatud linnapiirkonna poole. Igaüks oli midagi valinud, kas rõõmutule, meiupuu või müsteeriumi. Pariisi päevavaraste ammutuntud arukuse kiituseks peab ütlema, et suurem osa sellest rahvast seadis sammud rõõmutule poole, mis oli sel aastaajal tõesti ka kõige loomulikum, või jälle müsteeriumi vaatama, mida pidi ette kantama külma eest hästi kaitstud kinnises Justiitspalee suursaalis, kuna uudishimulikud kehvalt õitseva meiupuu üksmeelselt jaanuari taeva alla Bra-que'i kabeli kalmistule üksinda lõdisema jätsid.
sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma
vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma .. .» Ta ei lõpetanud, sest oli parajasti kummargil ja tonksis luuavarrega voodialust -- ja iga tõuke järel oli vaja hinge tõmmata. Kuid ta ei toonud päevavalgele midagi peale kassi. «Niisugust poissi ei ole ma veel näinud!» Ta läks avatud uksele ja seisis lävel, vaadeldes rohtukasvanud tomatitaimede ridu, mis moodustasid aia. Tomi polnud kusagil. Niisiis kõrgendas ta häält, et see kaugemale kostaks, ja hüüdis: «Tom, uu!»
on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Igatsedes ei suuda olla Mina ise, pole isu, ei maga, ei taha midagi... nagu oleks haigus keha vallutanud. Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu. Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uksejuures ja naeratasid. Selles naeratuses oli midagi mis jäi. Sa meeldisid mulle, ma otsisin sind kõikjalt, paljud pidasid mind veidi rumalaks, aga ma otsisin sind ikka. ja leidsin. Kas võib olla veel suuremat õnne, kui teineteise leidmine... Siis ma märkasin, et sa naeratad teistele samuti kui mulle. Sellest ajast sai sinu naeratus mulle hoopis teistsuguseks, selles oli nagu pettust. Pettust l äbi naeratuse, mille ma vaid endale määratuks mõtlesin. Ma naeran enda üle. Ma naeran sinu üle. Ma naeran kõigi üle. Ma naeran, aga kas ma tegelikult ka naerda tahan?
tarvitseks enam kellelgi midagi lubada ega rääkida. Kõige ohtlikum on vägisi targaks tehtud loll. Arukas suudab ka lolli mängida, lollil arukat mängida on aga hoopis raskem. Naeratus teeb inimese rikkamaks, aga kuhu sa selle rikkusega ikka lähed. AFORISMID ELU: Elu pole selleks, et hädaldada ja nutta, vaid selleks, et võidelda ja võita! Elu kestab vaid hetke, ja sellest hetkest piisab, et korda saata igaveseid asju! Elamisest tunnen ma rõõmu, aga kui sureksin, oleksin eluõnnelik. Pole vähimatki tõendusmatejali kinnitusele, et elu on tõsine. On miski, mis ei kasva puu otsas, millest me ei loe koolis ja mida ei saa raha eest osta. See on kunst näda elu läbi oma südame. Me elame selleks et surra ja sureme selleks et teised saaksid elada. Elu on raske. Millega võrreldes? Elu mõte on elus eneses. Ela nii et isegi hauakaevaja nutaks su haual. Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda! Armastus annab elule mõtte!
Kõik kommentaarid