--- 10-15 aastat tagasi käisid õpilased veel ringi koolivormiga, mis vaid vähestele meeldis. Mitu põlvkonda inimesi on kasvanud ülesse õpetajate igahommikuse kontrolli saatel, kus vaadati üle, et kas ikka koolivormi juurde kuuluv müts on peas ja, et keegi ei kannaks keelatuid välismaiseid teksapükse. Demokraatia arenguga kadus see mood ära. Eesti taasiseseisvumise järel ei tuntud vormiriietusest ka mittemingisugust puudust. Kes siis tahaks, et iga hommiku keegi kontrollib, mis sul seljas on ja veel
Küsitletud on enda isiklikke sõpru vanuses 13-19. Valisin vastajateks sõbrad, kuna tean, et nemad ei vasta ükskõikselt, vaid korralikult ning põhjalikult. Esimene peatükk käsitleb kooli riietuse ajalugu ja tänapäeva. Teine peatükk põhineb koolivormide ajalool. Kolmas peatükk räägib kaubamärkide rollidest. Neljas peatükk koosneb tulemuste analüüsist. -3- 1. Kooliriietus ajaloos ja tänapäeval ¹ Ajaloos oli kooliriietuseks koolivorm, mis oli järjest kohustuslikum. 1937. aastal viidi sisse koolivorminõue, kuid kahe aasta jooksul seda sajaprotsendiliselt siiski ei nõutud. 1939. aastal, uude vastvalminud koolimajja õppima asudes pidid aga kõik õpilased pealaest jalataldadeni vormis olema. Poisid kandsid nokamütsi, tüdrukud baretti. Kanti tumesinist ja sinivalget pihikseelikut, pidupäevadel valget pluusi. Poiste ülikond koosnes kurguni nööbitavast pintsakust ja lühikestest pükstest
Kohustuslik koolivorm on põhjendatud Kohustusliku koolivormi kohta on palju erinevaid argumente, pooleks poolt ja vastuhääli. Koolid proovivad õpilasi korralikeks inimesteks kasvatada, mis põhjustab konflikti koolivormi pooldajate ja vastuolijate vahel. Kool tahab, et õpilased kannaksid korrektset riietust, nagu korralikes töökohtadel näiteks kontori töötajatel. Olen kuulnud, et lohakas riietus paneb inimesi endid ka lohakalt käituma. Korralikud riided aga samas panevad selles käiva inimese ennast korrektsemana, tublima ja töökamana tundma. Sellest järeldades peaks koolivorm inimeste töökust ja õppimistahet suurendama, kuid see on vaid utoopia.
Nii poiste kui ka tüdrukute sukki hoidsid ülal pihikud – väiksed alussärgi peal kantavad vestid, mille allääres olid sukatripid. Vahel juhus, et tripp läks lahti ja sukad vajusid lonti. Lapsed kiusasid mõnikord üksteist, võttes teisel tripist kinni ja lastes sellega laksu vastu jalga. • • • 1974. aastal kooli läinud Anu kandis kooli minnes sellist koolivormi, oma kooliajal jõudis ta kanda veel kahte erinevat. Anu võis koolis käia ka pükstega. Meikimine polnud lubatud isegi mitte keskkooli õpilastele. Ainsaks kaunistuseks oli patsilint. Järve Gümnaasiumi 7C klass 1984. aasta kevadel. "Meie ajal vahetus kolm koolivormi," kirjutab oma mälestustes Pille Piik 40. lennust
Koolivormi poolt ja Vastu. Koolivormist on räägitud palju, et seda kehtestada kõikidele koolidele,viimasel ajal on koostamisel uus õppekava ja sel teemal pole enam nii palju hetkel räägitud. Praegu on koolivormid kasutusel ainult erakoolides ja eliitkoolides. Tavakoolides on võimalik osta soovijatel kooliembleemiga meeneid, aga see ei ole kohustuslik. Minu arvates on koolivorm hea mõte ühtlustamaks õpilasi. Igal õpilasel on erinevad rahalised võimalused ja tänu koolivormile ei teksiks probleeme välimuse kallal nii palju, kui praegu. Tänu koolivormile tunneksid õpilased ennast kui ühtne koolipere, nad tunneksid kindlasti rohkem uhkust oma kooli üle. Kooli-koju minnes eristuksid iga kooli õpilased. Koolivormid on erinevad, on kallimaid ja odavamaid, see võib jälle tekitada probleeme
aasta juubelil. Minu vanaemal oli ainult neli klassi kooliharidust, sest algas II maailmasõda. Ta tuli Eestisse elama, kui ta oli 14. aastane. See oli 1943. aasta sügisel. Vanaema isa tapeti ja ta hakkas oma õdedega tööl käima. Koolis käimiseks tal enam aega ei jätkunud. Kolmandast klassist hakkasid pihta eksamid, mille läbimiseks pidi hinne olema vähemalt rahuldav. Tunnistused olid venekeelsed ja hindeid kirjutati nii:"hea", "rahuldav" jne. Koolivormi tollel ajal veel polnud. Kuna pered olid vaesed ja riideid ei jõutud osta, tehti need ise. Tüdrukud kandsid tavaliselt seelikut, pluusi ja kingi. Poisid kandsid tavaliselt pükse, triiksärki ja pastlaid. Talvel oli seljas veel kampsun. Õpikuid kanti räti sees. Kuna kindlat ümbrispaberit polnud, ümbritseti need ajalehepaberiga. Koolitunnid kestsid kella 9-st kuni kella 14-ni. Tavaliselt oli iga päev viis tundi, harvem ka seitse. Klassis õppis umbes 18-20, koolis aga 126-140 õpilast.
Margit Kapak Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Secunda Sotsiaal November 2008 Kohustuslik koolivorm Eesti koolides Halvad mälestused Kümmekond aastat tagasi hingasid õpilased kergendatult koolirõivastus anti vabaks! Nüüd on ring täis ja järjest seavad koolid sisse vormi. Sõjaeelses Eesti Vabariigis aitas koolivorm kaasa koolikesksuse kujundamisele. Neil aegadel oli koolivormi kandmine õpilastele au- ja uhkuseasi. Nõukogude ajal ei aidanud koolivorm lastel samastuda oma kooliga, vaid muutis nad ühtseks massiks ja soodustas distsipliini hoidmist. Viimane üle-
Mitu komplekti ei ole odavam Kelle raha eest Raske hooldada Kõigile ei meeldi/sobi. 1. Riiete ja värvide suur valik teeb otsustamise lapsevanemale keeruliseks ja ka kulukaks, sest laps võib tahta vormist võimalikult laia kombinatsiooni. Samuti muudab liiga suur valikuvabadus vormiriietuse laialivalguvaks. Tere, kallid kuulajad! Täna sooviksin kõneleda kohustusliku koolivormi miinustest. Vanem põlvkond mäletab kindlasti igavat ja ebamugavat vormi, mida päevast päeva kandma kohustati. Õpilaste rõõmuks loobuti koolivormist kiiresti pärast taasiseseisvumist 1990. aastatel, kuid selle taastasid uuesti eliitkoolid eesotsas Audentese erakooliga. Tänaseks on oma kindel vorm enam kui kümnel koolil ning selle populaarsus aina kasvab. Põhiliseks poolt argumendiks koolivormile tuuakse distsiplineeritust ja võrdsust, mis peaks vähendama koolivägivalda
Kõik kommentaarid