Söandan isegi väita, et üksainus Delfi templi raidkiri1 pakub tähtsama ja sügavama õpetuse kui kõik moralistide paksud raamatud. Niisamuti on käesoleva arutluse teema minu meelest üks huvitavamatest probleemidest, mida filosoofia üldse saab püstitada, aga paraku ka üks okkalisemaid, mida filosoofid võivad lahendada püüda -- sest kuidas tunda inimeste ebavõrdsuse allikat, kui me ei alusta inimeste endi tundmisest? Kuidas saaks inimene jõuda nii kaugele, et näeks ennast sellisena, nagu loodus ta lõi, hoolimata kõigist muutustest, mille aegade ja asjade vahetumine on pidanud tema algses konstitutsioonis tekitama? Kuidas teha vahet sellel, mis on inimeses algupärane, ja muutustel või lisandustel, mille on tema algsesse olekusse toonud mitmesugused asjaolud ja tema enda arengud? Just nagu Glaukos,2 kelle välimust aeg, meri ja rajud olid nõnda palju moonutanud, et ta meenutas pigem metselajat kui
elu säästmiseks. (vastastikune kokkulepe). 6. Kuidas Locke mõistab orjandust? Orjanduse defineerib Locke kui maise lokaalse võimu järgi elamist, mille alla ei kuulu ühiskonnas ühiselt vastu võetud seadused ja otsused. Orjus on teise inimese tahe ning tihti ka vägivaldne sund enda heaks teist tööle panema. Inimesel ei ole endalgi oma elu üle võimu, ammugi ei saa teine siis seda ära võtta. Küll aga kui kaotab inimene oma süü läbi õiguse elule oma tegude eest, võib teine tema siit ilmast lahkumist pikendada teda enda kasuks tööle ärgitates. Sellist sundtöö- orjandusliiki Locke respekteerib. Samas möönab ta, et see pole muudkui sõjaseisundi edasikestmine. Kui aga ori arvab enda elu orjuse viletsusest suurema olevat, tõmbab ta endale sellega surma kaela. Seda ta tõenäoliselt ka soovib. Sõjaseisund kestab niikaua, kuni ühepoolselt ohvriks langenu lepingu lõpetamisele isandale soovi avaldab. 7
Meelestatus avab ukse filosoofiasse. 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Eksistentsiaalne situatsioon- mingi olukord ning sellele vastav meeleolu. Vastuolu tajutava maailma ning selle vahel kas meil oli soov seda tajuda, tajuma tulla. Maailm, milles elatakse, tundub võõras. Eksistentsiaalse situatsiooni kuulsaim sõnastaja on Camus. Martin Heidegger- määratleb inimese kohalolu. Inimese tunnusmärk- inimene on maailmas, kõik edasine järgneb sellest. inimene on Dasein (maailmas olemine). 5. Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? Kas filosoofial on ajatu loomus, olevus? Kas on olemas normatiivne etalonkuju, millega võrrelda, kas mingi asi või nähtus on filosoofiline või filosoofia? Filosoofia kujutab endas suurt hulka teksti ning pole kohustust ühte neist välja valida ja teistele eelistada. 6. Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem
Mis on tõeline? Millised asjade omadused on tõelised? Millised on normaalsed tajumistingimused? Miks tajuvad erinevad subjektid asju erinevalt? Mida tähendab tajuda unenäos? Mis peaks tagama taju adekvaatsuse? 4 (L2) ANTIIKFILOSOOFIA kujunemine Antiikfilosoofiat võib jagada nelja perioodi: Kosmoloogiline periood (oluline on maailm ja selle tekkelugu; mis on algelement, kuidas see toimib jne) mileetoslased, Herakleitos,atomistid, Elea koolkond. Antropotsentriline periood (oluline on inimene, tema sisemaailm; mis on ilu, tarkus mehine jne) sofistid, Sokrates, küünikud, kürenaikud. Suur süntees (antiikfilosoofia kõrgperiood) Platon, Aristoteles. Hilisperiood stoikud, epikuurlased, skeptikud, uusplatoonikud. Antiikfilosoofias ilmneb kolm mõtlemisjoont: 1. Ratsionalism Pärineb tegelikult juba Dionysose kultusest. Ei usutud mütoloogiat, otsiti põhjendusi, peab tõestama, et asi on, eesmärk on veenda. 2. Krititsism kriitiline suhtumine
On vihje, et kusagil on tõde. Mõtteteadus - elu liigub mõtte jõul edasi. Kui mõte on loid, siis nii liigub ka elu. Filosoofias on erinevaid vaateviise ühele ja samale asjale. Filosoofia lätteks on kõrgem uudishimu, mis Vanas-Kreekas liikus kahes suunas: 1)Joonia koolkond (praeguse Türgi, Väike-Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest (arhe); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon. Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? (esteetika). Immanuel Kant on viimane suur valgustaja, suur kriitik. Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks metafüüsika); 2)Mida ma pean tegema? (moraali- või eetikaküsimus); 3)Mida ma võin loota
1. loeng (06.02.06). Sissejuhatus ainesse. Poliitikafilosoofia teke. Vana-Kreeka. Platon. 4 suurt küsimust, millele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused (Portis 1998 Political Theory from Plato to Marx: 9-11): 1) küsimus inimloomusest, mis on inimesele kui liigile eriomane? Inimeseks olemine seisneb potentsiaalsuses ja realiseerumises. Ka ratsionaalne valik on inimeses potentsiaalselt olemas? Mis õigused on inimesel? Inimene on poliitiline olend (Aristoteles), usklik loom (Burke), isekas ja omahuvi järgiv (Hobbes ja Locke), kaasatundev (Rousseau), loovalt töötav (Marx), tugev, teotahteline ja ennast kehtestav (Nietzsche) 2) küsimus individuaalsete huvide lepitamisest ühiskondlike huvidega, sotsiaalsest solidaarsusest. Kuidas ja miks tekib ühiskond? Kui inimesed lepivad kokku teatud ühishuvides ja nõustuvad piirama oma ühiskonna-eelset vabadust (sõlmivad ühiskondliku
· Eestis kasutatavad nimed August, Augustine, · Ta on veendunud, et see sisemine suunitlus ei ole Kustav, Kusti on eriti populaarsed 19.saj lõpus ja juhuslik. See ei puuduta ainult maiseid 20. saj. alguses. eesmärke. · Kirjanduslik tegevus · Õnnelik elu... · Ta alustab kirgliku eksiõpetuste vastu võitlejana. · See, mille poole inimene tegelikult püüdleb on "Contra Academicus". KÕRGEM HEADUS (SUMMUM BONUM). · "Pihtimused" · Maised eesmärgid inimest ei rahulda, sest ta on · "Kolmainsusest" pidevalt uute eesmärkide jahil. · "Jumalariigist" De civitate Dei. 22 raamatut. See · Kõrgeim ja muutumatu varandus (summum et on peateos, mida kirjutas aastail 413-426
Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui varem) ja 1890. aastaks elas Maal 1,6 miljardit inimest
Kõik kommentaarid