Kas eestlane on kaotamas oma identiteeti kaasaegses globaliseeruvas maailmas (0)

Kas eestlane on kaotamas oma identiteeti kaasaegses globaliseeruvas maailmas
Anett Pero
Viimastel aastatel on väga palju arutlusi olnud eestlaste ja meie rahvuse püsimajäämise üle. Aina rohkem on meedia väljaannetes artikleid, et mis saab meie riigist, kui nii suur osa noortest tahab minna välismaale õppima ja paljud koolilõpetajad välisriikidesse tööle. Arvatakse, et kui juba välismaale minnakse, siis ei ole enam loota, et keegi sealt üldse tagasi tuleb. Aga kas see on ikkagi nii? Ja kas see pigem tuleb meie riigile kasuks või kahjuks, et eestlased reisivad palju ja tahavad elada ka mingi aeg välismaal?
Ma arvan, et sellele küsimusele ei olegi otsest vastust. Kindlasti on palju asju, mis tugevdavad inimese identiteeti olles välismaal ja tulles hiljem kodumaale tagasi. Mulle näiteks meeldib väga reisida ja avastada teisi kultuure ja tutvuda uute ja huvitavate inimeste ja nende traditsioonide ja tavadega, aga alati, naasedes Tallinna lennujaama tagasi, on see äratundmisrõõm ja rahulolu tunduvalt suurem kui oli enne reisile minemist. Meil on laulupidu ja jaanipäev ja Kalev. Tõenäoliselt ma ei oskaks neid asju hinnata, kui ma ei oleks käinud ka teistes riikides ja näinud nende traditsioone ja kultuuri. Ma arvan, et inimesed, kes on näiteks vähemalt aasta elanud välismaal, hindavad neid asju veel rohkem. Muidugi on see hea, et maailm globaliseerub aastatega aina enam, aga seda erilisem tundub meie väike Eesti oma erilise keele ja kommetega.
Kui aga vaadata teise nurga alt, siis leiab ka kindlasti palju põhjuseid, miks eestlane siiski on kaotamas oma identiteeti praeguses maailmas. Kui kõik inimesed piirduksid ainult välismaale reisimisega ja mitte sinna elama minemisega, oleks ju kõik muretu . Aga miks muidu tekitatakse paanikat meediaväljaannetes, et varsti ei ole meil enam ühtegi noort, keda tööle võtta ja korraldatakse kampaaniaid nagu „Talendid koju!“ – järelikult on probleem ikkagi olemas. Näiteks on inglise keel suuresti üle võtnud meie igapäevaelu. Inimesed on hakanud rääkima juba eesti ja inglise keele segu, nii et vanem generatsioon peab tihtipeale kõrvu kikitama, et üldse aru saada, millest räägitakse. Meid mõjutavad välismaa filmid ja sarjad ja internet , milleta me enam oma elu ette ei kujutaks. See võib panna jällegi nii mõndagi inimest mõtlema, et teisel pool on ju muru palju rohelisem. Me tahame olla ju alati paremad kui teised ja seetõttu on ka eestlased palju läänelikku omastanud.
Artiklis „Ideology, Identity , and Intercultural Communication: An Analysis of Differing Academic Conceptions of Cultural Identity“ (2007) on samuti räägitud murest algupärase kultuuri identiteedi püsimise pärast. Young Yun Kim rõhutab, et kultuuridevahelise identiteedi arenemisega kaasnevad ka kaotused ning, et pikaaegne identiteedi evolutsioon assimilatsiooni suunas viib lõpuks oma algupärase identiteedi hülgamisele või sellest mööda vaatamisele. Assimilatsionism väärtustab identiteeti, kuid näeb ette, et uue kultuuriga tuleb sulanduda. Kindlasti võivad uues kultuuris „ära ununeda“ inimesed vanad kombed ja tavad ning see on täiesti normaalne. See ei olekski võimalik, et näiteks Indiasse kolides vaadata mööda nende traditsioonidest ja igapäevaelust ning üritada oma vanu kombeid neile peale suruda või nendega üritama edasi elada. Tuleb olla avatud kõigele uuele ja austada ja teisi kultuure. Miks veel kultuuride sulandumine hea on, on see, et kindlasti on palju õppida teistelt riikidelt ja teise kultuuri inimestelt. Seetõttu on ka minu arust ainult positiivne, kui eestlased otsustavad vahepeal mingi aeg töötada või õppida välismaal. Tagasi tulles on neil kindlasti palju suurem kogemustepagas, teadmised ja kontakid, millest võib kodumaal palju kasu olla. Lisaks need inimesed jagavad oma teadmisi teistele, kes omakorda jagavad neid edasi ja samal ajal ka tõenäoliselt kasutavad. See kõik tekitab jälle juurde palju