Kas Eestis eksisteerib riik kodaniku või kodanik riigi jaoks? (3)

Kas Eestis eksisteerib riik kodaniku või kodanik riigi jaoks?
Kodanikule on oluline, et riik ei jätaks teda hätta viletsuses, välisvaenlaste, loodusjõudude ja isegi kaaskodanike suhtes. Turvalisus, haridus , sotsiaalteenused on peamised valdkonnad, mida pakub riik ning mida igapäevaselt tunnetame.
Riigile jällegi on oluline, et kodanik tunneks end selle riigi osana , austaks ja järgiks kehtestatud seadusandlust. Et kodanik nii ka talitaks, on vaja tunnetada riiklikku identiteeti ja seda kogu ühiskonnas. Riiklik identiteet on stabiilsuse saavutamiseks, mis kujuneb kollektiivselt tegutseva kogukonnana. Riiklik identiteet põhineb ajalool, kultuuril ja oma keelel. Kujunevad ühtekuuluvustunne, samastumine ning riiklik tunnetus.
Mina näen ideaalvariandis ette, et riik on olemas kodaniku jaoks, kuid paraku me seda oma igapäevaelus ei näe….meie, kodanikud, oleme vajalikud riigile.
Mina pooldan riiki, mis ei valitse kodaniku üle, mis pole muudetud müstiliseks ikooniks. Riiki, mis ei sori enesestmõistetavusega kodaniku rahaasjades ega jälgi tema pangaarvet. Ma pooldan riiki, mille kodanikud on loodud iseenda jaoks, mitte riiki, mis armu poolest kas sallib või ei salli oma kodanikke .
Ma ei räägi ammumöödunud asjadest ja aegadest . Tänagi esineb palju nõudmisi, et riik peab peaaegu kõike ja kõiki finantseerima ning et riigi huvides on teha just nii ja mitte teisiti. Liiga tihti näeme riigi huvide asetamist ettepoole tema kodanike huvidest. Kui riik, olgugi et Eesti oma riik, on tähtsam kui tema kodanikud, tema ettevõtjad ja palgasaajad töötegijad, siis kes on see riik????
Kodanike riigis, kus riik ei võimutse kodaniku üle, vaid kodanik on oma riigis peremees , peab kodanik olema ise oma rahakoti peremees. Riik ja omavalitsused kaitsevad kodanikku ja tema omandit, kaitsevad riiki, tegelevad seaduseloomega, arendavad riiki, aitavad tõsiselt hätta sattunud kodanikke . Nende teenuste eest tuleb riigile vastavalt ühiskondlikule kokkuleppele maksta ja seda oleme kõik nõus tegema.
Kodanike riigis peab saama kodanik ise otsustada, mida ta on nõus ühiskondliku kokkuleppe alusel riigi kaudu finantseerima ning mille finantseerimisega saab ta ise ning riigist targemini hakkama. Ka ei poolda ma riigi käitumist kodanike poolt ülalpeetavate asutuste kokkuhoiupoliitika näol nende kaotamisel maakohtadest nagu seda on pensioniamet ja väiksemad koolid. Kas maapiirkondades siis ei elagi Eesti oma kodanikud? Ja kas sealsed lapsed on halvemad kodanikud, et peavad juba varakult kodudest lahkuma ja asuma elama linnadesse, et saada kätte oma kohustuslik põhiharidus? Ometi maksame me ju nende asutuste ülalpidamiskulud…
Praeguses Eesti Vabariigis on ühistuid, seltse, seltsinguid, mittetulundusühinguid päris palju, aga kui mõelda nende osale Eesti elus, siis tuletab see meelde ühte Nõukogude-aegset anekdooti , kus isa oli nagu partei, ema nagu valitsus ja vanaema nagu ametiühing– tunneb kõigile kaasa, kuid aidata ei saa kedagi. Selle näite abil veendun, et Eesti praegune kodanikuühiskond on abitu ja selles tõdemuses veendun üha enam. Põhjusi, miks me pole jõudnud elujõulise kolmanda sektorini, on mitu. Kui tüürida riigi tasandile , tundub, et kodanikuühiskonna arendamine ei ole teema, mis aitaks erakondi võimule. See on oluline peatükk, aga poliitikas mitte just müügihitt.
Praegune olukord on pannud kodanikud mõtlema ja mõtelda on meil tõesti vaja, sest riik järjest nõrgeneb kodaniku jaoks. Kodanik ja riik ei ole enam koostööpartnerid, kes üksteist toetavad ja kaitsevad, riigi valitsemine on pigem kujunenud kodanikke orjastavaks. Järjepidevalt tõdeme, et need , keda ise pidevalt meie eest otsuseid tegema valime, on huvitatud vaid rahast, mitte kaaskodanike heaolust. Minu meelest on see juba moraalne kaos , mis tingib omakorda ebaeetilise käitumise ja massilise peataoleku.
Kaasaegse kodanikuühiskonnani on käia veel tükk maad, kui pidada silmas sotsialiseeritud, aktiivseid ja eneseteadlikke kodanikke. Toimiva kodanikuühiskonna üheks väikseks mudeliks sobib hästi perekond – igal pereliikmel on omad õigused, kohustused ja ülesanded.
Kodanikuühiskonna all saame mõista ühiskonna tüüpi, mille peamine eesmärk on avatuse ja demokraatia säilitamine. Sellist ühiskonda elustab poliitiline tahe , elus hoiab aga inimeste omaalgatuslik tahe, kooselulised vajadused, ühishuvid, eetiline solidaarsus, aga ka eri rühmade erihuve peegeldav sotsiaalne organiseerimine – seda vaadates tundub, et argipäev peaks olema töine!
Vähendamaks kodanike võõrandumist riigist ja kasutamaks efektiivselt olemasolevaid ressursse, on oluline kaasata kodanikke poliitikakujundamisse ja otsustusprotsessidesse ning rakendada nende initsiatiivi kohaliku elu küsimuste üle otsustamisel . Rääkides kodanike kaasamisest ja kodanikeühenduste rollist on praegu Eestis oluline silmas pidada eelkõige mainitud tegevuste ennetavat ja tasakaalustavat rolli demokraatliku riigi kujundamisel ning aktiivse kodaniku kasvatamist.
Lõpetuseks võiksime kõike seda silmas pidada, et riigi ülesanne on inimeste vabale koostöötahtele kaasa aidata, sest just aktiivne kodanik on riigi alustala ning et ainult aktiivses koostöös kodanikega tugevneb ka demokraatia ja ühiskond tervikuna .