Kas Eesti iseseisvumine oli ime või asjade loomulik areng (4)

EESTI ISESEISVUMINE –
KAS IME VÕI ASJADE LOOMULIK ARENG?
Eesti iseseisvus esimest korda aastal 1918, kuid üsna lühikeseks ajaks. Meie kodumaad soovisid endale nii mõdedki suurriigid nagu: Nõukogude Venemaa, Rootsi ja Saksamaa. Kuidagi suutsime me sellisel ajal iseseisvuda. Kas see oli ime või asjade loomulik areng, sellel teemal ürtian selgust saada.
Kõigepealt tuleb selgeks teha , mida siis õigupoolest “ime” ja “asjade loomulik areng” tähendavad. Ime all mõeldakse üleloomulikku ja ebaharilikku sündmust. Imedeks nimetatakse tihipeale ka nähtusi , mis on äärmiselt ebatõenäolised, kuid väga soodsad. Asjade loomuliku areng on etteaimatav või lihtsalt ette määratud.
Asjade loomulikuks arenguks võib minu arvates suurel määral pidada aja kulgu ning sellega kaasnevat eestlaste arengut: 20. sajandiks oli eestisoost haritlaste tase nii suur, et seoses 1905. aasta revolutsiooniga Venemaal, kujunesid meil välja omad rahvuslikud erakonnad . Eesti alal tegutses peale Venemaa Sotsiaaldemokraatliku töölispartei tookord kolm erakonda: Eesti Reahvameelne Edu erakond, mis kasvas üle Eesti demokraatlikuks erakonnaks. Edu erakonna liider oli meile teada-tuntud Jaan Tõnisson. Seda erakonda toetasid rikkamad talupojad, linnakodanikud , intelligents. Eesti Maarahvaliitu, mille eesostas tegutses Konstantin Päts, toetas talurahvas. Eesti tööerakonna peategelane oli Jüri Vilms. Teda toetas linnade keskklass . Nende parteide esimehed mängisid suurt rolli Eesti iseseisvumisel.
Minu arvates ei saa Eesti iseseisvumine olla ka paljas ime. Eestlased olid juba üsna kaua aega veendunud, et nad on omaette rahvas ja vajavad oma riiki. Muidugi oli vaja soodsaid olusid iseseisvuse taotlemiseks. Eestil olid Esimese maailmasõja lõpuaastail mõningad eelised. Hea juhus omariikluse läbiviimiseks oli aeg, kui Saksa armee asus uuele pealetungile idarindel ning Vene väed sunniti taganema. Tekkis segadus. Nüüd võis olla õige aeg tegutsemiseks. Nii moodustatigi Eestimaa päästekomitee, kuhu kuulus kolm Eesti rahvuslike vaadetega poliitikut: Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Eesti Maapäeva vanemate nõukogu moodustas iseseisvusmanifesti. Kolm meest tahtsid rongiga sõita Haapsallu manifesti välja kuulutama, kuid teade, et sakslased on samuti sinna teel, tõukas nad Pärnusse ning iseseisvusmanifest loetigi esmakordselt ette 23. veebruaril Pärnus. Päev hiljem tehti sama ka Tallinnas, Tartus ja teistes suuremates linnades. Selle päeva järgi tähistame oma riigi sünnipäeva. 24. moodustati Eesti ajutine valitsus, mille peaministriks sai K. Päts. (aga ikkagi ei saanud eestlased päriselt iseseisvaks: Saksamaa ei aksepteerinud meie iseseisvusdeklaratsiooni ning meie iseseisvuse eestvedajad võeti kinni. Ka Venemaa ei pooldanud meie püüdlusi ning hakkas ükshaaval Eesti Ida- ja Lõuna- poolsemaid linnasid oma valdusse noppima).
Samas võib üsna heaks juhuseks lugeda seda, kuidas Eesti väike sõjajõud lõpuks vabadussõjas võidu saavutas. 1918.aasta 2. detsembril kirjutatsid Eesti tunnustatud diplomaat Jaan Poska ja Venemaa esindaja Adolf Joffe Tartu rahu lepingule alla. Kuid tavaolukorras ei saavutaks Eesti vägi suure Venemaa vastu võitu, seekord läks teisiti. Ilmselt olid Vene ja Saksa väed väsinud pidevast sõdimisest. Abiväge tuli meile ka Soomelt. Suuremad Euroopa riigid said kätte meie 1918. aastal nendeni viidud teated meie iseseisvast uuest riigist ning toetasid meid samuti nii moraalselt kui sõjamoonaga, Johann Laidonär suutis Eesti sõjaväed paigutada nii, et 6. jaanuaril hakati agaralt ja efektiivselt oma alasid tagasi võitma. Tungiti isegi Petrogradi ja Riia alla. Siiski edasi ei mindud , sest põhieesmärk oli saavutatud - Võõrväed olid Eestist välja aetud .
Niisiis arvan, et kuigi Eesti iseseisvumine on nii ime kui ka asjade loomulik areng, kaldun siiski rohkem esimese variandi poole. Meie kodumaa pidi iseseisvuma varem või hiljem - siis kui aeg selleks küps on. Kuid tol ajal näis see suhteliselt võimatuna,
Aga eestlaed suutsid võidu saavutada koos abiväega ning saimegi endale iseseisva riigi.