Elupaik Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kelle peamised lesilad (1) asuvad inimeste poolt asustatud randadest kaugel. Rannalähedal näeb hallhülgeid peamiselt kevadeti ja sügiseti kui nad lähevad kudema suunduvate järgi. Eestis asuvad hallhüljeste lesilad peamiselt Lääne-Eestis. Soome lahes on teada ainult kaks pidevalt kasutatavat lesilat - Uhtju ja Malusi saar. Eestis on umbes 1700-1900 isendit. Hallhüljeste arvukus tähtsamatel kogunemisaladel kevadise karvavahetuse perioodil 1989-2000. Välimus Hallhüljes on võrdlemisi suur loom. Isaste kehapikkus on 165-260 cm, mass umbes 300 kg. Emased on pisut väiksemad, kehapikkus 155-190 cm, mass 150-200 kg. Koon on neil pikk ja sirge, sõõrmed on väga suured ja asuvad lausa koonu juures. Karvastik on suuremalt osalt hall. Toitumine Hüljes on paindlik toituja, kes püüab saada palju energiarikast toitu vähese vaevaga. Tihti võib hallhüljes sattuda kalameeste silme all halva valguse kätte. See tähendab
Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kelle peamised lesilad (1) asuvad inimeste poolt asustatud randadest kaugel. Rannalähedal näeb hallhülgeid peamiselt kevadeti ja sügiseti kui nad lähevad kudema suunduvate järgi. Eestis asuvad hallhüljeste lesilad peamiselt Lääne-Eestis. Soome lahes on teada ainult kaks pidevalt kasutatavat lesilat - Uhtju ja Malusi saar. Eestis on umbes 1700-1900 isendit. Hallhüljeste arvukus tähtsamatel kogunemisaladel kevadise karvavahetuse perioodil 1989- 2000. 5 TOITUMINE Hülged toituvad peamiselt kaladest, keda nad püüavad kuni 70 meetri sügavuselt merest. Võib süüa ka kaheksajalgasid ning homaare. Keskmine päevane toidukogus on 5 kg, kuid hülged ei söö iga päev ning paaritumisajal üldse paastuvad. 6 SIGIMINE Sigimise aeg on veebruarist märtsini.
Pea on väike ning jalad on lühikesed. Hambaid on 20 ja keha katavad kollakasvalged musta või pruuni tipuga okkad. Neid võib igal loomal olla kuni 30 tuhat. Kõhupoolel ning peas on okkaid üldiselt vähe, peamiselt kasvavad nad seljas. Urson tegutseb ringi peamiselt öösiti ning on aktiivne aasta ringi. Tema tegutsemispaiku on lihtne leida oakujuliste väljaheidete, näritud puukoore ning jälgede järgi niiskel pinnal. Karvavahetuse ajal kukuvad okkad ise kergelt välja. Turvalisuse tagab ta oma okastega, ähvardades nendega vaenlast, ise nad vaenlast ei ründa. Mõned vaenlased on tal näiteks ilves ja puuma. Suvel sööb urson rohttaimi, sügistel ja talvel aga koorib ta puid, süües koorealuseid mahlakaid ning tärkise- ja suhkrurikkaid kihte. Ta ei eelista ühtegi puud kindlalt, kõlbavad näiteks männid vahtrad ja künnapuud. Jooksuaeg saabub sügisel või sügistalvel
kõrge rasvasisaldus, mis teeb villa eriti väärtuslikuks. See soojendab hästi ja on mustust tõrjuv. Meriinolamba vill on kõige peenem villasort üldse. See on imeliselt pehme ja õrn nahale. Seetõttu sobib see ideaalselt näiteks aluspesu valmistamiseks. Kasmiirvill on pehme ja siidiselt läikiv vill, mida saadakse kasmiirkitsedelt. Need kitsed kasvavad Kesk-Aasias. Kitsevilla kogutakse loomadelt tavalise pügamise kõrval ka kammimise teel karvavahetuse ajal. Selleks kasutatakse jämedaid kamme, millega vill seljast maha kammitakse. Angooravilla saadakse angoora küülikute kammimisel. Vill on väga peen, pehme ja kerge. Küüliku karvas olevad rakuvaheruumid sisaldavad palju õhku ja seetõttu on vill ka hästi soe. Kuna villa on raske kedrata, tarvitatakse seda segus teiste kiududega. [5] Kaamelilt saadavad villa-ja karvakiud on peened ja pehmed. Villa saadakse kahe küüruga kaamelilt, harvem üheküüruga kaamelilt
Täiskasvanud isasloom on 2,53 meetrit pikk ja kaalub kuni 300 kg, emaslooma pikkus on alla 2 meetri ja kaal kuni 250 kg. Värvus on pruunikashall, suurte tumedate laikudega, emasloomad on heledamad. Hallhülge elupaigaks on ulgumeri saarte ja laidude ümbruses, ta on suhteliselt paikse eluviisiga. Lesilateks on madalad laiud ja karid, kuhu hülged kogunevad suurte rühmadena puhkama. Lesilatesse kogunevad loomad kogu jäävaba perioodi vältel, suurimad on karjad kevadise karvavahetuse ajal. Läänemeres elunevad viigerhüljes ja randalhüljes on kasvult ja kehamassilt väiksemad, jahipidamine nendele on keelatud. Viigerhüljes on värvuselt tumedam, ta kasuka seljapoolel on enam-vähem selged silmalaigud. Koon on lühem ja ümaram kui hallhülgel veest välja vaatav viigerhüljes meenutab kõrvadeta kassi ja hallhüljes koera. Hallhülge eluiga jääb tavaliselt 1525 aasta vahele. Vanim loodusest leitud isend oli 46- aastane emane
tagajärjel puud surevad. Mõningates piirkondades püüavad inimesed tema arvukust piirata. Kas tead, et... *Erandjuhtudel võib urson kaaluda kuni 18 kg ehk keskmise isendi kaalust peaaegu kolm korda enam. *Urson on hea ujuja. Okkad aitavad tal vee peal püsida. *Täiskasvanus ursonil on kuni 30 000 okast. *Mõnikord võib jääda mulja, et urson kisub endal ise okkaid välja. Nii see aga ei ole. Okkad kinnituvad tal (eriti karvavahetuse ajal) nahka õrnalt ja langevad ära peaaegu iseenesest. *Puude latvadesse ehitab urson lihtsaid pesi, mis paiknevad vahel koguni 6 meetri kõrgusel maapinna kohal. *Urson armastab väga soola. Meelsasti närib ta aiatööriistade käepidemeid, millel on inimese higist soolakas maitse. KASUTATUD KIRJANDUS *Loomariigis *Loomade atlas *Looduse entsüklopeedia *www.nenature.com/ Porcupine.htm
3. PISIKISKJA Eestis elab kümme liiki kärplasi. Nirk on nendest kõige väiksem. Väga hea isuga ettevaatliku nirgi keha võib kasvada kõige rohkem 25 cm pikkuseks. Saba lisab kuni 10 cm. Pisike loom ei kaalu palju, sajagrammine nirk on haruldus. Kehamõõtmetes avaldub suguline kahepalgelisus ehk dimorfism: kahest ühevanusest loomast kogukam on kindlasti isane, pisem emane. Suvel kannab nirk selja pealt punakaspruuni, kõhu alt valget kasukat. Talveks värvub loomake üleni valgeks. Karvavahetuse ajal võib näha lapilist nirki. Kui tekib kahtlus, kas pisikiskja on nirk või tema veidi suuremat kasvu sugulane kärp, tuleks uurida looma sabaotsa: kärp käib terve aasta ringi justkui musta värvipotti pistetud sabaotsaga, nirgil on see suvel pruun, talvel valge. 4. HIIRTEHIRM Nirk võib elada nii metsas kui ka inimasulas. Tema põhitoit on hiired. Lisaroaks ei põlga pisikiskja ära vihmausse, putukaid, linnumune ega isegi suuremaid loomi: rotte, kanalisi.
-9- Tõu iseloom Väljaõpe koerteplatsil sobib akitale vähem, ja kaitseteeneid pakub see tõug juba iseenesest. Lisaks on ta ka väsimatu matkakaaslane, armastab lund ja vähese harjutamise korral laseb end meeleld lastekelgu ette rakendada. Kodus käitb see tõug meeldivalt, rahulikult ega ole pealetükkiv. Koduperenaisele võib koer valmistada meelehärmi. Nagu kõigi Põhjamaa koertel, on ka akital paks aluskarv, karvavahetuse aegadel tuleb toast tõelisi karvamägesid kokku pühkida. Akitale sobib kombinatsioon kodusest elust ja vabadusest. Ta peab saama talle sobiva koha ise valida. Tihti läheb ta jahedamatel aastaaegadel meie üleköetud ruumidest välja. Teda ei tohiks aga kunagi hoida isoleerituna aias või ammugi mitte puuris. Just akita peab nooruses olema koos paljude inimestega, laste ja teiste koertega. -10-
BAKTRIAN Kodustatud Kaksküürkaamelid nimetatakse baktrianideks. Baktrian tuleb vanaaegsest Kesk- Aasia riigi Braktia nimetusest. Baktrianid elavad kodustatult Väike-, Kesk- ja Sise- Aasias, metsikult elutseb neid üksnes Gobi kõrbes. Seal elab tänaseni tuhatkond metsikut kaksküürkaamelit. Baktrianil on tihe kasukas, mis kaitseb Sise- Aasia kõrbetes paukuva talvepakase eest. Kevadel vahetavad nad paksu kasuka hõredama vastu. Nähes nagu koer karvavahetuse ajal . Ka baktrian kogub rasvavarusid oma küürudesse. Kui varud on ära kasutatud vajub erinevalt dromedarist batriandi küür longu. 3 6. JOOKSUAEG, SIGIMINE, IMETAMINE Emased kaamelid saavutavad suguküpsuse 3- aastaselt. Isased ei osale sigimises enne viieaastaseks saamist. Jooksuaeg on jaanuaris või veebruaris. Sel ajal toimub isaste vaheline heitlus, mis on vahetevahel raevukad
Punahirve poegadel on seljal armsad väikesed täpid, mis teevad poja teistest erinevaks. Harva võib juhtuda, et vanad loomad on ka täpilised. "Sabapeegel" kreemikasvalge, ulatub lühikesest sabast kõrgemale ning pole kindlalt mustaga ääristatud nagu tähnik- ja kabehirvel. Üks eritustunnustest on beez saba. Punahirve talvekasukas kasvab üldjuhul septembrist detsembrini. Suvekarv hakkab tekkima mais ning lõplikult kujuneb välja juuliks-augustiks. Karvavahetuse esimesed kohad on pea, jalad ja keha esiosa. Vasikatel toimub 2 karvavahetust esimene toimub 2 kuud peale sündimist, kui kaovad täpid. Teine karvavahetus toimub sügisel, kui tekib talvekasukas. Elupaik Punahirvede elupaikadeks on metsad (eriti lagendikega liigestunud metsamaastikud), rohumaad, nõmmrabad ning võsastikud. Peamiselt elabki metsas ning toitub metsaservades või rohumaadel
Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kelle peamised lesilad (1) asuvad inimeste poolt asustatud randadest kaugel. Rannalähedal näeb hallhülgeid peamiselt kevadeti ja sügiseti kui nad lähevad kudema suunduvate järgi. Eestis asuvad hallhüljeste lesilad peamiselt Lääne-Eestis. Soome lahes on teada ainult kaks pidevalt kasutatavat lesilat - Uhtju ja Malusi saar. Eestis on umbes 1700-1900 isendit. Hallhüljeste arvukus tähtsamatel kogunemisaladel kevadise karvavahetuse perioodil 1989- 2000. (Miksike) Hallhülged elavad kõikjal Atlandi Ookeani põhjapoolses osas ning sellega ühenduses olevates meredes, mille hulka kuulub ka Läänemeri. (Looduspilt) Hallhüljes on üks meie kahest hülgeliigist. Ta on kuni 3 m pikk ja 300 kilo raske. Hülgepojad on valged, nõnda on neid nende lastetoas - jääpangal - raske märgata. Soojadel talvedel on hülged sunnitud poegima laidudel ja saartel, kus valges kasukas hülgepojad on kerge saak kiskjatele. (Looduseheli)
Tuhkru nahk on väga paks, eriti seljal ja kaelal. Nahka katab hele aluskarv ehk villakarv, mis koosneb peenikestest, lühikestest ja pehmetest karvadest. Talvel on see paksem kui suvel. Aluskarva katvad pealis- ehk okaskarvad on pikemad ning varieeruvad valgest mustani ent levinuimad on albiino ja soobel.Tunnustatud on ka muud värvid nagu mitmed valged märgised rinnal, näol ja/või jalgadel. (Bourne, Caley, 2012a) Valguspäeva pikkuse muutumine toob kaasa tuhkru hooajalise karvavahetuse, mis toimub kaks korda aastas: veebruar-märts ning oktoober-november. Kunstliku valguse tingimusel pidades saab karvavahetusaega nihutada. Tiinetel tuhkrutel on karvaajamine põhjustatud hormonaalsetest muutustest ning see toimub umbes 20. tiinuspäeval. Kodutuhkrutel on pärakunäärmed, mis toodavad tugevalõhnalist nõret. Tuhkrud pritsivad seda vaid ohu ja ehmatuse korral, vahel ka väga lõdvestunud olukorras. (Eesti tuhkrusõprade klubi, 2011) 2 Siseehitus Tuhkrutel on 14 või 15 ribi
mõttetööd vms. Suhtlemine – kui pole igapäevaselt palju aega, ei tasu koeraga liiga palju tegeleda ja teda muuta suhtlemissõltlaseks. Tegele koeraga, aga ka oma eluga! Koerad tahavad mängida, mitte rääkda. Pesemine – nii tihti, kui vaja ja nii harva, kui võimalik. Oleneb tõust ja karvastruktuurist. Karv peaks olema isepuhastuv ning pesemine kuivatab normaalset rasu ja kuivatab karvu ja nahka. Niisama torkida pole mõtet, sama kõrvade puhastamisega. Karvavahetuse ajal tuleb lahtine karv maha kammida, kuna see takistab õhuvahetust. Koera pügamine häirib normaalset õhu liikumist ja vähendab päikesevalguse peegeldumist, mistõttu võib loomal olla peale pügamist veel palavam. 2 Küünte lõikamisel ei tohiks paanikasse sattuda, kui lõigata sisse. Tuleks lõigata ära ainult säsi e. sarvestunud serv. Kuna küüne sees on ka küüneluu, ei tohiks lõigata liiga sügavalt.
Loodushuviliste kõige esmane allikas elusolendite välimuse ja tunnuste kohta info saamiseks on erinevad määrajad. Imetajate välimäärajates on elusolendite kohta enamasti välja toodud järgmised üldised ja ökoloogilised andmed, millest on lähtutud ka selle töö kontekstis: nimetus, sugukond, seisund, tunnused, elupaik, eluviis, sigimine, eluiga, mõõtmed ja lisamärkused. Kirjeldatakse liigi välimuse tähtsamaid jooni ja elupaikasid, mõnikord antakse informatsiooni karvavahetuse ja tegevusjälgede kohta. Eluviisi osas iseloomustatakse liigi ööpäevast rütmi, tema toitumisharjumusi, sotsiaalset käitumist ja liigisisest suhtlemist. Sigimise juures on antud paaritumise ja poegade sünni tõenäoline aeg, suguküpsuse saavutamise iga ja pesakondade arv aastas. Samuti märgitakse ära liigi pikim eluiga looduses ja tehistingimustes. (MacDonald & Barrett, 2002) 8 9 2. Metoodika
valge, pehme ning kerge. Küüliku karvas olevad rakuvaheruumid sisaldavad palju õhku ja seetõttu on vill ka hästi soe. Angooravilla on raske kedrata ning seetõttu tarvitatakse seda segus teiste kiududega. Tarvitamisel tekib elektrostaatiline laeng. Kasmiirvilla saadakse kasmiir-kitselt. Vill on peen, siidiselt läikiv ning kergelt säbardunud. Harva valge, enamasti hall, hele kuni tumepruun. Kitsevilla kogutakse loomadelt tavalise pügamise kõrval ka kitkumise teel karvavahetuse ajal. Mohäärvill on angoora kitselt saadavad villa-ja karvakiud. Mohäärvill on siidiselt läikiv, kiu pikkus on 120-300 mm ning kiud on kergelt säbardunud, valged, kollakad, hallid kuni tumehallid. Mohäärvill on kergesti värvitav kuna ta ei vanu. Mohäärvill on levinud Türgis, USAs ja Lõuna-Ameerikas. Kaamelivilla saadakse peamiselt kahe küüruga, harvem ühe küüruga kaamelitelt. Vill on pehme ning väga peen. Kaamelikarvu kasutatakse värvimata ja sageli segus lambavillaga, et
kaasaaitajaks (termoregulatsiooni organiks),ekskretoorseks organiks (higi valmistajaks), vere,liigse vee, glükoosi, keedusoola ja rasva deponeerumise paigaks ning ulatuslikuks retseptoorseks pinnaks, mis võimaldab teda tabavaid ärritusi peaaju koore vahendusl tajuda puutena,valuna,soojusena või külmana.Tihe on naha arengu ja talituse seos välisteguritega;viimasest tingitud sesoonsed muutused avalduvad mitte üksne karvavahetuse ja naha kihtide paksuse muutumises,vaid ka naha struktuuri ja talituse ümberkujunemises.Nahk kaitseb organismi, kuid samal ajal on naha optimaalne ärritus teiste organite talituse intensiivistajaks ja selle kaudu looma produktiivsuse tõstjaks.Nahka peetakse looma tervisliku seisundi ja toitumuse peegliks.Naha paksus tingib tema funksiooni kaitseorganina.Paksus oleneb loomatõust,soost,vanusest, toitumusest ja kliimast.Ehituselt koosneb nahk marrasnahast,pärisnahast ja
kaasaaitajaks (termoregulatsiooni organiks),ekskretoorseks organiks (higi valmistajaks), vere,liigse vee, glükoosi, keedusoola ja rasva deponeerumise paigaks ning ulatuslikuks retseptoorseks pinnaks, mis võimaldab teda tabavaid ärritusi peaaju koore vahendusl tajuda puutena,valuna,soojusena või külmana.Tihe on naha arengu ja talituse seos välisteguritega;viimasest tingitud sesoonsed muutused avalduvad mitte üksne karvavahetuse ja naha kihtide paksuse muutumises,vaid ka naha struktuuri ja talituse ümberkujunemises.Nahk kaitseb organismi, kuid samal ajal on naha optimaalne ärritus teiste organite talituse intensiivistajaks ja selle kaudu looma produktiivsuse tõstjaks.Nahka peetakse looma tervisliku seisundi ja toitumuse peegliks.Naha paksus tingib tema funksiooni kaitseorganina.Paksus oleneb loomatõust,soost,vanusest, toitumusest ja kliimast.Ehituselt koosneb nahk marrasnahast,pärisnahast ja
inimest nimetatakse albiinoks. Nahapigmendi tähtsus seisneb peamiselt kaitsvas toimes ultraviolettkiirguse suhtes. Looma karvkatte värvus ei ole alati sama, mis naha värvus. Termoregulatsiooni aitavad tagada karvkate või suled. Karvavahetus võib olla pidev (hobuste saba ja lakk), sesoonne (kiskjad, karusloomad, mõningal määral ka hobune) või ealine (noorloomad, näiteks vasikad ja varsad vahetavad 5-7 kuu vanusena karvkatte). Väljalangenud karvad asenduvad uutega. Karvavahetuse kutsub esile mitte välistemperatuuri langus, vaid päeva lühenemine. Regulatsioon toimub üle hüpofüüsi ja kilpnäärme. Pimedal karusloomal säilib talvine karvkate ka suvel. Higinäärmed teostavad füüsikalist termoregulatsiooni. Higi peamine koostisosa on vesi, milles sisaldub elektrolüüte, valku, amino- ja rasvhappeid, karbamiidi ja teisi metaboliite. Higi spetsiifilise lõhna annavad lenduvad rasvhapped, hobuse higi vahutamist tingib rohke valgusisaldus
nimetatakse albiinoks. Nahapigmendi tähtsus seisneb peamiselt kaitsvas toimes ultraviolettkiirguse suhtes. Looma karvkatte värvus ei ole alati sama, mis naha värvus. Termoregulatsiooni aitavad tagada karvkate või suled. Karvavahetus võib olla pidev (hobuste saba ja lakk), sesoonne (kiskjad, karusloomad, mõningal määral ka hobune) või ealine (noorloomad, näiteks vasikad ja varsad vahetavad 5-7 kuu vanusena karvkatte). Väljalangenud karvad asenduvad uutega. Karvavahetuse kutsub esile mitte välistemperatuuri langus, vaid päeva lühenemine. Regulatsioon toimub üle hüpofüüsi ja kilpnäärme. Pimedal karusloomal säilib talvine karvkate ka suvel. Higinäärmed teostavad füüsikalist termoregulatsiooni. Higi peamine koostisosa on vesi, milles sisaldub elektrolüüte, valku, amino- ja rasvhappeid, karbamiidi ja teisi metaboliite. Higi spetsiifilise lõhna annavad lenduvad rasvhapped, hobuse higi vahutamist tingib rohke valgusisaldus
annaabi.ee 
