Karjääri teooriad (1)

Karjääri teooriad
M. Driver eristab nelja karjäärimudelit (Stoner, Freeman 1989: 745- 747; ref Türk 1999: 225):

• Lineaarne karjäär ( linear )
  
• Püsiv karjäär (steady state)
  
• Spiraalne karjäär (spiral)
  
• Ajutine karjäär (transitory)
  

Lineaarse karjääri mudel on kõige enam kooskõlas karjääri stereotüüpidega. Inimesed valivad varakult ala, millele tahavad pühenduda (Türk 1999: 225).
Pühendunud töötajad on palju väärtuslikumad organisatsioonile kui mitte pühendunud töötajad ning selle tulemusena suudavad nad organisatsioonis palju edukamalt karjääriredelil edasi liikuda . Pühendunud töötajat on kirjeldatud kui inimest, kes jääb organisatsioonile truuks nii headel kui ka halbadel aegadel , käib regulaarselt tööl, annab endast maksimumi või enamgi , kaitseb organisatsiooni vara, osaleb organisatsiooni eesmärke täideviimisel jne ( Meyer , Allen 1997: 3)
Nad koostavad karjääri plaani ja viivad selle ellu. Põhirõhk pannakse hierarhilisele liikumisele, kuigi ka seda toetavat horisontaalset liikumist ei põlata ära. Lineaarse karjääri tegijaid motiveerib eelkõige saavutuste vajadus. Tavaliselt on niisugune karjäärimudel omane juhtidele.
Püsiva karjääri mudel on omane inimestele, kes arendavad ennast peamiselt ühe konkreetse töökoha piires. Töötajate soovid ja võimalused organisatsiooni hierarhias edasi liikuda on paljudel töökohtadel üsna piiratud. Niisugust karjäärimudelit rakendavad arst, kellasepp jp. Nende erialade inimesed saavad küll ennast täiendada ja uusi oskusi juurde õppida, kuid igapäevane töö jääb siiski suhteliselt muutumatuks.
Spiraalne karjäär on omane inimestele, kes vahetavad elu jooksul korduvalt töövaldkondi. Nad on huvitatud isiksuse igakülgsest arendamisest ja erinevate tööde tegemisest. Nad töötavad mingis töövaldkonnas kõvasti ja saavutavad seal häid tulemusi. Teatud aja järel (umbes 5-7 aastat) nad ammendavad ennast selles valdkonnas ja valivad uue ameti või elukutse, alustades praktiliselt kõike otsast peale. Niisugused inimesed naudivad uusi võimalusi, olukordi ja väljakutseid, mida töö pakub. Spiraalne karjäär on omane ka juhtidele, kes soovivad ennast teostada, kes soovivad ennast teostada erinevate firmade rajamise ja arendamise valdkonnas.
Ajutine karjäär on omane inimestele, kes liiguvad sihitult ja juhuslikult mööda erinevaid töökohti ja ameteid. Nad võivad saavutada ka ajutist edu mingis valdkonnas, kuid üldjuhul teevad kaootilist karjääri. Nad soovivad säilitada maksimaalset sõltumatust ja kardavad võtta endale konkreetseid kohustusi. Sellesse gruppi kuuluvad eelkõige vabakutselised, sh . kunstiinimesed, kuid ka ilma kindla erialata töötajad. Viimased töötavad sageli seal, kus ajutist tööd leiavad.
E. Scheini kolmedimensiooniline karjäärimudel käsitleb karjääri laiemalt ning sellega ei pea alati kaasnema töökoha vahetus. Töötajate organisatsioonisisene karjäär toimub kolmes dimensioonis (Hellriegel jt., 1989 510-512; ref Türk 1999: 227):

• Vertikaalne liikumine ( vertical movement )
  
• Horisontaalne liikumine (horizontal movement)
  
• Radiaalne liikumine (movement toward the center )
  

Vertikaalne liikumine seisneb inimeste tööalases liikumises organisatsiooni erinevatel tasanditel, millega kaasneb nende võimutasandi muutus. Vertikaalne liikumine võib olla suunatu nii üles- kui ka allapoole, tuues kaasa muudatusi organisatsiooni juhtkonnas.
Horisontaalne liikumine seisneb inimeste tööalases liikumises samal hierarhilisel tasandil. Pearõhk on pandud erinevatele tööalastele funktsioonidele, toodetele ja programmidele, mille vahetamine võimaldab omandada uusi teadmisi ja oskusi. Selline liikumine võimaldab töötajatel liikuda organisatsiooni ühest allüksusest ja töökohalt teise ning valmistada ennast ette vertikaalseks liikumiseks.
Radiaalne liikumine seisneb inimeste tööalases liikumises, samal hierarhilisel tasandil, millega ei pruugi kaasneda isegi töökoha vahetust. Radiaalne liikumine võimaldab töötajatel läheneda organisatsiooni juhtimistsentrile ja tuumikule, et osaleda senisest enam organisatsiooni juhtimisel ja otsustamisprotsessis. Liikudes tsentraalsetele struktuuridele ja gruppidele lähemale, loob töötaja väärtuslikke sidemeidorganisatsiooni võtmeisikutega. Niisugune liikumine võimaldab töötajal saada kesksemaid, olulisemad, võimukamaid või autoriteetsemaid ülesandeid ning aitab teda vertikaalseks karjääriks paremini ette valmistada.
Schein vaatleb organisatsiooni kui koonust, mille kolm põhidimensiooni aitavad formaliseerida töötajate organisatsioonisisest liikumist. Erinevatel organisatsioonidel on nendes dimensioonides erinevad struktuurid ja piirid. Kõrgemaid võimutasandeid ihkavad töötajad peaksid esmalt liikuma horisontaalselt ja radiaalselt, et saavutada vajalikke teadmisi ja oskusi vertikaalseks karjääriks (Türk 1999: 225-228) .
3