Leidsid 19 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kärde mõisnikud". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kärde, hõberubla, stackelberg, valdused, parun, ripuka, vegesack, leitnant, rosen, friedrich, viktor, lesk, erich, gertrud, christoph, woldemar, stackelbergi, liivimaa, surn, riias, einer, geschichte, ?liivimaa, selgub, kordi, 1527, ostnud, liitis, 1601, catherine, joachim, jacob, 1638, kohtunik, samuel, laiuse, 1557, vennale, gertrude, danieltema vennale Levin von Numersile. Numersite (ka Nummers, varasemates allikates Numens) pärandis olid Mooste ja Kauksi veel 1686. aastal. 17. sajandi lõpul läks Mooste tagasi riigi omandusse. 1.2 18.sajand Mooste mõis on väga paljude omanike käes olnud ning seega on 18. sajand üpris segane. 8. mail 1717 kinkis Peeter I Mooste ja Kauksi mõisad riiginõunik krahv Paul Jagusinskyle, kes müüs peagi valdused nüüd juba ühendatud Mooste mõisana ülemtallmeister krahv Carl Gustav Löwenwoldele. Tema pojalt, ülemõuemarssal krahv Gustav Reinhold Löwenwoldelt läks mõis Stockholmi Õuekohtu president parun Otto Reinhold Strömfeldile, kes aga müüs selle 1741. aastal koos Luunja mõisaga krahv Ernst Münnichile. Üsna pea pärast mõisate omandamist konfiskeeriti aga krahv Münnichi varandused ning Mooste anti rendile kaptenilesk Hedwig von Strykile (sündinud Stärck). Kuid juba 1744
Aastast 1782 kuulub Särevere mõis koos küladega Juliane pojale Fabian Uexüll-Güldenbandile (surn 1831). Vahepeal oli mõis renditud 1795. aastal Georg von Wrangelile (surn 1831), hiljem panditi 9200 rubla eest mõis Fabian Johann von Schulmannile (surn 1809). 1811. aastal ostis mõisa koos küladega Fabian Wilhelm von Schilling (surn 1831) oma pojale Carl Raphaelile (surn 1855) Otto Fabian Uexüll-Güldenbandilt 40 000 hõberubla eest. 1854. aastal läks mõis pärandusena tema pojale Wolter von Schillingule (surn 1884). Peale isa surma päris mõisa 1885. aastal Walter von Schilling (surn 1923) ja kes oli ühtlasi ka mõisa viimaseks omanikuks. Praegune mõisa puidust härrastemaja on ehitatud 19. saj II poolel (täpne ehituse aeg on teadmata). 1860. aastal ehitati hoonele juurde puidust veranda. Hoone on kahekorruseline, kus
6. veebruaril 1893. a. põles Iisaku uus kirik maha. Päästeti ainult altaripilt ja mõningad altaririistad. Ka 222 aasta vanune kirikukell hävis, kuna ta suure kuumuse tagajärjel sulas. Kohe alustati uue kiriku ehitamisega ning 24. aprillil 1894. aastal pühitseti juba uus kirik sisse, mis on pseudogooti stiilis. Projekteeris hoone ehitusinsener, Tallinna linnanõunik ja muinsuskaitsekomisjoni liige parun Friedrich Axel von Howen. Viimane suurem remont teostati 1937.aastal (B. Ederma, A. Jaik, 1939, lk. 77). 3.02 Iisaku (Isaak) rüütlimõis Iisaku mõis on ehitatut endise küla asemel. Küla lammutati maha ja inimesed aet minema selleks, et saada mõisale maad. Iisaku pargi lähedal leidub ka veel praegugi endiste talude asemeid. Endine küla paigutati ümber tema tänapäevasele kohale (A. Amandus, 2005). Esmalt kuulus Iisaku mõis Kiikla mõisa alla, mis eraldati teineteisest 1810. aastal
Kodukoha vaatamisväärsus Evelin Poks MT11-PE Saare mõisa/Lyckholmi muuseumi ajalugu Tuntud ajaloolaste Carl Russwurmi ja Paul Johanseni järgi ostis Lyckholmi mõisa (Saare mõis) pärast Põhjasõda Friedrich Adolf von Rosen. Sestsaadik on mõisa ikka edasi antud isalt pojale kuue põlvkonna jooksul. Nüüdse Lyckholmi muuseumi, mõisahoone ja Skanskopli omanik on viimase mõisaomaniku poeg. See on erakordne, sest eelmistel sajanditel müüdi paljud mõisad Eestis maha. On dokumentaalselt tõestatav, et Rosenite perekond on elanud Baltimaades alates 1282. aastast. Eesti Vabariigi algusaastatel (1918-1940) haris Saare mõisat üle 60-aastane haige parun Woldemar von Rosen koos oma naise Luciega (sünd
Kõige vanemast pargiplaneeringust on säilinudainult fragmente, teede kohad on aimatavad kasvavate põlispuude (tammed, vahtrad, lehised) järgi. Suhteliselt hästi on säilinud tiik ja kuivenduskraavid. Peahooneesine planeering on ainult kujutletav. Hoone kesktelg on kujundatud põõsasrindeliselt. Avarad vaated tiigile ja pargiaasale on kinni kasvanud ja metsapark hooldamata. Laitse mõisa park on vabakujundusliku pargi tüüpiline näide. Ajalugu: Laitse lossi, ehk Laitse mõisa, ehitas leitnant Woldemar von Uexküll 1890.aastate algul. Tallinnast mõnikümmend kilomeetrit edelasse jäävat Laitset on mainitud juba Henriku Liivimaa kroonikas selles seisab see Ladise nimelise külana, kuhu ristisõdijad 1219. Aasta veebruari lõpu käreda külmaga jõudsid ja kuhu nad toona ka öömajale jäid. Pikka aega kuulus see küla Ruila ordumõisa alla ja tollega koos kingiti see 1622.aasta kevadel Riia pürjermeistrile Johann Ulrichile. Tema ajal on Laitse mõis rajatudki, vähemasti 1637
raamatukogu, teedevalitsus, linavabrik, piimatööstus, mõisad, jt. Muuseum asub endises Panga /Postkontori hoones. Abja Mõis Varasemad teated Abja mõisa (Abia) kohta pärinevad aastast 1504. 17. sajandil kuulus mõis von Fersenitele, pärast Põhjasõda oli see Carl Magnus von Posse valduses. Selle Rootsi päritolu perekonna käes püsis Abja kuni 1780. aastani, mil haldusõigus maanõunik Carl Magnus von Posse poegadelt nende õemehele Friedrich Adolph von Stackelbergile üle läks. Nähtavasti ei toimunud üleminek ausal teel, mistõttu üks vendadest Gustav von Posse andis asja 1799. aastal kohtusse. Possede kasuks mõisteti välja 38 000 hõberubla, lisaks seitse 16 kuni 26 aasta vanust meessoost pärisorja. Uue härraga polnud rahul ka Abja talupojad. 1798. aastal kurtsid nad Voltveti kõrtsis oma halba elu Rencni pärishärrale, Õisu mõisniku vennale Friedrich von Siversile. Tema saatis kohale maanõunike kolleegiumi komisjoni
Uexküllile. 1588. aastal kuningas Sigismund III andis mõisa Võnnu kastellaanile Georg Schenkingile, kes ehitas mõisast kastelli -s. o. kindluse, millest tänaseks on vähe säilinud 1625 andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa kammerjunkur Acke Tottile. 1649. aastal müüs viimane mõisa 14 500 taalri eest Diedrich Riegemannile, kes 1650 aadeldati Löwensterni nime all. 1656 Diedrich suri ning mõisa päris tema poeg leitnant Joachim von Löwenstern. Viimase surma järel jaotati mõis kaheks, Uue- ja Vana-Antslaks. Uue-Antsla omanikuks sai major Karl von Löwenstern. Vana-Antsla päris Martin von Löwenstern. 18. sajandi alguses sai mõisa omanikuks eelmise pojapoeg Karl Diedrich von Löwenstern, sajandi keskel tolle poeg Karl. 1783 pärandus mõis omakorda viimase lesele ja poegadele Karl Otto ja Georg Diedrich von Löwensternile. 1787 läks mõis Karl Otto von Löwensterni ainuomandusse.
keemilised analüüsid ja mikrobioloogia. Kogu selle suure masinavärgi eesotsas oli alates 1959. aastast Ilmar Jürisson ja keskus, mis asus Sakus. 2 Tooma Katsebaasi tekkega sai Kärdest ja Toomast ühise tootmisega üksus, tekkisid küladevahelised alluvus- ja partnerlussuhted. Algul oli baasi keskus Toomal, hiljem toodi see Kärdesse, ja nii võibki öelda, et Kärde küla käekäik, majanduslik areng ja inimeste elu-olu ning kõik muu Tooma Katsebaasiga seonduv ongi Kärde ajalugu. Praegu on kooli renoveeritud hoones Endla Looduskaitseala keskus. Koolihoones ja ka teistes Tooma ehitistes on tunda rootsipärast ehitusmaneeri. Ilmselt oli see tingitud Tooma Sookatsejaama esimese juhataja, Rootsiga tihedates sidemetes olnud baltisakslase Arved von Vegesacki mõjutustest. Arved von Vegesack
mängufilm ,,Verekivi" loojad. Kõnealused sündmused on teada ajalooürikute, mitte suulise pärimuse kaudu. Uue- Riisipere omanikena on 1598. aastast saadik nimetatud Christopher Treydenit ja 1641. aastast Otto Wilhem von Taubet. Alates 1663. aastast kuulus mõis Rootsi kindralmajorile maanõunik Georg ( Jürgen) von Bistramile (1624- 1687), kes ühendas Vana- ja Uue- Riisipere. Mõisa päris tema poeg Bengt Heinrich, seejärel pojapoeg Bengt Friedrich (1711- 1773), kes oli samuti maanõunik. Viimase viiest lapsest jäid ellu kolm tütart. Mõisa päris Anna Wilhelmine (1737- 1800), kes abiellus Saaremaa Tumala mõisa Stackelbergide soost vabahärra ja Prantsuse armee brigaadikindrali Karl Georgiga (1725- 1804). Nende poeg, major vabahärra Peter Gustav von Stackelberg (1762- 1826) sai mõisa endale perekonna omandi jaotamisel 1791. aastal. Tema kui Stackelbergide Riisipere haru esiisa viis
Mõisa tunti Pühalepa (Pohilep) ametimõisana ja siin resideerus ordufoogt või tema esindaja. 1563. aastal, Hiiumaa minekuga Rootsi võimu alla, läks mõis Rootsi kuninga valdusse. 1600- ndate aastate lõpus läänistati see ajutiselt Rootsi rittmeistrile Christoph Stackelbergile. 1620. aastal sai mõisa pandina ning 1624. aastal omandina Liivimaa kindralkuberner, krahv Jakob De la Gardie andes 1633.a. mõisale nime Suuremõisa (Großenhof). 1652.a. said De la Gardie ´de Hiiumaa valdused Jakob De la Gardie nooremale pojale Axel Juljus De la Gardie´le (1637-1710), kes oli sõjaväelane, väejuht ja riigiametnik. 1687-1704 oli ta Eestimaa kindralkuberner. De la Gardie perekonna käes oli Suuremõisa 1691. aastani, mil see reduktsiooni käigus Rootsi kroonile tagastati. Pärast Põhjasõda 1710. a. võeti Suuremõisa nagu teisedki Rootsi riigimõisad Vene krooni hallata. 1712-1755 oli mõis antud rendile. 1775.a. sai Suuremõisa omanikuks E.M
Ta mõisastas selleks Lahhema (lahmuse) küla, kus elas 2 talupoega. 1594. aastal läks mõis üle samuti poola juurtega Wilhelm Bockile. W. Bockist sai alguse aadlisuguvõsa, mis jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Nende suguvõsa käes on olnud aegade jooksul Loodi, Vardi, Päri, Võisiku, Pahuvere ja Kaubi mõisad. Praegune mõisasüda on ehitatud Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusesse, kui Christine Gerttude Bock abiellus 1758.a. Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. Hilisklassitsistlike joontega härrastemaja valmis Berend Johan v Krüdeneri eestvedamisel aastail 1837-1838. Uhkete kaaristutega maakivist ait ja tall-tõllakuur on ehitatud aastatel 1846-1847. 1851 a. Ostis mõisa 40 000 hõberubla eest Ludvig Ratlef. Ludvig Ratlefi tütar Theophane (Fanny) abiellus 1858. a Heinrich Ludvig Valentin v Bockiga. Nii jõudis mõis jälle sama suguvõsa kätte, kes mitme põlvkonna vältel oli siin elanud.
Mecklenburgis. Kuuldavasti olid perekonnas üles kerkinud pärandiprobleemid ja võimalikuks pärandiks polnud midagi väiksemat kui Alatskivi mõis koos lossiga. Jahilkäigul olevat tekkinud sõnelus Alatskivi mõisaomaniku poja ja tema elumehena tuntud lelle vahel. Kired lahvatasid nõnda vihaselt, et tüli lahendas püssipauk. Õnnetu isa kurbus oli mõõtmatu ja Alatskivi lossi söögisaali kohal lasub tänini must kirstukujuline laekaunistus. Rahvasuu kõneleb, et selle lae olevat parun von Nolcken lasknud teha oma kalli varalahkunud poja mälestuseks. Oli see tõesti nõnda või on omapärane lagi saanud sellise seletuse vaid rahvasuus? Lossi pööningul asub söögisaali lae kohal kahekordne talastik. Praegu valgeks lubjatud talad on pandud põhitalastikule nii, et kannavad lae raskuse üle müüridele. Lisatalad moodustavad neli A-kujuliselt veidi tõstetud keskosaga talapaari. Nendele kinnituvad püsttalad. On selge, et lisatalastik on paigaldatud just raske lae kandmiseks
12), Uue-Kariste (Lisa 13,14), Vanamõisa; 1 kõrvalmõis – Kaarli; 1 riigimõis – Vana-Kariste. Neile lisaks ka 7 karjamõisat (Eesti mõisaportaal, 2017). 8 Talude päriseks ostmine Esimene talu osteti siinmail juba 1843. aastal Abja mõisas: samast vallast pärit vennad Johann ja Henn Kasse (Kase) omandasid 4000 hõberubla eest parun Georg Stackelbergilt Losu-Epu kolmehobusetalu. Talude ostmise protsessi tegelikuks alguseks Hallistes ning kogu Eestis võib pidada 1853. aastat, mil Abja „hull parun“ Reinhold von Stackelberg müüs korraga ära 25 talu ning 1854. aastal veel neli talu. 1856 aastal osteti Penujas 34 talu ning 1856–1858 Vanamõisas 136 tükki. Halliste kihelkonna taluhäärber – moodsa taluelu sümbol. Kokku omandasid Halliste talupojad 1850. aastail 93 talu. Kusagil Eestis ei ostetud enne 1860
Sophia Elisabeth von Schulze Võisiku, Soosaare ja Süsivere, väimees Erich Johann von Vietinghoff Adavere, tütar Maria Friederica von Zoege Eistvere, Polli ja Vaiküla. Johann Woldemar von Lauwotsustas üles ehitada suurejoonelise ja luksusliku lossi. Kutsuti Saksamaalt pärit ja Kuramaa hertsogi lossis Rundales (Miitavis ehk Jelgavas) töötanud stukimeister Johann Michael Graff. Maalikunstnik Christian Welte ülesandeks oli maalida suured ovaalsed seinamaalid, Friedrich Hartmann Barisieni tööks olid maastikumaalid ja tsaaride portreed. Lossi uhkuseks olid marmorsaal Louis XV stiilis ja rokokoosaal Louis XVI stiilis: Marmorsaali lagi olikaunistatud reljeefidega, seinad tahveldatud kunstmarmoriga põranda lähedal veinipunanekõrgemal roosa ja helehalli kirju. Seinad olid kaetud Veneetsia peeglitega. Marmorsaal oli rikkalikult kaunistatud ka hõbedaga. Rokokoosaali ja salongide seintel olid suured pruunikates
1919. AASTAL EESTI ASUTAVA KOGU POOLT VASTU VÕETUD MAASEADUSE ALUSEL MÕISAD VÕÕRANDATI NENDE SENISTELT OMANIKELT. OTI MÕISA MAAD JAOTATI 32 ÜKSUSEKS NING ASUNDATI. HÄRRASTEMAJJA ASUS ELAMA RIIGIMAADE VALITSEJA. JUBA 1924. AASTAL KIRJUTAS ÜKS MÕISAT KÜLASTANU, ET ÜMBRUS NÄEB TROOSTITU VÄLJA, NAGU KÕIK TEISEDKI TÜKELDATUD VALDUSED, KUS UUED ELANIKUD. HOOLDAMATA ON PARK JA ÕU, AED MESTSISTUNUD . 08.02.2011. OTI MÕIS AASTAL 1950 TEISE MAAILMASÕJA JÄREL ASUTATI OTI MÕISA SÜDAMESSE MASINATRAKTORJAAM , MILLEST HILJEM SAI PÕLLUMAJANDUSTEHNIKA TOOTMISKOONDISE KOHALIK OSAKOND. MÕNDA AEGA ON MÕISAHOONES ASUNUD KA KOHALIK RAAMATUKOGU, ON NÄIDATUD KINO NING VAHESEINTEGA VÄIKSEMAKS JAOTATUD RUUME KASUTATUD KORTERITENA. VEEL HILJAAEGU OLI
See puidust mõis asus uuest mõisast loodes ja praeguseks ei ole sellest säilinud muud, kui üks siloauk. Kuni 1825. Aastani oli Vasalemma Padise kloostri karja- ja abimõis, mistõttu ei pööratud sellele palju tähelepanu, kuni see kandus edasi T.Rammi järglastele. 17. Märtsil 1825 sõlmisid vennad Rammid lepingu, mille põhjal Thomas von Ramm sai Wasalema mõisa koos Allawaima vesiveskiga ning inventariga koguväärtuses 15 tuhat hõberubla. Vahepeal kuulus mõis veel Thomase pojale Peeter Carl von Rammile, kes müüs selle Theodor Boestedile 60 tuhande rubla eest. 1886. Aastal müüs T.Boestedt mõisa Baggehufwudti perekonnale, kelle valdusesse jäi mõis 1918 aastani. 1886 aastatel, kui mõis läks Baggehufwudtide valdusesse, hakati ehitama algsele mõisale abihooneid ja kõrvalhooneid. Praegune mõisasüda ehitati just Valerio von Baggehufwudti ajal, kes 1892. aastal kirjutas mõisa oma poja Eduardi nimele. Tema ajal, 1893
aastal päris mõisa nende poeg, ooberstleitnant ja vabahärra Otto von Ungern- Sternberg. 1655. aastal abiellus ta Helene von Zoegega Erastverest. 1666. aastal suri Otto von Ungern-Sternberg ning mõisa päris tema poeg Reinhold von Ungern-Sternberg. 1696-1697 oli ta Eestimaa rüütelkonna peamees. Tema surres läks mõis edasi tema postuumselt sündinud pojale Reinhold Gustav von Ungern-Sternbergile. Peale viimase surma 1787.aastal pärandus mõis hilisemale Tartu Ülikooli asekuraatorile parun Johann Friedrich Emmanuel Ungern-Sternbergile, kes 1802.aastal müüs selle krahv Jacob Pontus Stenbockile. 1878.aastal ostis mõisa krahv Ewald Alexander Andreas Ungern-Sternberg ning liitis selle Ungern-Sternbergide fideikomissiga. 1899. aastal päris isa surma järel mõisa krahv Ewald Adam Gustav Paul Konstantin Ungern-Sternberg. Kui viimane lastetuna suri, läks mõis edasi tema nooremale vennale Klaus Kaspar Alexander
Kutzynale. Mõisal oli mõisapõlde 2 ja talupõlde 4 adramaad. Rootsi ajal mõisad riigistati. 1625.a andis Rootsi kuningas mõisad Joachim Nicolaus von Güntersbergile, seda kinnitavad 1627. ja 1638.a maarevisjonid. 1680.a arvatavasti mõisad taas riigistati. 1717.a kinkis tsaar Peeter I mõisad krahv Jaguschinskyle ja siitpeale kuulus Kauksi lõplikult Moostele. Järgnes ostu-müügi jada. Jaguschinsky müüs mõisa krahv Löwenwoldele, see omakorda parun Strömfeldile, kellele kuulus ka Luunja mõis. 1741.a ostis tsaaririigi ülemõuemeister ja salanõunik Ernst von Münnich Mooste ja Luunja mõisad 27 000 riigitaalri eest. Maria von Münnichi abiellumisel Gustav Friedrich von Nolckeniga läksid Mooste, Kaagvere ja Vanatorni mõisad 1810.a Nolckenite valdusse, kes muutsid Mooste mõisa pärimisõiguse alla kuuluvaks. Nolckenitele kuulus ka Kuramaal 3 mõisat Gross-Essern, Ringen ja Pampeln.
1883, surnud Siberi vangilaagris 1951...). Vaimastvere Põhikooli pargis. Tema tuntumad näidendid Mikumärdi (1929), Vedelvorst (1932), Roosad prillid (1933) jt. Kärde rahumajake 17.saj Kärde küla Kärde rahumajake on arhitektuuri- ja ajaloomälestis. 21.juunil (1.juulil ukj.) 1661.aastal sõlmiti Kärdes rahuleping, mis lõpetas Rootsi-Vene sõja (1656- 58). Pärimuse järgi olevat rahu sõlmitud
annaabi.ee 
