Kalevipoeg- kangelane või antikangelane? (1)

Kalevipoeg- kangelane või antikangelane?
Eestlaste rahvuseepos „Kalevipoeg“ räägib kange ja tugeva mehe Kalevipoja seiklustest.Oma teel puutub kokku erinevate katsumustega. Nende ületamiseks kasutab ta vägivalda ja jõudu. Alati ei tegutse Kalevipoeg arukalt ja jätab mulje, et on mühakas ning ükskõikne.Ta jättis sõbrad ja tuttavad lahinguväljale ja lahkus. Kas kalevipoeg on ikka kangelane?
Kalevipoeg oli laisameelne ja magas palju. Läbi teose oli ta tihti väsinud ja pani nii mõneski kohas silma kinni. Puhkamine on inimestele loomulik tegevus, kuid kas on õige puhata ,kui keegi on hädas ja tähtsad asjad vajavad lahendamist. Kui Kalevipoeg otsis oma ema Lindat, ujus ta Soome Tuuslarit otsima , et temalt ema kohta teada saada. Soome jõudes jäi ta aga kivile magama, selle asemele et Lindat otsida.Kalevipoeg oli laisk ning otsustas enne puhata, kui tegutsed .
Rahvuseepose peategelane oli abivalmis ja hea. Enamik meist tahavad elada vabadena ja tunda rõõmu elust, kuigi need tihti nii ei kipu olema. Alati on keegi või miski seda takistamas. Inimestele, kes aitavad takistusi ületada ollakse tänulikud ja see teeb nendest kangelased. Teoses „Kalevipoeg“ aitas Kalevipoeg piigadel p’rgust Sarviku juurest põgeneda. Pärast seda said piigad rahus ja vabadena elada. Kalevipoeg oli nende jaoks päästja ehk kangelane.
Kalevipoega iseloomustas vägivald, äkilisus ja sõjakus. Vägivald ja tülid on lahutamatu osa maailmast. Ei saa olla head ilma kurjata, aga kas alati on vaja viha välja elada. Tark ja arukas inimene ei vasta halvale vägivallaga, vaid üritab kainemõistuslikult sellest üle ollaja probleemi lahendada. Kalevipoeg ei olunud selline. Kui Kalevipoeg Soomes oli, siis ta läks sepa pojaga tülli ja tappis ta. Kalevipoeg ei olnud kainemõistuslik, vaid äkiline ja käitus mõtlematult.
Kangelaseks sai Kalevipoeg oma vägitegudelt. Kui inimene hoolib millestki ja annab selle nimel kõik, et see püsima jääks on ta tugev isiksus.Ta suudab jääda kindlaks oma põhimõtetele ja kaitsta neid iga hinna eest. Kangelaseks ei sünnita, kangelaseks saadakse. Teoses kaitses Kalevipoeg oma maad, mille ta oli pärinud isalt. Seda kaitses ta innukalt võõraste eest ja astus iga kurja vastu, mis ohustas seda. Kalevipoeg ei sündinud kangelaseks, vaid sai selleks oma vägitegudega.
Ükskõiksus ei ole kangelasele omane. Kui inimene ei hooli teistest ja tal on ükskõik, mis edasi saab, siis see on isekus ja mõtlematus. Alati tuleb teistega arvestada ja mõtelda nende huvide peale. Kalevipoeg aga seda ei teinud. Ta jättis sõja pooleli ja lahkus. Juhtimise andis üle Olevipojale, kuid teda ei huvitanud, mis edasi saab. See oli temast mõtlematu ja isekas käitumine.
Vaid tühine liisu heitmine osutas Kalevipoja kuningaks ning sellest tulenevalt ka kangelaseks. Tuleb välja, et meie, eestlaste suur kangelane on rumal ning hajameelne mees, kes iseenda lolluse tõttu oma jalgadest ilma jäi ning seetõttu ka suri. Kuna lihtne eesti rahvas on tembeldatud ka paganarahvaks, ei ole midagi imestada selle üle, et meie rahvuseepose peategelane teose lõpus ei kellekski muuks kui tühipaljaks Põrgu väravavalvuriks sai. Saame me tõesti taolist inimest võrrelda, kangelasliku pooljumala Heraklesega?